¹Aga Eliisa ütles: 'Kuulge Issanda sõna! Nõnda ütleb Issand: Homme sel ajal maksab Samaaria väravas pool külimittu peent jahu ühe seekli ja külimit otri ka ühe seekli.'

¹Elizej reče tada: "Čuj riječ Jahvinu! Ovako veli Jahve: 'Sutra će u ovo doba na vratima Samarije biti mjera finoga brašna za šekel, a dvije mjere ječmenog brašna za šekel.'"

²Siis kostis pealik, kelle käele kuningas toetus, jumalamehele ja ütles: 'Vaata, isegi kui Issand teeks luugid taevasse, kuidas see küll võiks sündida?' Aga ta vastas: 'Vaata, sa näed seda oma silmaga, kuid ei saa seda süüa.'

²Dvorjanik, o čiju se ruku kralj oslanjao, odgovori čovjeku Božjemu: "I kad bi Jahve načinio okna na nebu, bi li to moglo biti?" A Elizej odgovori: "Vidjet ćeš svojim očima, ali nećeš jesti."

³Ja värava suus oli neli pidalitõbist meest ja need ütlesid üksteisele: 'Miks me siin istume, seni kui sureme?

³A pred gradskim vratima bijahu četiri gubavca; rekoše oni jedan drugome: "Zašto stojimo ovdje i očekujemo smrt?

⁴Kui me mõtleksime linna minna, siis me sureme seal, sest linnas on nälg; aga kui me jääme siia, siis me sureme samuti. Aga lähme nüüd ja tungime süürlaste leeri: kui nad jätavad meid elama, siis jääme elama; aga kui nad meid surmavad, siis sureme!'

⁴Ako odlučimo ući u grad, glad je u gradu te ćemo ondje umrijeti; ako ostanemo ovdje, opet ćemo umrijeti. Hajde! Pobjegnimo i prijeđimo u aramejski tabor: ako nas ostave na životu, živjet ćemo; ako nas ubiju, pa dobro: umrijet ćemo!"

⁵Ja hämarikus võtsid nad kätte, et minna süürlaste leeri; aga kui nad jõudsid süürlaste leeri serva, vaata, siis ei olnud seal ühtegi meest.

⁵U sumračje, ustavši, krenuše odande u aramejski tabor. Stigoše do ruba tabora, i gle - ondje nikoga!

⁶Sest Issand oli süürlaste sõjaväge lasknud kuulda vankrite mürinat, hobuste hirnumist ja suure väehulga kära, nõnda et nad ütlesid üksteisele: 'Vaata, Iisraeli kuningas on palganud meie vastu hettide kuningad ja egiptlaste kuningad, et nad tuleksid meile kallale!'

⁶Jer je Jahve učinio te se u taboru aramejskom čula buka kola i konja, buka goleme vojske. I govorili su među sobom: "Eto, kralj Izraela najmio je protiv nas kraljeve hetitske i kraljeve egipatske da krenu protiv nas."

⁷Seepärast olid nad tõusnud ja hämarikus põgenenud ning olid jätnud maha oma telgid, hobused, eeslid ja leeri, sellisena nagu see oli, ja olid põgenenud, et päästa oma hinge.

⁷Digli su se i pobjegli u sumraku: ostavili su svoje šatore, konje i magarce, sav tabor kakav bijaše. Pobjegli su da iznesu živu glavu.

⁸Ja kui need pidalitõbised jõudsid leeri serva, siis läksid nad ühte telki ning sõid ja jõid, ja kandsid sealt ära hõbedat, kulda ja riideid, ja läksid ning matsid need maha; siis nad tulid tagasi ja läksid teise telki, kandsid ka sealt ja läksid ning matsid maha.

⁸Kad su gubavci, dakle, došli do ruba tabora, uvukoše se u jedan šator. Pošto su se najeli i napili, uzeše odande srebro, zlato i haljine pa odoše da ih sakriju. Vratiše se onda pa uđoše u drugi šator: uzeše plijen iz njega te odoše i sakriše ga.

⁹Aga siis ütlesid nad üksteisele: 'Me ei talita õigesti! See päev on hea sõnumi päev. Kui me vaikime ja ootame, kuni hommik koidab, jääme süüdlasteks. Seepärast tulge nüüd, mingem ja kuulutagem seda kuningakojas!'

⁹Rekoše tada jedan drugome: "Ne smijemo tako raditi. Današnji je dan pun dobrih vijesti, a mi šutimo. Ako dočekamo jutro, bit ćemo krivi. Zato pođimo! Javimo dvoru novost."

¹⁰Ja nad tulid ning hüüdsid linna väravahoidjaid, jutustasid neile ja ütlesid: 'Me läksime süürlaste leeri, ja vaata, seal ei olnud kedagi ja inimese häält ei olnud kuulda, küll aga olid kinniseotud hobused ja eeslid, samuti olid telgid sellised, nagu need olid olnud.'

¹⁰I vratiše se, pozvaše gradsku stražu i javiše: "Otišli smo u tabor aramejski, a ondje nigdje čovjeka ni ljudskoga glasa; samo konji privezani i magarci, a šatori ostavljeni kakvi jesu."

¹¹Siis väravahoidjad tõstsid kisa ja sellest teatati kuningakojas.

¹¹Stražari viknuše i dojaviše u unutrašnjost dvora.

¹²Ja kuningas tõusis öösel üles ning ütles oma sulastele: 'Ma ütlen nüüd teile, mida süürlased meile teevad: nemad teavad, et meil on nälg, ja seepärast läksid nad leerist ära, et pugeda väljale peitu, ise mõeldes: Kui nad tulevad linnast välja, siis me võtame nad elusalt kinni ja läheme linna.'

¹²Kralj ustade noću i reče svojim časnicima: "Ja ću vam objasniti što su nam učinili Aramejci. Kako znaju da smo gladni, izišli su iz tabora i sakrili se u polju, misleći: već će oni izići iz grada, a mi ćemo ih žive pohvatati i ući u grad."

¹³Aga üks tema sulaseist kostis ning ütles: 'Võetagu ometi viis neist hobuseist, kes siin veel alles on; vaata, nendegi saatus on ju nagu kogu Iisraeli hulgal, kes siia on alles jäänud, või nagu kogu Iisraeli hulgal, kes on hukkunud; läkitagem need, siis saame näha!'

¹³A jedan između njegovih časnika odgovori: "Neka se uzme ipak pet od preostalih konja. S njima će biti kao sa svim mnoštvom Izraelovim koje je ovdje preostalo. Pošaljimo ih pa ćemo vidjeti."

¹⁴Siis võeti kaks vankrit hobustega ja kuningas läkitas need Süüria sõjaväele järele, öeldes: 'Minge ja vaadake!'

¹⁴I uzeše dva konja kolska i kralj posla ljude za aramejskim taborom govoreći: "Idite, izvidite!"

¹⁵Ja nad läksid neile järele kuni Jordanini, ja vaata, kogu tee oli täis riideid ja riistu, mis süürlased olid rutates maha visanud. Ja käskjalad tulid tagasi ning teatasid kuningale.

¹⁵Išli su za njima do Jordana; put bijaše sav prekriven haljinama i stvarima koje su Aramejci pobacali u bijegu. Glasnici se vratiše i obavijestiše kralja.

¹⁶Siis rahvas läks välja ja riisus süürlaste leeri. Ja seetõttu maksis pool külimittu peent jahu ühe seekli ja külimit otri ühe seekli Issanda sõna kohaselt.

¹⁶I narod iziđe i uze pljačkati aramejski tabor: i bijaše mjera finoga brašna za šekel, a dvije mjere ječmenoga za jedan šekel, prema riječi Jahvinoj.

¹⁷Kuningas oli paigutanud selle pealiku, kelle käele ta toetus, värava ülevaatajaks; aga rahvas tallas tema väravas surnuks, nõnda nagu jumalamees oli öelnud, kõneldes siis, kui kuningas tuli tema juurde.

¹⁷Kralj je postavio na gradska vrata onoga dvorjanika o čiju se ruku oslanjao; a narod ga izgazi na vratima i on umrije, prema riječi što ju je rekao Božji čovjek kad mu kralj bijaše došao.

¹⁸Sest kui jumalamees oli kuningaga rääkinud ja öelnud: 'Homme sel ajal maksab Samaaria väravas külimit otri ühe seekli ja pool külimittu peent jahu ka ühe seekli',

¹⁸Dogodilo se kako je čovjek Božji rekao kralju: "Sutra u ovo doba na vratima Samarije bit će dvije mjere ječmenoga brašna za šekel i mjera finoga brašna za šekel."

¹⁹siis oli pealik jumalamehele kostnud ja öelnud: 'Vaata, isegi kui Issand teeks luugid taevasse, kuidas võiks see sündida?' Ent Eliisa oli vastanud: 'Vaata, sa näed seda oma silmaga, kuid ei saa seda süüa.'

¹⁹Dvorjanik je odgovorio Elizeju: "Pa da Jahve načini i okna na nebu, bi li moglo biti što kažeš?" Elizej mu je odgovorio: "Vidjet ćeš svojim očima, ali nećeš jesti."

²⁰Ja nõnda sündiski temaga: rahvas tallas ta väravas surnuks.

²⁰I doista, tako mu se dogodilo: izgazio ga narod na vratima te on umrije.