¹Ja Taavet kõneles selle laulu sõnad Issandale sel ajal, kui Issand oli ta päästnud kõigi ta vaenlaste käest ja Sauli käest.

¹David upravi Jahvi riječi ove pjesme u dan kad ga je Jahve izbavio iz ruku svih njegovih neprijatelja i iz ruke Šaulove.

²Ta ütles nõnda: 'Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja.

²Pjevao je: "Jahve, hridino moja, utvrdo moja, spase moj;

³Mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge kants ja varjupaik. Mu päästja, sa päästad mind vägivallast.

³Bože moj, pećino moja kojoj se utječem, štite moj, spasenje moje, tvrđavo moja! Ti me izbavljaš od nasilja.

⁴'Kiidetud olgu Issand!' nõnda ma hüüan ja ma pääsen oma vaenlaste käest.

⁴Zazvat ću Jahvu hvale predostojna i od dušmana bit ću izbavljen.

⁵Sest surmalained piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.

⁵Valovi smrti okružiše mene, prestraviše me bujice pogubne,

⁶Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.

⁶Užad Podzemlja sputiše me, smrtonosne zamke padoše na me:

⁷Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta kõrvu.

⁷u nevolji zazvah Jahvu i Bogu svome zavapih. Iz svog Doma zov mi začu, i vapaj moj mu do ušiju doprije.

⁸Siis värises ja vabises maa, taeva alused kõikusid ja põrusid, sest ta viha süttis.

⁸I zemlja se potrese i uzdrhta, uzdrmaše se temelji nebesa, pokrenuše se, jer On gnjevom planu.

⁹Suits tõusis ta sõõrmeist ja tuli ta suust oli neelamas, tulised söed lõõmasid tema seest.

⁹Iz nosnica mu dim se diže, iz usta mu oganj liznu, ugljevlje živo od njega plamsa.

¹⁰Ta vajutas taeva ja tuli maha, ja ta jalge all oli tume pilv.

¹⁰On nagnu nebesa i siđe, pod nogama oblaci mu mračni.

¹¹Ta sõitis keerubi peal ja lendas ning teda nähti tuule tiibadel.

¹¹Na keruba stade i poletje; na krilima vjetra zaplovi.

¹²Ta pani onniks enese ümber pimeduse, mustavad veed, paksud pilved.

¹²Ogrnu se mrakom kao koprenom, prekri se tamnim vodama i oblacima tmastim,

¹³Kumast tema ees lõõmasid tulised söed.

¹³od bljeska pred licem njegovim užga se ugljevlje plameno.

¹⁴Issand müristas taevast ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält.

¹⁴Jahve s neba zagrmje, Svevišnjega glas se ori.

¹⁵Ta ambus nooli ja pillutas neid, heitis välke ja pani need sähvima.

¹⁵Odape strijele i dušmane rasu, izbaci munje i na zemlju ih obori.

¹⁶Siis said nähtavaks mere sügavused, maailma alused paljastusid Issanda sõitluse läbi tema sõõrmete tuule puhangust.

¹⁶Morska dna se pokazaše, i temelji svijeta postaše goli od strašne prijetnje Jahvine, od olujna daha gnjeva njegova.

¹⁷Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis minu, ta tõmbas mu välja suurest veest.

¹⁷On pruži s neba ruku i mene prihvati, iz silnih voda on me izbavi.

¹⁸Ta päästis minu mu tugeva vaenlase käest, mu vihkajate käest, sest nad olid minust vägevamad.

¹⁸Od protivnika moćnog mene oslobodi, od dušmana mojih jačih od mene.

¹⁹Nad tulid mu kallale mu õnnetuse päeval, aga Issand oli mulle toeks.

¹⁹Navališe na me u dan zlosretni, ali me Jahve zaštiti,

²⁰Ta tõi mu välja avarusse, ta päästis minu, sest tal oli minust hea meel.

²⁰na polje prostrano izvede me, spasi me jer sam mu mio.

²¹Issand teeb mulle head mu õigust mööda, ta tasub mulle mu käte puhtust mööda.

²¹Po pravednosti mojoj Jahve mi uzvrati, po čistoći ruku mojih on me nagradi,

²²Sest ma hoidsin Issanda teid ega taganenud õelasti Jumalast.

²²jer čuvah putove Jahvine, od Boga se svoga ne udaljih.

²³Sest kõik ta seadlused on mu ees ja ma ei hüljanud tema määrusi.

²³Odredbe njegove sve su mi pred očima, zapovijedi njegove nisam odbacio,

²⁴Ma olin laitmatu tema ees ja hoidusin oma pahateost.

²⁴do srži odan njemu sam bio, čuvam se grijeha svakoga.

²⁵Seepärast Issand tasus mulle mu õigust mööda, mu puhtust mööda tema silma ees.

²⁵Jahve mi po pravdi mojoj vrati, čistoću ruku mojih vidje.

²⁶Heldele sa osutad heldust, laitmatu mehe vastu sa oled laitmatu;

²⁶S prijateljem ti si prijatelj, poštenu poštenjem uzvraćaš.

²⁷puhta vastu sa oled puhas ja kõvera vastu sa osutud keeruliseks.

²⁷S čovjekom čistim ti si čist, a lukavca izigravaš,

²⁸Sa päästad viletsa rahva, aga sinu silmad on suureliste vastu, sa alandad nad.

²⁸jer narodu poniženu spasenje donosiš a ponižavaš oči ohole.

²⁹Sest sina, Issand, oled mu lamp, ja Issand valgustab mu pimedust.

²⁹Jahve, ti moju svjetiljku užižeš, Bože, tminu moju obasjavaš:

³⁰Sest sinuga ma jooksen väehulga kallale, oma Jumalaga ma hüppan üle müüri.

³⁰s tobom udaram na čete dušmanske, s Bogom svojim preskačem zidine.

³¹Jumala tee on laitmatu, Issanda kõne on sulatatud puhtaks; tema on kilbiks kõigile, kes tema juures pelgupaika otsivad.

³¹Savršeni su puti Gospodnji, i riječ je Jahvina ognjem kušana. on je štit svima, samo on, koji se k njemu utječu.

³²Sest kes on Jumal peale Issanda? Ja kes muu on kalju, kui mitte meie Jumal?

³²Jer tko je Bog osim Jahve? Tko li je hridina osim Boga našega?

³³Jumal on mu tugev paik ja vägi, tema teeb laitmatuks mu tee.

³³Taj Bog me snagom opasuje, stere mi put besprijekoran.

³⁴Ta teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks ja paneb mind seisma mu kõrgustikele.

³⁴Noge mi dade brze ko u košute i postavi me na visine sigurne,

³⁵Ta õpetab mu käsi sõdima ja mu käsivart vaskambu vinnastama.

³⁵ruke mi za borbu uvježba i mišice da luk mjedeni napinju.

³⁶Sa annad mulle oma päästekilbi ja su alandus teeb mind suureks.

³⁶Daješ mi štit svoj koji spasava, tvoja me brižljivost uzvisi.

³⁷Sa teed maa avaraks mu sammule, et mu luupeksed ei libiseks.

³⁷Pouzdanje daješ mom koraku, i noge mi više ne posrću.

³⁸Ma tahan jälitada oma vaenlasi ja nad hävitada ega taha tulla tagasi enne, kui olen teinud neile lõpu.

³⁸Pognah svoje dušmane i dostigoh, i ne vratih se dok ih ne uništih.

³⁹Ma tahan teha neile lõpu ja nad purustada, nõnda et nad enam ei tõuse, vaid langevad mu jalge alla.

³⁹Obaram ih, ne mogu se dići, padaju, pod nogama mi leže.

⁴⁰Sa vöötad mind rammuga sõja jaoks, sa surud kokku mu alla need, kes tõusevad mu vastu.

⁴⁰Ti me opasa snagom za borbu, a protivnike moje meni podloži.

⁴¹Sa pöörad minu poole mu vaenlaste selja, ma hävitan oma vihamehed.

⁴¹Ti dušmane moje u bijeg natjera, i rasprših one koji su me mrzili.

⁴²Nad vaatavad ümber, aga päästjat ei ole; hüüavad Issanda poole, aga ta ei vasta neile.

⁴²Vapiju u pomoć, nikog da pomogne, vapiju Jahvi - ne odaziva se.

⁴³Nüüd ma hõõrun nad pihuks nagu maa tolmu; ma põrmustan ja sõtkun nad puruks nagu tänavate pori.

⁴³Smrvih ih kao prah na vjetru, zgazih ih ko blato na putu.

⁴⁴Sina päästad minu mu rahva riidlemistest; sa hoiad mind paganate peaks. Rahvad, keda ma ei tunne, hakkavad mind teenima.

⁴⁴Ti me §izbavÄi od bune u mom narodu, postavi me glavarom pogana, puk koji ne poznavah služi mi.

⁴⁵Võõra rahva lapsed meelitavad mind, kuulduste peale nad kuulevad mu sõna.

⁴⁵Svaki moj šapat pokorno on sluša. Sinovi tuđinci meni laskaju,

⁴⁶Võõra rahva lapsed nõrkevad ja nad vöötavad endid oma linnustest välja tulles.

⁴⁶sinovi tuđinski gube srčanost izlaze dršćuć iz svojih utvrda.

⁴⁷Issand elab, kiidetud olgu mu kalju! Ülistatud olgu Jumal, mu päästekalju,

⁴⁷Živio Jahve! Blagoslovljena hridina moja! Neka se uzvisi Bog, spasenje moje!

⁴⁸Jumal, kes mulle annab kättemaksmise ja alistab mulle rahvad,

⁴⁸Bog koji mi daje osvetu i narode meni pokorava.

⁴⁹sina, kes viid mind ära mu vaenlaste käest, tõstad mind kõrgele mu vastaste eest ja vabastad minu vägivalla meeste käest.

⁴⁹Od dušmana me mojih izbavljaš i nad protivnike me moje izdižeš, ti mene od čovjeka silnika spasavaš.

⁵⁰Sellepärast ma tänan sind, Issand, paganate seas ja laulan kiitust su nimele,

⁵⁰Zato te slavim, Jahve, među pucima i psalam pjevam tvome Imenu:

⁵¹kes teed suureks oma kuninga õnne ning osutad heldust oma võitule, Taavetile ja tema soole igavesti!'

⁵¹umnožio si pobjede kralju svojemu, pomazaniku svome milost si iskazao, Davidu i potomstvu njegovu navijeke."