1Taaveti laul. Võitle, Issand, nende vastu, kes minu vastu võitlevad; sõdi nende vastu, kes minu vastu sõdivad!
1Žalm Davidův. Suď se, Hospodine, s těmi, kteříž se se mnou soudí; bojuj proti těm, kteříž proti mně bojují.
2Haara kätte kilp ja kaitsevari ning tõuse mulle abiks!
2Pochyť štít a pavézu, a povstaň mi ku pomoci.
3Paljasta piik ja tapper minu tagaajajate vastu; ütle mu hingele: 'Mina olen sinu pääste!'
3Vezmi i kopí, a vyjdi vstříc těm, kteříž táhnou proti mně. Rciž duši mé: Spasení tvé jáť jsem.
4Häbenegu ja jäägu pilgata need, kes kipuvad mu hinge kallale; taganegu häbiga need, kes mõtlevad mulle kurja teha!
4Nechať se zahanbí a zapýří ti, kteříž hledají duše mé; zpět ať jsou obráceni a zahanbeni ti, kteříž mi zlé obmýšlejí.
5Olgu nad kui aganad tuule käes ja Issanda ingel paisaku nad maha!
5Ať jsou jako plevy před větrem, a anděl Hospodinův rozptylujž je.
6Nende tee olgu pime ja libe ja Issanda ingel jälitagu neid!
6Cesta jejich budiž temná a plzká, a anděl Hospodinův stihej je.
7Sest ilma põhjuseta on nad seadnud mulle oma varjatud võrgud, ilmaasjata on nad augu õõnestanud mu hingele.
7Nebo jsou bez příčiny polékli v jámě osídlo své, bez příčiny vykopali jámu duši mé.
8Hukatus tulgu talle kätte aimamata ja tema võrk, mille ta salajasse on pannud, püüdku kinni teda ennast; sattugu ta sellesse hukatuseks!
8Připadniž na ně setření, jehož se nenadáli, a sít jejich, kterouž ukryli, ať je uloví; s hřmotem ať do ní vpadnou.
9Aga minu hing ilutsegu Issandas, ta rõõmustugu tema päästest!
9Duše má pak ať se veselí v Hospodinu, a ať raduje se v spasení jeho.
10Kõik mu luud-liikmed öelgu: 'Issand, kes on sinu sarnane, kes tõmbad välja hädalise selle käest, kes temast on tugevam, ja viletsa ja vaese tema riisuja käest?'
10A tuť všecky kosti mé řeknou: Hospodine, kdo jest podobný tobě, ješto vytrhuješ ztrápeného z moci toho, kterýž nad něj silnější jest, tolikéž chudého a nuzného od toho, kterýž ho násilně loupí?
11Ülekohtused tunnistajad astuvad ette. Mida ma ei tea, seda nad küsivad minult.
11Povstávají svědkové lživí, a na to, o čemž nevím, dotazují se mne.
12Nad tasuvad head kurjaga; mu hing on maha jäetud.
12Zlým za dobré mi se odplacují, duše mé zbaviti mne chtíce,
13Aga minul, kui nemad olid haiged, oli kotiriie kuueks; ma kurnasin oma hinge paastumisega; siis tulgu nüüd mu palve nende eest tagasi mu põue!
13Ježto já v nemoci jejich pytlem jsem se přiodíval, duši svou postem trápil, a sám u sebe za ně často se modlil.
14Nagu sõbra, nagu venna pärast ma käisin kurvalt, ja nagu see, kes oma ema leinab, olin ma nukralt kummargil.
14Jako k příteli, jako k bratru vlastnímu jsem chodíval; jakožto ten, kterýž po matce kvílí, smutek nesa, tak jsem se ponižoval.
15Aga kui mina vääratasin, rõõmutsesid nad ja tulid kokku; nad tulid kokku minu vastu, need lööjad, keda ma ei tundnud; nad laimasid ega lõpetanud;
15Ale oni z mého zlého radovali se, a rotili se; shromažďovali se proti mně i ti nejnevážnější, o čemž jsem nevěděl; utrhali mi, a nemlčeli.
16nad pilkasid mind ega jäänud vait, nad kiristasid hambaid mu peale.
16S pokrytci, posměvači, fatkáři škřipěli na mne zuby svými.
17Issand, kui kaua sa vaatad seda? Too välja mu hing nende laastamisest, mu ainuke noorte lõvide käest!
17Pane, dlouho-liž se dívati budeš? Vytrhni duši mou od zhouby jejich, od lvů jedinkou mou.
18Siis ma tänan sind suures koguduses ja kiidan sind hulga rahva seas.
18I budu tě oslavovati v shromáždění velikém, ve množství lidu tebe chváliti budu.
19Ärgu minust rõõmustugu need, kes põhjuseta on mu vaenlased; ja kes mind asjata vihkavad, ärgu pilgutagu silmi!
19Nechažť se nade mnou neradují ti, kteříž bezprávně ke mně se nepřátelsky mají; ti, kteříž mne nenávidí bez příčiny, ať nemhourají očima.
20Sest nemad ei räägi, mis rahu toob, vaid mõtlevad petlikke asju nende vastu, kes vaikselt elavad maa peal.
20Neboť nemluví ku pokoji, ale proti pokojným na zemi slova lstivá vymýšlejí.
21Nad ajasid suu ammuli mu vastu ja ütlesid: 'Paras, paras! Me näeme oma silmaga!'
21Anobrž rozdírají proti mně ústa svá, a říkají: Hahá, hahá, jižť vidí oko naše.
22Sina, Issand, näed seda, ära ole vait! Issand, ära ole minust kaugel!
22Vidíš ty to, Hospodine, neodmlčujž se, Pane, nevzdalujž se ode mne.
23Ärka ja virgu, mu Jumal ja mu Issand, mõistma minule õiglast kohut ja ajama mu riiuasja!
23Probudiž se a prociť k soudu mému, Bože můj a Pane můj, k obhájení pře mé.
24Mõista mulle kohut oma õiglust mööda, Issand, mu Jumal! Ära lase neil rõõmutseda minust!
24Suď mne podlé spravedlnosti své, Hospodine Bože můj, ať se neradují nade mnou.
25Ärgu nad öelgu oma südames: 'Paras! Seda meie hing tahtis!' Ärgu nad öelgu: 'Me oleme ta ära neelanud!'
25Ať neříkají v srdci svém: Měhoděk duši naší; ať neříkají: Sehltili jsme jej.
26Häbenegu ja kohmetugu ühtlasi need, kes rõõmustavad mu õnnetusest; saagu häbi ja teotus riietuseks neile, kes suurustavad mu vastu!
26Ale ať se zahanbí a zapýří všickni radující se mému zlému, v stud a hanbu ať jsou oblečeni ti, kteříž se zpínají proti mně.
27Hõisaku ja rõõmutsegu need, kellel on hea meel minu õigusest, ning öelgu alati: 'Olgu kõrgesti ülistatud Issand, kellele meeldib oma sulase hea käekäik!'
27Ti pak, kteříž mi přejí mé spravedlnosti, ať plésají, a radují se, a ať říkají vždycky: Veleslaven budiž Hospodin, kterýž přeje pokoje služebníku svému.
28Ja mu keel kõnelgu sinu õiglusest ja kiitku sind päevast päeva!
28I můj jazyk ohlašovati bude spravedlnost tvou, a na každý den chválu tvou.