1Surnud kärbsed panevad haisema salvisegaja õli, pisut rumalust võib mõjuda rohkem kui tarkus ja au.
1Døde Fluer gør Salveblanderens Olie stinkende, lidt Dårskab ødelægger Visdommens Værd.
2Targa süda hoiab paremale ja albi süda pahemale.
2Den vise har sin Forstand tilhøjre, Tåben har sin til venstre,
3Teed käieski puudub albil mõistus, ja igaühele ilmneb, et ta on alp.
3Hvor Dåren end færdes, svigter hans Forstand, og han røber for alle, at han er en Dåre.
4Kui valitseja viha tõuseb sinu vastu, siis ära jäta maha oma kohta, sest kannatlikkus hoiab ära suuri patte.
4Når en Herskers Vrede rejser sig mod dig, forlad ikke derfor din Plads; thi Sagtmodighed hindrer store Synder.
5Halb asi, mida ma nägin päikese all, on see,
5Der er et Onde, jeg så under Solen; det ser ud som et Misgreb af ham, som har Magten:
6rumalus pannakse kõrgele kohale, suured ja rikkad aga istuvad madalal.
6Dårskab sættes i Højsædet, nederst sidder de rige.
7Ma olen näinud sulaseid hobuste seljas ja vürste käivat maas otsekui sulased.
7Trælle så jeg højt til Hest og Høvdinger til Fods som Trælle.
8Kes augu kaevab, langeb ise sinna sisse, ja kes müüri maha kisub, seda salvab madu.
8Den, som graver en Grav, falder selv deri; den, som nedbryder en Mur, ham bider en Slange;
9Kes kive kangutab, teeb enesele häda, kes puid lõhub, ohustab ennast.
9den, som bryder Sten, kan såre sig på dem; den, som kløver Træ, er i Fare.
10Kui raud on nüri ja tera ei ihuta, siis tuleb jõudu pingutada; aga tulemuseks on tarkus tarvilik.
10Når Øksen er sløv og dens Æg ej hvæsses, må Kraft lægges i; men den dygtiges Fortrin er Visdom.
11Kui madu salvab, enne kui on lausutud, siis pole lausujast mingit kasu.
11Bider en Slange, før den besværges, har Besværgeren ingen Gavn af sin Kunst.
12Sõnad targa suust toovad poolehoidu, aga albi neelavad ta oma huuled:
12Ord fra Vismands Mund vinder Yndest, en Dåres Læber bringer ham Våde;
13tema kõne algus on alpimine ja tema kõne lõpp on kurjakuulutav meeletus.
13hans Tale begynder med Dårskab og ender med den værste Galskab.
14Alp teeb palju sõnu, ent ükski inimene ei tea, mis tuleb, ja kes ütleks temale, mis sünnib pärast teda?
14Tåben bruger mange Ord. Ej ved Mennesket, hvad der skal ske; hvad der efter hans Død skal ske, hvo siger ham det?
15Albi vaev väsitab seda, kes linnateed ei tunne.
15Dårens Flid gør ham træt, thi end ikke til Bys ved han Vej.
16Häda sulle, maa, kui su kuningaks on sulane ja su vürstid pidutsevad juba hommikul!
16Ve dig, du Land, hvis Konge er en Dreng og hvis Fyrster holder Gilde ved Gry.
17Õnnelik oled, maa, kui su kuningas on vaba mehe poeg ja su vürstid pidutsevad õigel ajal nagu mehed, aga mitte nagu joodikud!
17Held dig; du Land, hvis Konge er ædelbåren, hvis Fyrster holder Gilde til sømmelig Tid som Mænd og ikke som drankere.
18Suure laiskuse pärast vajuvad sarikad, ja kui käsi süles peetakse, tilgub koda läbi.
18Ved Ladhed synker Bjælkelaget; når Hænderne slappes, drypper det i Huset.
19Mõnu pärast valmistatakse rooga, vein teeb elu rõõmsaks, ja raha eest saab kõike.
19Til Morskab holder man Gæstebud, og Vin gør de levende glade; men Penge skaffer alt til Veje.
20Isegi mõttes ära sajata kuningat, ja oma magamiskambris ära sajata rikast, sest taeva lind viib hääle välja ja tiivuline teatab loost!
20End ikke i din Tanke må du bande en Konge, end ikke i dit Sovekammer en, som er rig; thi Himlens Fugle kan udsprede Ordet, de vingede røbe, hvad du siger.