1Aga Issand saatis ühe suure kala, et see neelaks Joona. Ja Joona oli kala kõhus kolm päeva ja kolm ööd.
1Da bad Jonas i Fiskens Bug til HERREN sin Gud
2Ja Joona palus Issandat, oma Jumalat, kala kõhus
2og sagde: Jeg råbte i Nøden til HERREN, og han svarede mig; jeg skreg fra Dødsrigets Skød, og du hørte min Røst.
3ja ütles: 'Ma hüüdsin oma kitsikuses Issanda poole ja tema vastas mulle. Haua sisemuses hüüdsin ma appi ja sina kuulsid mu häält.
3Du kasted mig i Dybet midt i Havet, Strømmen omgav mig; alle dine Brændinger og Bølger skyllede over mig.
4Sest sina heitsid mind sügavusse, merede südamesse; veevool ümbritses mind, kõik su vood ja su lained käisid minust üle.
4Jeg tænkte: "Bort er jeg stødt fra dine Øjne, aldrig mer skal jeg skue dit hellige Tempel."
5Siis ma mõtlesin: Ma olen ära aetud su silma eest. Siiski ehk saan veel näha su püha templit!
5Vandene trued min Sjæl, Dybet omgav mig, Tang var viklet om mit Hoved; til Bjergenes Rødder
6Vesi ümbritses mind kõrist saadik, süvavesi piiras mind, mererohi mähkis mu pead.
6steg jeg ned, til Jordens Slåer, de evige Grundvolde; da drog du mit Liv op af Graven, HERRE min Gud.
7Ma vajusin alla mägede alusteni, maa riivid sulgusid mu kohal igaveseks. Aga sina tõid mu elu hauast üles, Issand, mu Jumal!
7Da min Sjæl vansmægtede i mig, kom jeg HERREN i Hu, og min Bøn steg op til dig i dit hellige Tempel.
8Kui mu hing nõrkes mu sees, mõtlesin ma Issandale ja mu palve tuli sinu juurde su pühasse templisse.
8De, der dyrker det tomme Gøgl, lader Gudsfrygt fare;
9Need, kes austavad tühje ebajumalaid, hülgavad oma osaduse.
9men jeg vil bringe dig Ofre med Lovsangs Toner og indfri de Løfter, jeg gav. Hos HERREN er Frelse.
10Aga mina tahan ohverdada sinule tänulaulu kõlades. Mida olen tõotanud, seda täidan! Issanda käes on pääste!'
10Så talede HERREN til Fisken, og den spyede Jonas ud på det tørre Land.
11Siis Issand käskis kala ja see oksendas Joona kuivale maale.