¹Ja Deboora ning Baarak, Abinoami poeg, laulsid tol korral nõnda:

¹Da sang Debora og Barnk, Abinoams Søn, denne Sang:

²'Et lakad lehvisid Iisraelis, et rahvas oli võitlusvalmis, selle eest kiitke Issandat!

²Frem stod Høvdinger i Israel, Folket gav villigt Møde, lover HERREN!

³Kuulge, kuningad, pange tähele, vürstid! Mina - ma laulan Issandale, mängin Issandale, Iisraeli Jumalale!

³Hør, I Konger, lyt, I Fyrster: Synge vil jeg, synge for HERREN, lovsynge HERREN, Israels Gud!

⁴Issand, kui sa läksid välja Seirist, kui sa astusid esile Edomi väljadelt, siis värises maa, taevadki tilkusid, jah, pilved piserdasid vett.

⁴HERRE, da du brød op fra Seir, skred frem fra Edoms Mark, da rystede Jorden, Himmelen drypped, Skyerne drypped af Vand;

⁵Mäed kõikusid Issanda ees, see Siinai Issanda, Iisraeli Jumala ees.

⁵Bjergene bæved for HERRENs Åsyn, for HERREN Israels Guds Åsyn!

⁶Samgari, Anati poja päevil, Jaeli päevil, olid teed tühjad ja rändurid käisid kaudseid teid.

⁶I Sjamgars, Anats Søns, Dage, i Jaels Dage lå Vejene øde, vejfarende sneg sig ad afsides Stier;

⁷Iisraelis lakkasid olemast põldurid, lakkasid, kuni tõusin mina, Deboora, tõusin kui Iisraeli ema.

⁷der var ingen Fører i Israel mer, til jeg Debora stod frem, stod frem, en Moder i Israel.

⁸Kui uusi jumalaid valiti, siis oli sõda väravais. Kas nähti kilpi või piiki Iisraeli neljakümnel tuhandel?

⁸Ofre til Gud hørte op, med Bygbrødet fik det en Ende. Så man vel Skjold eller Spyd hos Israels fyrretyve Tusind?

⁹Minu süda kuulub Iisraeli käsuandjaile, võitlusvalmitele rahva hulgas. Kiitke Issandat!

⁹For Israels Førere slår mit Hjerte, for de villige af Folket! Lover HERREN!

¹⁰Võikudel emaeeslitel ratsutajad, vaipadel istujad ja teekäijad - laulge sellest!

¹⁰I, som rider på rødgrå Æsler, I, som sidder på Tæpper, I, som færdes på Vejene, syng!

¹¹Laulge hõiskehääli veeammutuspaikades, seal ülistatakse Issanda õiglust, tema põldurite õiget panust Iisraelis, siis kui Issanda rahvas läks alla väravaisse.

¹¹Hør, hvor de spiller mellem Vandtrugene! Der lovsynger de HERRENs Frelsesværk, hans Værk som Israels Fører. Da drog HERRENs Folk ned til Portene.

¹²Virgu, virgu, Deboora! Virgu, virgu, laula laulu! Tõuse, Baarak, võta tagasi oma vangid, Abinoami poeg!

¹²Op, op, Debora, op, op, istem din Sang! Barak, stå op! Fang dig Fanger, du Abinoams Søn!

¹³Tol korral läks jääk alla vägevate juurde, Issanda rahvas tuli kangelastena alla mu juurde.

¹³Da drog Israel ned som Helte, som vældige Krigere drog HERRENs Folk frem.

¹⁴Efraimist need, kes olid välja juurinud Amaleki, sinu järel Benjamin koos su hõimudega. Maakirist laskusid käsuandjad ja Sebulonist valitsuskepi kandjad.

¹⁴Fra Efraim steg de ned i Dalen, din broder Benjamin var blandt dine Skarer. Fra Makir drog Høvedsmænd ned, fra Zebulon de, der bar Herskerstav;

¹⁵Debooraga koos mu vürstid Issaskaris, ja nagu Issaskar, nõnda Baarak läkitati orgu tema kannul. Ruubeni rühmadel olid suured arupidamised.

¹⁵Issakars Førere fulgte Debora, Naftali Baraks Spor, de fulgte ham ned i Dalen. Ved Rubens Bække var Betænkelighederne store.

¹⁶Miks jäid istuma sadulakorvide vahele, kuulama karjaste vilesid? Ruubeni rühmadel olid suured arupidamised.

¹⁶Hvorfor blev du mellem Foldene for at lytte til Hyrdernes Fløjter? Ved Rubens Bække var Betænkelighederne store!

¹⁷Gilead jäi paigale teisele poole Jordanit, ja Daan, miks ta teenis võõrastes laevades? Aaser istus mererannas ja jäi oma valgmate juurde.

¹⁷Gilead blev på hin Side Jordan, og Dan, hvi søgte han fremmed Hyre? Aser sad stille ved Havets Strand; han blev ved sine Vige.

¹⁸Sebulon on rahvas, kes osutas surmapõlgust, nõndasamuti Naftali välja kõrgete paikade peal.

¹⁸Zebulon var et Folk, der vovede Livet, Naftali med på Markens Høje.

¹⁹Kuningad tulid, sõdisid, tol korral sõdisid Kaanani kuningad, Taanakis, Megiddo vee ääres, aga hõbedat nad saagiks ei saanud.

¹⁹Kongerne kom, de kæmped; da kæmped Kana'ans Konger ved Ta'anak, ved Megiddos Vande de fanged ej Sølv som Bytte!

²⁰Taevast taplesid tähed, oma teedelt taplesid need Siisera vastu.

²⁰Fra Himmelen kæmped Stjernerne, fra deres Baner stred de mod Sisera!

²¹Kiisoni jõgi uhtus nad ära, muinasaja jõgi, Kiisoni jõgi. Astu, mu hing, väega!

²¹Kisjon Bæk rev dem bort, Kisjons Bæk, den ældgamle Bæk. Træd frem, min Sjæl, med Styrke!

²²Siis oli hobukapjade plaginat tema täkkude nelja ajades.

²²Da stampede Hestenes Hove under Heltenes jagende Fart.

²³Needke Meeros, ütleb Issanda ingel, needke tõesti ta elanikud! Sest nad ei tulnud Issandale appi, Issandale appi kangelaste hulgas.

²³"Forband", sagde HERRENs Engel "forband Meroz og dem, der bor deri! fordi de ikke kom HERREN til Hjælp kom HERREN til Hjælp som Helte!"

²⁴Õnnistatud olgu naiste hulgas Jael, keenlase Heberi naine, õnnistatud naiste hulgas telkides!

²⁴Velsignet blandt Kvinder være Jael, Keniten Hebers Hustru, velsignet blandt Kvinder i Telte!

²⁵Teine küsis vett, tema andis piima, ulatas kalli kausiga petipiima.

²⁵Han bad om Vand, hun gav ham Mælk, frembar Surmælk i kostbar Skål.

²⁶Ta sirutas käe vaia ja parema käe töömeeste vasara järele. Ta tagus Siiserat, lõhkus ta pea, purustas ja puuris läbi ta oimud.

²⁶Med Hånden griber hun Pælen, med sin højre Arbejdshammeren, fælder Sisera, kløver hans Hoved, knuser, gennemborer hans Tinding.

²⁷Jaeli jalgade juures vajus Siisera kokku, langes, jäi lamama, Jaeli jalgade juures ta vajus, langes. Kus ta vajus, seal ta langes tapetuna.

²⁷For hendes Fødder han segned og faldt; der, hvor han segned, der lå han fældet!

²⁸Siisera ema vaatas aknast, kurtis läbi aknaava: Miks viibib ta vanker tulemast? Miks pole kuulda ta rakendite müra?

²⁸Gennem Vinduet spejded Siseras Moder, gennem Gitteret stirred hun ud: "Hvi tøver hans Vogn med at komme? Hvi nøler hans Forspands Hovslag?"

²⁹Tema targemad vürstinnad vastasid talle, ka ta ise andis enesele vastuse:

²⁹Da svarer den klogeste af hendes Fruer, og selv hun giver sig samme Svar: "Sikkert de deler det vundne Bytte, en Pige eller to til Mands,

³⁰Eks nad leia, jaga saaki? Tüdruk, kaks tüdrukut mehe kohta, kirjusid kangaid saagiks Siiserale, saagiks kirjusid kangaid, kirjatud rätik, kaks rätti saagikssaadute kaeltel.

³⁰Bytte af spraglede Tøj er til Sisera, et broget Klæde eller to til hans Hals!"

³¹Nõnda hukkuvad kõik su vaenlased, Issand. Aga kes sind armastavad, need on otsekui päike, kui ta tõuseb oma võimuses.' Ja maal oli rahu nelikümmend aastat.

³¹Således skal alle dine Fjender forgå, HERRE, men de, der elsker dig, skal være, som når Sol går op i sin Vælde! Derpå havde Landet Ro i fyrretyve År.