¹Ja siiflased tulid Gibeasse Saulile ütlema: 'Eks Taavet varja ennast Hakila künkal, ida pool tühja maad?'

¹And the Ziphites came to Saul to Gibeah, saying, Does not David hide himself in the hill of Hachilah, facing the waste?

²Ja Saul võttis kätte ning läks alla Siifi kõrbe, ja koos temaga kolm tuhat Iisraeli valitud meest, et otsida Taavetit Siifi kõrbest.

²And Saul arose, and went down to the wilderness of Ziph, having three thousand chosen men of Israel with him, to seek David in the wilderness of Ziph.

³Ja Saul lõi leeri üles Hakila künkale, mis on tee ääres ida pool tühja maad. Aga Taavet viibis kõrbes ja kui ta sai aru, et Saul oli tulnud kõrbe temale järele,

³And Saul encamped in the hill of Hachilah, which faces the waste, by the way side. And David abode in the wilderness; and when he saw that Saul had come after him into the wilderness,

⁴siis läkitas Taavet maakuulajaid ja sai teada, et Saul oli tõesti tulnud.

⁴David sent out spies, and learned that Saul was certainly come.

⁵Ja Taavet võttis kätte ning tuli paika, kuhu Saul oli leeri üles löönud; ja Taavet nägi kohta, kus Saul ja tema väepealik Abner, Neeri poeg, magasid; Saul magas vankriteleeris ja rahvas oli leeris tema ümber.

⁵And David arose and came to the place where Saul had encamped; and David beheld the place where Saul lay, and Abner the son of Ner, the captain of his host; and Saul lay within the wagon-defence, and the people were encamped round about him.

⁶Taavet võttis sõna ja rääkis hett Ahimelekiga ja Abisaiga, Seruja pojaga, Joabi vennaga, öeldes: 'Kes tuleb koos minuga Sauli juurde leeri?' Ja Abisai vastas: 'Mina tulen koos sinuga.'

⁶And David spake and said to Ahimelech the Hittite, and to Abishai the son of Zeruiah, Joab's brother, saying, Who will go down with me to Saul to the camp? And Abishai said, I will go down with thee.

⁷Nõnda tulid Taavet ja Abisai öösel rahva juurde, ja vaata, Saul oli heitnud magama vankriteleeris ning tema piik oli maasse lööduna ta peatsis; Abner ja rahvas aga magasid tema ümber.

⁷And David and Abishai came to the people by night, and behold, Saul lay sleeping within the wagon-defence, and his spear stuck in the ground at his head; and Abner and the people lay round about him.

⁸Ja Abisai ütles Taavetile: 'Jumal on täna andnud sinu vaenlase su kätte. Ja nüüd luba, ma löön ta piigiga maa külge! Üksainus hoop - teist ei ole mul tema jaoks vaja.'

⁸And Abishai said to David, God has delivered thine enemy into thy hand this day; and now let me smite him, I pray thee, with the spear, even to the ground once, and I will not do it the second time.

⁹Aga Taavet vastas Abisaile: 'Ära teda hukka! Sest kes võiks karistamata pista oma käe Issanda võitu külge?'

⁹And David said to Abishai, Destroy him not; for who can stretch forth his hand against Jehovah's anointed, and be guiltless?

¹⁰Ja Taavet ütles: 'Nii tõesti kui Issand elab, lööb Issand kindlasti ise teda: kas saabub ta surmapäev või läheb ta sõtta ja saab otsa.

¹⁰And David said, [As] Jehovah liveth, Jehovah will surely smite him; either his day shall come to die, or he shall descend into battle and perish.

¹¹Issanda pärast jäägu see minust kaugele, et pistaksin oma käe Issanda võitu külge. Aga võta nüüd piik, mis on ta peatsis, ja veekruus, ja lähme!'

¹¹Jehovah forbid that I should stretch forth my hand against Jehovah's anointed! But now take, I pray thee, the spear that is at his head, and the cruse of water, and let us go.

¹²Ja Taavet võttis piigi ja veekruusi Sauli peatsist ja nad läksid oma teed; ja ükski ei näinud, ei märganud ega ärganud üles, vaid nad kõik magasid, sest Issand oli lasknud tulla nende peale raske une.

¹²And David took the spear and the cruse of water from Saul's head; and they went away, and no man saw [it], and none knew [it], and none awaked, for they were all asleep; for a deep sleep from Jehovah had fallen upon them.

¹³Seejärel läks Taavet üle teisele poole ja seisis eemal mäetipus; nende vahel oli palju maad.

¹³And David went over to the other side, and stood on the top of a hill afar off; a great space [being] between them.

¹⁴Ja Taavet hüüdis rahvast ja Abnerit, Neeri poega, ja ütles: 'Eks sa vasta, Abner?' Ja Abner kostis ning küsis: 'Kes sa oled, et sa hüüad kuningat?'

¹⁴And David cried to the people, and to Abner the son of Ner, saying, Answerest thou not, Abner? Then Abner answered and said, Who art thou that criest to the king?

¹⁵Ja Taavet ütles Abnerile: 'Eks sa ole mees? Kes on Iisraelis sinu sarnane? Aga miks sa ei valvanud oma isandat kuningat? Sest keegi rahva hulgast tuli hukkama kuningat, su isandat.

¹⁵And David said to Abner, Art not thou a man? and who is like to thee in Israel? and why hast thou not guarded thy lord the king? for one of the people came in to destroy the king thy lord.

¹⁶Ei ole hea see asi, mis sa oled teinud. Nii tõesti kui Issand elab: te olete surmalapsed, et te ei ole valvanud oma isandat, Issanda võitut. Ja nüüd vaata, kus on kuninga piik ja veekruus, mis olid ta peatsis?'

¹⁶This thing is not good which thou hast done. As Jehovah liveth, ye are worthy to die, because ye have not guarded your master, Jehovah's anointed. And now see where the king's spear is, and the cruse of water that was at his head.

¹⁷Siis Saul tundis ära Taaveti hääle ja küsis: 'Kas see on sinu hääl, mu poeg Taavet?' Ja Taavet vastas: 'See on minu hääl, mu isand kuningas.'

¹⁷And Saul knew David's voice, and said, Is this thy voice, my son David? And David said, It is my voice, my lord, O king.

¹⁸Ja ta ütles: 'Mispärast ajab mu isand nõnda taga oma sulast? Sest mida ma olen teinud? Või mis kurja on mu käes?

¹⁸And he said, Why does my lord thus pursue after his servant? for what have I done? or what evil is in my hand?

¹⁹Ja nüüd kuulgu ometi mu isand kuningas oma sulase sõnu: kui Issand on sind kihutanud minu vastu, siis saagu ta tunda ohvrilõhna; aga kui inimlapsed, siis olgu nad neetud Issanda ees, et nad tõukavad mind nüüd välja Issanda pärisosasse kuuluvusest, öeldes: Mine teeni teisi jumalaid!

¹⁹And now, I pray thee, let my lord the king hear the words of his servant. If Jehovah have moved thee against me, let him accept an oblation; but if the sons of men, cursed be they before Jehovah; for they have driven me out this day from adhering to the inheritance of Jehovah, saying, Go, serve other gods.

²⁰Aga nüüd ärgu voolaku mu veri maha Issanda palgest eemal, sest Iisraeli kuningas on läinud otsima ühtainsat kirpu, otsekui ajaks ta mägedes taga põldpüüd.'

²⁰And now, let not my blood fall to the earth far from the face of Jehovah; for the king of Israel is come out to seek a single flea, as when they hunt a partridge on the mountains.

²¹Siis ütles Saul: 'Ma olen pattu teinud. Tule tagasi, mu poeg Taavet, sest ma ei tee sulle enam kurja, sellepärast et mu hing on täna olnud kallis su silmis! Vaata, ma olen talitanud mõistmatult ja eksinud üliväga.'

²¹And Saul said, I have sinned: return, my son David; for I will no more do thee harm, because my life was precious in thine eyes this day: behold, I have acted foolishly, and have erred exceedingly.

²²Ja Taavet kostis ning ütles: 'Vaata, siin on kuninga piik; tulgu nüüd keegi noortest meestest ja võtku see!

²²And David answered and said, Behold the king's spear, and let one of the young men come over and fetch it.

²³Issand tasub igaühele tema õiglust ja truudust mööda. Sest Issand andis sind täna minu kätte, aga mina ei tahtnud pista oma kätt Issanda võitu külge.

²³And Jehovah will render to every man his righteousness and his faithfulness; for Jehovah gave thee into [my] hand this day, and I would not stretch forth my hand against Jehovah's anointed.

²⁴Ja vaata, nagu sinu hing oli täna kallis minu silmis, nõndasamuti olgu minu hing kallis Issanda silmis ja ta päästku mind igast hädast!'

²⁴And behold, as thy life was highly esteemed this day in mine eyes, so let my life be highly esteemed in the eyes of Jehovah, that he may deliver me out of all distress.

²⁵Ja Saul ütles Taavetile: 'Ole õnnistatud, mu poeg Taavet! Mida sa iganes teed, see õnnestub sul.' Siis Taavet läks oma teed ja Saul läks tagasi koju.

²⁵And Saul said to David, Blessed be thou, my son David: thou shalt certainly do [great things], and shalt certainly prevail. And David went on his way, and Saul returned to his place.