¹Siis kõneles Saalomon: 'Issand on öelnud, et ta tahab elada pimeduses.

¹Then said Solomon: Jehovah said that he would dwell in the thick darkness.

²Mina olen sulle ehitanud valitsuskoja, su igavese eluaseme paiga.'

²But I have built a house of habitation for thee, even a settled place for thee to abide in for ever.

³Ja kuningas pööras oma palge ja õnnistas kogu Iisraeli kogudust, ja kogu Iisraeli kogudus seisis.

³And the king turned his face and blessed the whole congregation of Israel; and the whole congregation of Israel stood.

⁴Ja ta ütles: 'Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, kes oma kätega on tõeks teinud, mida ta oma suuga on kõnelnud mu isale Taavetile, öeldes:

⁴And he said: Blessed be Jehovah the God of Israel, who spoke with his mouth unto David my father, and hath with his hands fulfilled it, saying,

⁵Sellest päevast alates, kui ma tõin oma rahva ära Egiptusemaalt, ei ole ma üheltki Iisraeli suguharult valinud ühtegi linna, kuhu ehitada koda, kus oleks mu nimi, ega ole ma ka valinud ühtegi meest, kes oleks olnud vürstiks mu Iisraeli rahvale.

⁵Since the day that I brought forth my people out of the land of Egypt I chose no city out of all the tribes of Israel to build a house in, that my name might be there; neither chose I any man to be prince over my people Israel:

⁶Aga ma olen valinud Jeruusalemma, et seal oleks mu nimi, ja ma olen valinud Taaveti, et ta valitseks mu Iisraeli rahva üle.

⁶but I have chosen Jerusalem, that my name might be there; and I have chosen David to be over my people Israel.

⁷Mu isal Taavetil oli küll südame peal ehitada koda Issanda, Iisraeli Jumala nimele.

⁷And it was in the heart of David my father to build a house unto the name of Jehovah the God of Israel.

⁸Aga Issand ütles mu isale Taavetile: Et sul südame peal on ehitada mu nimele koda, siis oled sa hästi teinud, kui see sul südame peal on.

⁸But Jehovah said to David my father, Whereas it was in thy heart to build a house unto my name, thou didst well that it was in thy heart;

⁹Ometi ei ehita sina koda, vaid su poeg, kes su niudeist välja tuleb, ehitab minu nimele koja.

⁹nevertheless thou shalt not build the house; but thy son that shall come forth out of thy loins, he shall build the house unto my name.

¹⁰Ja Issand on pidanud oma sõna, mis ta kõneles, ja mina olen tõusnud oma isa Taaveti asemele ja istun Iisraeli aujärjel, nõnda nagu Issand on kõnelnud, ja ma olen ehitanud koja Issanda, Iisraeli Jumala nimele.

¹⁰And Jehovah has performed his word which he spoke; and I am risen up in the room of David my father, and sit on the throne of Israel, as Jehovah promised, and I have built the house unto the name of Jehovah the God of Israel.

¹¹Ja ma olen sinna pannud laeka, mille sees on Issanda seadus, mille ta Iisraeli lastele andis.'

¹¹And in it have I put the ark, wherein is the covenant of Jehovah, which he made with the children of Israel.

¹²Siis ta astus Issanda altari ette kogu Iisraeli koguduse juuresolekul ja sirutas oma käed välja.

¹²And he stood before the altar of Jehovah in the presence of the whole congregation of Israel, and spread forth his hands.

¹³Saalomon oli valmistanud vasklava, viis küünart pika, viis küünart laia ja kolm küünart kõrge, ja oli selle pannud keset õue. Ja ta astus selle peale, heitis põlvili kogu Iisraeli koguduse nähes, sirutas oma käed taeva poole

¹³For Solomon had made a platform of bronze, five cubits long, and five cubits broad, and three cubits high, and had set it in the midst of the court; and upon it he stood, and he kneeled down on his knees before the whole congregation of Israel, and spread forth his hands toward the heavens,

¹⁴ja ütles: 'Issand, Iisraeli Jumal! Sinu sarnast jumalat ei ole taevas ega maa peal, sina pead lepingut ja osadust oma sulastega, kes käivad su ees kõigest südamest,

¹⁴and said, Jehovah, God of Israel! there is no God like thee, in the heavens or on the earth, who keepest covenant and mercy with thy servants that walk before thee with all their heart;

¹⁵sina oled pidanud oma sulasele, mu isale Taavetile, mis sa temale olid lubanud. Jah, mis sa oma suuga oled kõnelnud, selle oled sa oma käega tõeks teinud, nõnda nagu see täna on sündinud.

¹⁵who hast kept with thy servant David my father that which thou didst promise him; thou spokest with thy mouth, and hast fulfilled [it] with thy hand as at this day.

¹⁶Ja nüüd, Issand, Iisraeli Jumal, pea oma sulasele, mu isale Taavetile, mis sa temale tõotasid, öeldes: Ei puudu sul minu palge ees mees, kes istub Iisraeli aujärjel, kui ainult su pojad hoiavad oma teed, käies mu Seaduse järgi, nõnda nagu sina oled käinud mu ees.

¹⁶And now, Jehovah, God of Israel, keep with thy servant David my father that which thou hast promised him saying, There shall not fail thee a man in my sight to sit on the throne of Israel, if only thy sons take heed to their way to walk in my law, as thou hast walked before me.

¹⁷Ja nüüd, Issand, Iisraeli Jumal, saagu tõeks su sõna, mis sa oled kõnelnud oma sulasele Taavetile!

¹⁷And now, Jehovah, God of Israel, let thy word be verified which thou hast spoken unto thy servant David.

¹⁸Aga kas Jumal tõesti peaks elama koos inimestega maa peal? Vaata, taevad ja taevaste taevad ei mahuta sind, veel vähem siis see koda, mille ma olen ehitanud.

¹⁸But will God indeed dwell with man on the earth? behold, the heavens and the heaven of heavens cannot contain thee; how much less this house which I have built!

¹⁹Aga pöördu oma sulase palve ja ta anumise poole, Issand, mu Jumal, et sa kuuleksid kaebehüüdu ja palvet, mida su sulane palvetab sinu ees,

¹⁹Yet have respect unto the prayer of thy servant, and to his supplication, Jehovah, my God, to hearken unto the cry and to the prayer which thy servant prayeth before thee;

²⁰et su silmad oleksid lahti päevad ja ööd selle koja kohal, selle paiga kohal, mille kohta sa oled öelnud, et sa paned sinna oma nime ja kuuled palvet, mida su sulane palvetab selle paiga poole!

²⁰that thine eyes may be open upon this house day and night, upon the place in which thou hast said thou wouldest put thy name: to hearken unto the prayer which thy servant prayeth toward this place.

²¹Kuule siis oma sulase ja oma Iisraeli rahva anumist, kuidas nad palvetavad selle paiga poole! Jah, kuule paigast, kus sa elad - taevast! Ja kui sa kuuled, siis anna andeks!

²¹And hearken unto the supplications of thy servant, and of thy people Israel, which they shall pray toward this place, and hear thou from thy dwelling-place, from the heavens, and when thou hearest, forgive.

²²Kui keegi oma ligimese vastu pattu teeb ja talle pannakse peale vanne teda vannutades, ja vandeasi tuleb sinu altari ette siia kotta,

²²If a man have sinned against his neighbour, and an oath be laid upon him to adjure him, and the oath come before thine altar in this house;

²³siis kuule sina taevast ja tee ning mõista õigust oma sulastele: mõista süüdlane süüdi, pane tema teod ta pea peale, õige aga mõista õigeks, anna temale ta õigust mööda!

²³then hear thou from the heavens, and do, and judge thy servants, requiting the wicked, to bring his way upon his own head; and justifying the righteous, giving him according to his righteousness.

²⁴Ja kui su Iisraeli rahvas lüüakse maha vaenlase ees, sellepärast et nad sinu vastu on pattu teinud, ent nad pöörduvad ja kiidavad sinu nime, palvetavad ja anuvad su ees siin kojas,

²⁴And if thy people Israel be put to the worse before the enemy, because they have sinned against thee, and shall turn again and confess thy name, and pray, and make supplication before thee in this house;

²⁵siis kuule sina taevast ja anna andeks oma Iisraeli rahva patt ja too nad tagasi maale, mille sa oled andnud neile ja nende vanemaile!

²⁵then hear thou from the heavens, and forgive the sin of thy people Israel, and bring them again unto the land that thou gavest to them and to their fathers.

²⁶Kui taevas on suletud ja vihma ei ole, sellepärast et nad on sinu vastu pattu teinud, aga nad palvetavad selle paiga poole ja kiidavad sinu nime ja pöörduvad oma patust, sellepärast et sa neid oled alandanud,

²⁶When the heavens are shut up, and there is no rain, because they have sinned against thee; if they pray toward this place, and confess thy name, and turn from their sin, because thou hast afflicted them;

²⁷siis kuule sina taevast ja anna andeks oma sulaste ja oma Iisraeli rahva patt, sest sina õpetad neile head teed, mida nad peavad käima, ja anna vihma oma maale, mille sa oled andnud pärisosaks oma rahvale!

²⁷then hear thou in the heavens, and forgive the sin of thy servants, and of thy people Israel, when thou teachest them the good way wherein they should walk; and give rain upon thy land, which thou hast given to thy people for an inheritance.

²⁸Kui maale tuleb nälg, katk, kui tuleb viljakõrvetus või -rooste, kui tulevad rohutirtsud ja mardikad, kui vaenlased teda rõhuvad ta maa väravais, kui tabab mingi nuhtlus või mingi haigus,

²⁸If there be famine in the land, if there be pestilence, if there be blight or mildew, locust or caterpillar; if their enemies besiege them in the land of their gates; whatever plague or whatever sickness there be:

²⁹siis iga palvet ja iga anumist, mis iganes tuleb mõne inimese või kogu su Iisraeli rahva poolt, kui nad igaüks tunnevad oma häda ja valu ja sirutavad oma käed selle koja poole,

²⁹what prayer, what supplication soever be made by any man, or by all thy people Israel, when they shall know every man his own plague, and his own grief, and shall spread forth his hands toward this house;

³⁰kuule sina siis taevast, oma asupaigast, ja anna andeks ning anna igaühele tema tegusid mööda, nõnda nagu sa tunned tema südant, sest sina üksi tunned inimlaste südant,

³⁰then hear thou from the heavens, the settled place of thy dwelling, and forgive, and render unto every man according to all his ways, whose heart thou knowest (for thou, thou only, knowest the hearts of the children of men),

³¹et nad kardaksid sind ja käiksid su teedel kõigil neil päevil, mil nad elavad maal, mille sa oled andnud meie vanemaile!

³¹that they may fear thee, to walk in thy ways, all the days that they live upon the land which thou gavest unto our fathers.

³²Aga ka võõramaalast, kes ei ole sinu Iisraeli rahva hulgast, tuleb aga kaugelt maalt sinu suure nime, vägeva käe ja väljasirutatud käsivarre pärast - kui ta tuleb ja palvetab selle koja poole -,

³²And as to the stranger also, who is not of thy people Israel, but cometh out of a far country for thy great name's sake, and thy mighty hand and thy stretched-out arm; when they shall come and pray toward this house,

³³kuule sina taevast, oma asupaigast, ja tee kõike, mille pärast võõras sinu poole hüüab, et kõik maa rahvad õpiksid tundma sinu nime ja kardaksid sind, nõnda nagu su Iisraeli rahvas, ja et nad teaksid, et sinu nimi on pandud kojale, mille ma olen ehitanud!

³³then hear thou from the heavens, the settled place of thy dwelling, and do according to all that the stranger calleth to thee for; in order that all peoples of the earth may know thy name, and may fear thee as do thy people Israel, and may know that this house which I have built is called by thy name.

³⁴Kui su rahvas läheb sõtta oma vaenlaste vastu, teekonnale, kuhu sa nad läkitad, ja nad palvetavad sinu poole selle linna suunas, mille sina oled valinud, ja koja suunas, mille mina olen ehitanud su nimele,

³⁴If thy people go out to battle against their enemies by the way that thou shalt send them, and they pray unto thee toward this city that thou hast chosen, and the house that I have built unto thy name;

³⁵siis kuule taevast nende palvet ja anumist ja tee neile õigust!

³⁵then hear thou from the heavens their prayer and their supplication, and maintain their right.

³⁶Kui nad sinu vastu pattu teevad - sest pole inimest, kes pattu ei tee - ja sina vihastud nende peale ning annad nad vaenlase kätte, nõnda et nende vangistajad viivad neid vangi kaugemale või lähemale maale,

³⁶If they have sinned against thee (for there is no man that sinneth not), and thou be angry with them, and give them up to the enemy, and they have carried them away captives unto a land far off or near;

³⁷aga kui nad siis seda südamesse võtavad maal, kuhu nad on vangi viidud, ja pöörduvad ning anuvad sind oma vangistusemaal, öeldes: Me oleme pattu teinud, oleme eksinud ja saanud süüdlasteks!

³⁷and if they shall take it to heart in the land whither they were carried captive, and repent, and make supplication unto thee in the land of their captivity, saying, We have sinned, we have done iniquity and have dealt perversely;

³⁸ja pöörduvad sinu poole kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest oma vangistusemaal, kuhu nad on vangi viidud, ja palvetavad oma maa suunas, mille sa oled andnud nende vanemaile, ja linna suunas, mille sina oled valinud, ja koja suunas, mille mina olen ehitanud sinu nimele,

³⁸and if they return unto thee with all their heart and with all their soul in the land of their captivity, whither they have carried them captives, and pray toward their land which thou gavest unto their fathers, and the city that thou hast chosen, and the house that I have built unto thy name;

³⁹siis kuule taevast, oma asupaigast, nende palvet ja anumist, tee neile õigust ja anna andeks oma rahvale, kes sinu vastu on pattu teinud!

³⁹then hear thou from the heavens, from the settled place of thy dwelling, their prayer and their supplications, and maintain their right, and forgive thy people their sin against thee.

⁴⁰Nüüd, mu Jumal, olgu siis su silmad lahti ja su kõrvad pangu tähele palvet selles paigas!

⁴⁰Now, my God, I beseech thee, let thine eyes be open and let thine ears be attentive unto the prayer [that is made] in this place.

⁴¹Ja nüüd, Issand Jumal, tõuse, tule oma hingamispaika, sina ja su võimsuselaegas! Su preestrid, Issand Jumal, olgu õnnistusega ehitud, ja su vagad tundku rõõmu sellest, mis on hea!

⁴¹And now, arise, Jehovah Elohim, into thy resting-place, thou and the ark of thy strength: let thy priests, Jehovah Elohim, be clothed with salvation, and let thy saints rejoice in [thy] goodness.

⁴²Issand Jumal, ära hülga oma võitut! Mõtle oma sulase Taaveti osadusele!'

⁴²Jehovah Elohim, turn not away the face of thine anointed: remember mercies to David thy servant.