¹Kord ütlesid prohvetijüngrid Eliisale: 'Vaata ometi, paik, kus me seal sinu ees istume, on meile kitsas!

¹And the sons of the prophets said to Elisha, Behold now, the place where we dwell before thee is too strait for us.

²Mingem nüüd Jordani äärde ja toogem sealt igamees ühe palgi, et saaksime endile valmistada paiga, kus istuda!' Ja ta ütles: 'Minge!'

²Let us go, we pray thee, to the Jordan, and take thence every man a beam, and let us make us a place there, where we may dwell. And he said, Go.

³Aga üks neist ütles: 'Ole hea ja tule koos oma sulastega!' Ja ta vastas: 'Ma tulen.'

³And one said, Consent, I pray thee, to go with thy servants. And he said, I will go.

⁴Ja ta läks koos nendega. Nad tulid Jordani äärde ja raiusid puid.

⁴And he went with them. And they came to the Jordan and cut down the trees.

⁵Aga kui üks neist oli palki langetamas, siis kukkus tema kirves vette. Ta kisendas ning ütles: 'Oh häda, mu isand! See oli ju laenatud!'

⁵And it came to pass as one was felling a beam, that the iron fell into the water; and he cried and said, Alas, master, and it was borrowed!

⁶Aga jumalamees küsis: 'Kuhu see kukkus?' Ja kui temale näidati paika, siis ta lõikas kepi ja heitis selle sinna ning sai kirve ujuma.

⁶And the man of God said, Where did it fall? And he shewed him the place. And he cut down a stick, and cast it in thither, and made the iron to swim.

⁷Ja ta ütles: 'Tõsta see üles!' Ja mees sirutas käe ning võttis selle.

⁷And he said, Take [it] up to thee. And he put out his hand and took it.

⁸Kui Süüria kuningas oli sõjas Iisraeli vastu, siis ta pidas nõu oma sulastega, öeldes: 'Seal ja seal teatavas paigas ma asun leeri.'

⁸And the king of Syria warred against Israel; and he took counsel with his servants, saying, In such and such a place [shall be] my camp.

⁹Aga jumalamees läkitas Iisraeli kuningale ütlema: 'Hoia, et sa ei lähe sellest paigast mööda, sest süürlased asuvad sinna!'

⁹And the man of God sent to the king of Israel, saying, Beware that thou pass not such a place, for thither the Syrians are come down.

¹⁰Siis läkitas Iisraeli kuningas oma mehi sinna paika, millest jumalamees oli temale rääkinud ja teda hoiatanud, et ta hoiduks sealt; ja see ei sündinud mitte üks ega kaks korda.

¹⁰And the king of Israel sent to the place which the man of God told him and warned him of, and he was on his guard there. [That took place] not once, nor twice.

¹¹Ja Süüria kuninga süda muutus sellest rahutuks ja ta kutsus oma sulased ning küsis neilt: 'Kas teate mulle öelda, kes meie omadest hoiab Iisraeli kuninga poole?'

¹¹And the heart of the king of Syria was troubled because of this thing; and he called his servants, and said to them, Will ye not shew me which of us is for the king of Israel?

¹²Siis ütles üks tema sulaseist: 'Mitte keegi, mu isand kuningas, vaid prohvet Eliisa, kes on Iisraelis, annab Iisraeli kuningale teada ka need sõnad, mis sa räägid oma magamiskambris.'

¹²And one of his servants said, None, my lord, O king; but Elisha, the prophet that is in Israel, tells the king of Israel the words that thou speakest in thy bedchamber.

¹³Siis ta ütles: 'Minge ja vaadake, kus ta on, siis ma läkitan ja lasen ta kinni võtta!' Ja temale anti teada ning öeldi: 'Vaata, ta on Dotanis.'

¹³And he said, Go and see where he is, and I will send and fetch him. And it was told him saying, Behold, he is in Dothan.

¹⁴Siis ta läkitas sinna hobuseid ja sõjavankreid ja suure sõjaväe; ja nad tulid öösel ning piirasid linna.

¹⁴And he sent thither horses and chariots, and a great host, and they came by night and surrounded the city.

¹⁵Kui jumalamehe teener hommikul vara üles tõusis ja välja läks, vaata, siis oli linna ümber sõjavägi, hobused ja vankrid. Ja ta teener ütles temale: 'Oh häda, mu isand, mis me nüüd teeme?'

¹⁵And when the attendant of the man of God rose early and went forth, behold, an army surrounded the city, with horses and chariots. And his servant said to him, Alas, my master! how shall we do?

¹⁶Aga ta vastas: 'Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega!'

¹⁶And he said, Fear not, for they that are with us are more than they that are with them.

¹⁷Ja Eliisa palvetas ning ütles: 'Issand, tee ometi ta silmad lahti, et ta näeks!' Ja Issand tegi poisi silmad lahti ja too nägi, ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid ümber Eliisa.

¹⁷And Elisha prayed and said, Jehovah, I pray thee, open his eyes that he may see. And Jehovah opened the eyes of the young man, and he saw; and, behold, the mountain was full of horses and chariots of fire round about Elisha.

¹⁸Kui siis süürlased tulid tema juurde, palus Eliisa Issandat ja ütles: 'Löö seda rahvast pimestusega!' Ja Issand lõi neid pimestusega Eliisa sõna peale.

¹⁸And they came down to him; and Elisha prayed to Jehovah and said, Smite this nation, I pray thee, with blindness. And he smote them with blindness according to the word of Elisha.

¹⁹Ja Eliisa ütles neile: 'See ei ole õige tee ega õige linn. Tulge mu järel ja ma viin teid mehe juurde, keda te otsite!' Ja ta viis nad Samaariasse.

¹⁹And Elisha said to them, This is not the way, neither is this the city: follow me, and I will bring you to the man whom ye seek. And he led them to Samaria.

²⁰Ja kui nad jõudsid Samaariasse, siis ütles Eliisa: 'Issand, tee nende silmad lahti, et nad näeksid!' Ja Issand tegi nende silmad lahti ja nad nägid, ja vaata, nad olid keset Samaariat.

²⁰And it came to pass when they entered into Samaria, that Elisha said, Jehovah, open the eyes of these [men] that they may see. And Jehovah opened their eyes, and they saw, and behold, they were in the midst of Samaria.

²¹Ja kui Iisraeli kuningas neid nägi, siis ta küsis Eliisalt: 'Mu isa, kas ma pean nad maha lööma? Kas pean lööma?'

²¹And the king of Israel said to Elisha, when he saw them, My father, shall I smite? shall I smite [them]?

²²Aga ta vastas: 'Ära löö! Kas sa lööd maha need, keda sa vangi võtad oma mõõga ja ammuga? Pane neile ette leiba ja vett, et nad sööksid ja jooksid ning saaksid minna tagasi oma isanda juurde!'

²²And he said, Thou shalt not smite [them]: wouldest thou smite those whom thou hast taken captive with thy sword and with thy bow? Set bread and water before them, that they may eat and drink, and go to their master.

²³Siis ta valmistas neile suure pidusöögi ning nad sõid ja jõid; seejärel laskis ta nad minema ja nad läksid oma isanda juurde. Ja Süüria röövjõugud ei tulnud enam Iisraeli maale.

²³And he prepared a great repast for them, and they ate and drank; and he sent them away, and they went to their master. And the bands of Syria came no more into the land of Israel.

²⁴Aga pärast seda sündis, et Ben-Hadad, Süüria kuningas, kogus kõik oma sõjaväe ja läks ning piiras Samaariat.

²⁴And it came to pass after this that Ben-Hadad king of Syria gathered all his army, and went up and besieged Samaria.

²⁵Siis tuli Samaarias suur nälg; ja vaata, nad piirasid seda, kuni eesli pea maksis kaheksakümmend seeklit hõbedat ja kortel tuvisõnnikut viis seeklit hõbedat.

²⁵And there was a great famine in Samaria; and behold, they besieged it, until an ass's head was worth eighty silver-pieces, and the fourth part of a cab of dove's dung five silver-pieces.

²⁶Ja kord, kui Iisraeli kuningas käis müüri peal, hüüdis keegi naine teda ja ütles: 'Aita, mu isand kuningas!'

²⁶And it came to pass as the king of Israel was passing by upon the wall, there cried a woman to him saying, Help, my lord O king!

²⁷Ja ta vastas: 'Kui Issand sind ei aita, kust siis mina sulle abi võtan? Kas rehealusest või surutõrrest?'

²⁷And he said, If Jehovah do not help thee, whence should I help thee? Out of the threshing-floor, or out of the winepress?

²⁸Ja kuningas küsis temalt: 'Mida sa soovid?' Ja ta vastas: 'See naine ütles mulle: Anna oma poeg, selle me sööme täna, ja homme sööme siis minu poja!

²⁸And the king said to her, What aileth thee? And she said, This woman said to me, Give thy son, that we may eat him to-day, and we will eat my son to-morrow.

²⁹Ja me keetsime minu poja ning sõime ta. Ja järgmisel päeval ütlesin ma temale: Anna oma poeg meile söömiseks! Aga ta peitis oma poja ära.'

²⁹And we boiled my son, and ate him: and I said to her on the next day, Give thy son, that we may eat him; and she has hidden her son.

³⁰Kui kuningas kuulis naise sõnu, siis ta käristas oma riided lõhki, käies ise müüri peal. Ja rahvas nägi, ja vaata, tal oli riiete all vastu ihu kotiriie.

³⁰And it came to pass when the king heard the words of the woman, that he rent his garments; and he was passing by upon the wall, and the people looked, and behold, he had sackcloth within upon his flesh.

³¹Ja ta ütles: 'Issand tehku minuga ükskõik mida, kui Eliisale, Saafati pojale, täna pea otsa jääb!'

³¹And he said, God do so, and more also to me, if the head of Elisha the son of Shaphat shall remain on him this day!

³²Eliisa istus oma kojas ja vanemad istusid ta juures. Kuningas oli läkitanud ühe mehe enese eel. Aga enne kui käskjalg jõudis tema juurde, oli Eliisa vanemaile öelnud: 'Kas näete, kuidas see tapja poeg läkitab minu pead võtma? Aga vaadake, kui käskjalg tuleb, siis sulgege uks ja tõrjuge ta uksel! Eks ole tema taga ta isanda jalgade kobin?'

³²And Elisha sat in his house, and the elders sat with him. And [the king] sent a man before him. Before the messenger came to him, he himself said to the elders, Do ye see how this son of a murderer has sent to take away my head? See, when the messenger comes; shut the door, and keep him off with the door: is not the sound of his master's feet behind him?

³³Kui ta alles nendega rääkis, vaata, siis tuli käskjalg tema juurde ja ütles: 'Vaata, see õnnetus tuleb Issandalt; kas ma pean veel lootma Issanda peale?'

³³And while he yet talked with them, behold, the messenger came down to him. And [the king] said, Behold, this evil is of Jehovah: why should I wait for Jehovah any longer?