¹Sõda Sauli soo ja Taaveti soo vahel kujunes pikaks; aga Taavet läks üha vägevamaks, Sauli sugu seevastu üha nõrgemaks.

¹And the war was long between the house of Saul and the house of David; but David became continually stronger, and the house of Saul became continually weaker.

²Ja Taavetile sündisid Hebronis pojad: tema esmasündinu oli Amnon, kelle ema oli jisreellanna Ahinoam;

²And to David were sons born in Hebron: his firstborn was Amnon, of Ahinoam the Jizreelitess;

³tema teine poeg oli Kileab, kelle ema Abigail oli olnud karmellase Naabali naine; kolmas oli Absalom, Gesuri kuninga Talmai tütre Maaka poeg;

³and his second, Chileab, of Abigail the wife of Nabal the Carmelite; and the third, Absalom the son of Maachah, daughter of Talmai king of Geshur;

⁴neljas oli Adonija, Haggiti poeg; viies oli Sefatja, Abitali poeg;

⁴and the fourth, Adonijah the son of Haggith; and the fifth, Shephatiah the son of Abital;

⁵kuues oli Jitream, Taaveti naise Egla poeg; need sündisid Taavetile Hebronis.

⁵and the sixth, Ithream, of Eglah David's wife. These were born to David in Hebron.

⁶Niikaua kui oli sõda Sauli soo ja Taaveti soo vahel, võimutses Abner Sauli kojas.

⁶And it came to pass while there was war between the house of Saul and the house of David, that Abner made himself strong for the house of Saul.

⁷Saulil oli olnud liignaine, Rispa nimi, Ajja tütar. Ja Iisboset küsis Abnerilt: 'Mispärast sa lähed mu isa liignaise juurde?'

⁷And Saul had a concubine whose name was Rizpah, the daughter of Aiah. And [Ishbosheth] said to Abner, Why hast thou gone in to my father's concubine?

⁸Aga Abner vihastas väga Iisboseti sõnade pärast ja ütles: 'Kas ma olen mõni Juuda koerapea? Veel tänapäevalgi ma teen head su isa Sauli soole, tema vendadele ja sõpradele, ja ma ei ole andnud sind Taaveti kätte. Aga nüüd sa heidad mulle ette patusüüd selle naisega!

⁸Then was Abner very wroth for the words of Ishbosheth, and said, Am I a dog's head, I who against Judah do shew kindness this day to the house of Saul thy father, to his brethren, and to his friends, and have not delivered thee into the hand of David, that thou reproachest me this day with the fault of this woman?

⁹Jumal tehku Abneriga ükskõik mida, kui ma ei tee Taaveti heaks, mida Issand temale on vandega tõotanud:

⁹So do God to Abner, and more also, if, as Jehovah has sworn to David, I do not so to him;

¹⁰kuningriik võetakse Sauli soolt ja Taaveti aujärg püstitatakse Iisraelile ja Juudale Daanist kuni Beer-Sebani!'

¹⁰to translate the kingdom from the house of Saul, and to set up the throne of David over Israel and over Judah, from Dan even to Beer-sheba!

¹¹Siis ei julgenud Iisboset Abnerile enam sõnagi kosta, sest ta kartis teda.

¹¹And he could not answer Abner a word again, because he feared him.

¹²Ja Abner läkitas käskjalad enese poolt Taaveti juurde küsima: 'Kelle päralt on maa?', et ütelda: 'Tee minuga leping, ja vaata, siis on sinuga minu käsi, mis pöörab kogu Iisraeli sinu poole!'

¹²And Abner sent messengers to David on his behalf, saying, Whose is the land? saying [also], Make thy covenant with me, and behold, my hand shall be with thee, to turn all Israel to thee.

¹³Ja tema vastas: 'Hea küll, ma teen sinuga lepingu. Aga ma nõuan sinult ühte asja ja ütlen: Sina ei saa näha mu palet, kui sa ei ole toonud mu ette Sauli tütart Miikalit, enne kui sa tuled vaatama mu palet.'

¹³And he said, Well, I will make a covenant with thee; only I require one thing of thee, that is, Thou shalt not see my face, except thou first bring Michal Saul's daughter, when thou comest to see my face.

¹⁴Siis Taavet läkitas käskjalad Sauli pojale Iisbosetile ütlema: 'Anna mu naine Miikal, kelle ma enesele kihlasin saja vilisti eesnaha eest!'

¹⁴And David sent messengers to Ishbosheth Saul's son, saying, Deliver me my wife Michal, whom I espoused to me for a hundred foreskins of the Philistines.

¹⁵Ja Iisboset läkitas naise järele ning võttis tema ära ta mehelt Paltielilt, Laisi pojalt.

¹⁵And Ishbosheth sent, and took her from [her] husband, from Phaltiel the son of Laish.

¹⁶Aga ta mees tuli koos temaga ja käis nuttes ta järel Bahuurimini. Siis ütles Abner temale: 'Mine tagasi!' Ja ta läks tagasi.

¹⁶And her husband went with her along weeping behind her to Bahurim. Then said Abner to him, Go, return. And he returned.

¹⁷Ja Abner rääkis Iisraeli vanematega, öeldes: 'Te olete juba ammu tahtnud saada Taavetit enestele kuningaks.

¹⁷Now Abner had communicated with the elders of Israel, saying, Ye sought for David aforetime to be king over you;

¹⁸Tehke seda siis nüüd, sest Issand on kõnelnud Taaveti kohta, öeldes: Oma sulase Taaveti käega ma päästan oma Iisraeli rahva vilistite käest ja kõigi ta vaenlaste käest.'

¹⁸and now do [it], for Jehovah has spoken of David, saying, By my servant David will I save my people Israel out of the hand of the Philistines, and out of the hand of all their enemies.

¹⁹Ja Abner rääkis seda ka benjaminlaste kuuldes; seejärel läks Abner ka Hebronisse kõnelema Taaveti kõrvu kõike, mis Iisraeli silmis ja kogu Benjamini soo silmis hea oli.

¹⁹And Abner also spoke in the ears of Benjamin; and Abner went also to speak in the ears of David in Hebron all that seemed good to Israel, and that seemed good to the whole house of Benjamin.

²⁰Kui Abner tuli Taaveti juurde Hebronisse ja koos temaga kakskümmend meest, siis tegi Taavet võõruspeo Abnerile ja meestele, kes olid koos temaga.

²⁰So Abner came to David to Hebron, and twenty men with him. And David made Abner and the men that were with him a repast.

²¹Ja Abner ütles Taavetile: 'Ma võtan kätte ja lähen ning kogun oma isanda kuninga juurde kogu Iisraeli, et nad teeksid sinuga lepingu ja et sa saaksid valitseda kõige üle, mida su hing himustab.' Siis laskis Taavet Abneri minna, ja ta läks rahus.

²¹And Abner said to David, I will arise and go, and will gather all Israel to my lord the king, that they may make a covenant with thee, and that thou mayest reign over all that thy heart desires. And David sent Abner away; and he went in peace.

²²Ja vaata, Taaveti sulased ja Joab tulid rüüsteretkelt ning tõid endaga kaasa palju saaki; Abner ei olnud aga enam Taaveti juures Hebronis, sest Taavet oli lasknud tal minna ja ta oli rahus ära läinud.

²²And behold, the servants of David and Joab came from an expedition, and brought in a great spoil with them; but Abner was no longer with David in Hebron, for he had sent him away, and he had gone in peace.

²³Kui Joab ja kogu sõjavägi, kes oli koos temaga, jõudis pärale, siis jutustati Joabile ja öeldi: 'Abner, Neeri poeg, tuli kuninga juurde, aga tema laskis tal minna ja ta läks rahus.'

²³And Joab and all the host that was with him came; and they told Joab, saying, Abner the son of Ner came to the king, and he has sent him away; and he is gone in peace.

²⁴Siis läks Joab kuninga juurde ja ütles: 'Mis sa oled teinud? Vaata, Abner tuli sinu juurde! Mispärast sa lasksid ta minema, et ta võis vabalt ära minna?

²⁴Then Joab came to the king, and said, What hast thou done? behold, Abner came to thee; why is it [that] thou hast sent him away, and he is gone?

²⁵Sa ju tunned Abnerit, Neeri poega! Muidugi tuli ta sind petma ning uurima su minekuid ja tulekuid, et saada teada, mida sa iganes teed.'

²⁵Thou knowest Abner the son of Ner, that he came to deceive thee, to know thy going out and thy coming in, and to know all that thou doest.

²⁶Ja Joab läks Taaveti juurest välja ning läkitas käskjalad Abnerile järele ja need tõid ta tagasi Sira veehoidla juurest; aga Taavet ei teadnud seda.

²⁶And when Joab was come out from David, he sent messengers after Abner, who brought him again from the well of Sirah; but David did not know it.

²⁷Ja kui Abner tuli tagasi Hebronisse, siis Joab viis ta kõrvale, keset väravat, et temaga segamatult rääkida; aga seal pistis Joab temale kõhtu, nõnda et ta suri - Joabi venna Asaeli vere pärast.

²⁷And when Abner was returned to Hebron, Joab took him aside in the gate to speak with him secretly, and smote him there in the belly, that he died, for the blood of Asahel his brother.

²⁸Kui Taavet pärast sellest kuulda sai, ütles ta: 'Mina ja mu kuningriik oleme Issanda ees igavesti süütud Neeri poja Abneri vere pärast.

²⁸And afterwards David heard [it], and he said, I and my kingdom are guiltless before Jehovah for ever from the blood of Abner the son of Ner:

²⁹Tulgu see Joabi pea peale ja kogu ta isa soo peale, ja ärgu kadugu Joabi soost voolusega mees, pidalitõbine, karguga käija, mõõga läbi langeja ja leivapuuduses olija!'

²⁹let it fall on the head of Joab, and on all his father's house; and let there not fail from the house of Joab one that has an issue, or that is a leper, or that leans on a staff, or that falls by the sword, or that lacks bread!

³⁰Nõnda tapsid Joab ja tema vend Abisai Abneri, sellepärast et too oli surmanud nende venna Asaeli tapluses Gibeoni juures.

³⁰So Joab and Abishai his brother killed Abner, because he had slain their brother Asahel at Gibeon in the battle.

³¹Aga Taavet ütles Joabile ja kogu rahvale, kes oli tema juures: 'Käristage oma riided lõhki, pange kotiriided vööks ja leinake Abneri pärast!' Ja kuningas Taavet ise käis surnuraami taga.

³¹And David said to Joab, and to all the people that were with him, Rend your garments, and gird yourselves with sackcloth, and mourn before Abner. And king David followed the bier.

³²Ja kui nad matsid Abneri Hebronisse, tõstis kuningas häält ja nuttis Abneri haua juures; ka kogu rahvas nuttis.

³²And they buried Abner in Hebron; and the king lifted up his voice and wept at the grave of Abner; and all the people wept.

³³Ja kuningas laulis Abneri pärast nutulaulu ning ütles: 'Kas pidi Abner surema jõleda surma?

³³And the king lamented over Abner, and said, Should Abner die as a fool dieth?

³⁴Ei olnud su käed seotud ega jalad vaskahelaisse pandud. Nii nagu langetakse kurjategijate ees, nõnda langesid sina.' Ja kogu rahvas nuttis tema pärast veel enam.

³⁴Thy hands were not bound, Nor thy feet put into fetters; As a man falleth before wicked men, Fellest thou! And all the people wept again over him.

³⁵Ja kogu rahvas tuli Taavetile leiba pakkuma, sest oli ju alles päev; aga Taavet vandus, öeldes: 'Jumal tehku minuga ükskõik mida, kui ma enne päikeseloojakut maitsen leiba või midagi muud!'

³⁵And all the people came to cause David to eat bread while it was yet day; but David swore, saying, So do God to me, and more also, if I taste bread or aught else till the sun be down!

³⁶Kui kogu rahvas sellest teada sai, siis oli see nende meelest hea, nõnda nagu kõik, mis kuningas tegi, oli hea kogu rahva silmis.

³⁶And all the people remarked it, and it pleased them; as whatever the king did pleased all the people.

³⁷Ja kogu rahvas ning kogu Iisrael sai sel päeval teada, et kuningal ei olnud osa Neeri poja Abneri surmamises.

³⁷And all the people and all Israel understood that day that it was not of the king to put Abner the son of Ner to death.

³⁸Ja kuningas ütles oma sulastele: 'Kas te ka teate, et täna langes Iisraelis üks vürst ja suur mees?

³⁸And the king said to his servants, Know ye not that there is a prince and a great man fallen this day in Israel?

³⁹Mina olen aga praegu nõder, kuigi võitud kuningas, ja need mehed, Seruja pojad, on minust tugevamad: Issand maksku kätte kurjategijale ta kurjust mööda!'

³⁹And I am this day weak, though anointed king; and these men, the sons of Zeruiah, are too hard for me: Jehovah reward the doer of evil according to his wickedness!