¹Ja meedlane Daarjaves sai kuningriigi enesele, kui ta oli kuuskümmend kaks aastat vana.

¹It pleased Darius to set over the kingdom a hundred and twenty satraps, who should be in all the kingdom;

²Daarjaves arvas heaks seada kuningriigi üle sada kakskümmend asehaldurit, et neid oleks kogu kuningriigis,

²and over these, three presidents -- of whom Daniel was one -- to whom these satraps should render account, and that the king should suffer no loss.

³ja nende üle kolm ametikandjat, kellest üks oli Taaniel, kellele need asehaldurid pidid aru andma, et kuningale ei sünniks kahju.

³Now this Daniel surpassed the presidents and the satraps, because an excellent spirit was in him; and the king thought to appoint him over the whole realm.

⁴Taaniel oli silmapaistvam kui teised ametikandjad ja asehaldurid, sellepärast et temas oli eriline vaim; ja kuningas kavatses tema tõsta üle kogu kuningriigi.

⁴Then the presidents and the satraps sought to find a pretext against Daniel with respect to the kingdom; but they could not find any pretext or fault; inasmuch as he was faithful, neither was there any error or fault found in him.

⁵Siis need ametikandjad ja asehaldurid otsisid ettekäänet, et leida Taanielile kuningriigivastast süüd; aga nad ei suutnud leida ühtegi ettekäänet ega midagi halba, sellepärast et ta oli ustav ja mingit hooletust ega halba tema kohta ei leidunud.

⁵Then said these men, We shall not find any pretext against this Daniel, unless we find [it] against him touching the law of his God.

⁶Siis ütlesid need mehed: 'Me ei leia selle Taanieli vastu ühtegi ettekäänet, kui me ei leia seda ühenduses tema Jumala seadusega.'

⁶Then these presidents and satraps came in a body to the king, and said thus unto him: King Darius, live for ever!

⁷Siis need ametikandjad ja asehaldurid tormasid kuninga juurde ja ütlesid temale nõnda: 'Kuningas Daarjaves elagu igavesti!

⁷All the presidents of the kingdom, the prefects, and the satraps, the counsellors, and the governors have consulted together to establish a royal statute, and to make a firm decree, that whosoever shall ask a petition of any god or man for thirty days, except of thee, O king, he shall be cast into the den of lions.

⁸Kõik kuningriigi ametikandjad, maavalitsejad ja asehaldurid, nõunikud ja maavanemad on pidanud nõu, et kuningas annaks korralduse ja jõustaks keelu, et igaüks, kes kolmekümne päeva jooksul palub midagi mõnelt jumalalt või inimeselt, aga mitte sinult, kuningas, visatakse lõvide auku.

⁸Now, O king, establish the decree, and sign the writing, that it be not changed, according to the law of the Medes and Persians, which may not be revoked.

⁹Nüüd, kuningas, avalda keeld ja kirjuta kiri, mida meedlaste ja pärslaste muutmatu seaduse tõttu ei tohi tühistada!'

⁹Therefore king Darius signed the writing and the decree.

¹⁰Ja kuningas Daarjaves kirjutas kirja ja keelu.

¹⁰And when Daniel knew that the writing was signed, he went into his house; and, his windows being open in his upper chamber toward Jerusalem, he kneeled on his knees three times a day, and prayed and gave thanks before his God, as he did aforetime.

¹¹Aga kui Taaniel sai teada, et kiri oli kirjutatud, siis läks ta oma kotta, mille ülakambri aknad olid avatud Jeruusalemma poole. Ja kolm korda päevas heitis ta põlvili, palvetas ja kiitis oma Jumalat, nagu ta seda ennegi oli teinud.

¹¹But those men came in a body, and found Daniel praying and making supplication before his God.

¹²Siis need mehed tormasid sisse ja leidsid Taanieli palvetamast ja anumast oma Jumala ees.

¹²Then they came near, and spoke before the king concerning the king's decree: Hast thou not signed a decree, that every man that shall ask [anything] of any god or man within thirty days, except of thee, O king, shall be cast into the den of lions? The king answered and said, The thing is true, according to the law of the Medes and Persians, which may not be revoked.

¹³Seejärel astusid nad kuninga ette ja küsisid kuninga keelu kohta: 'Kas sa pole mitte kirjutanud keeldu, et iga inimene, kes kolmekümne päeva jooksul palub midagi mõnelt jumalalt või inimeselt, aga mitte sinult, kuningas, visatakse lõvide auku?' Kuningas kostis ja ütles: 'Asi on kindel meedlaste ja pärslaste muutmatu seaduse järgi!'

¹³Then they answered and said before the king, That Daniel, who is of the children of the captivity of Judah, regardeth not thee, O king, nor the decree that thou hast signed, but maketh his petition three times a day.

¹⁴Siis nad kostsid ja ütlesid kuninga ees: 'Taaniel, kes on Juuda vangide hulgast, ei hooli sinust, kuningas, ega keelust, mille sa oled kirjutanud, vaid ta palvetab kolm korda päevas oma palvet.'

¹⁴Then the king, when he heard these words, was sore distressed thereby, and set his heart on Daniel to save him; and he laboured till the going down of the sun to deliver him.

¹⁵Kui kuningas seda kuulis, siis oli see temale väga ebameeldiv ja ta oli mures Taanieli pärast, kuidas teda päästa; ja ta nägi vaeva tema päästmiseks kuni päikeseloojakuni.

¹⁵Then these men came in a body unto the king, and said unto the king, Know, O king, that the law of the Medes and Persians is, That no decree nor statute which the king establisheth may be changed.

¹⁶Siis need mehed tormasid kuninga juurde ja ütlesid kuningale: 'Tea, kuningas, et meedlaste ja pärslaste seaduseks on, et ühtegi kuninga antud keeldu või korraldust ei tohi muuta!'

¹⁶Then the king commanded, and they brought Daniel, and cast [him] into the den of lions. The king spoke and said unto Daniel, Thy God whom thou servest continually, he will save thee.

¹⁷Siis kuningas andis käsu ja Taaniel toodi ning visati lõvide auku. Kuningas rääkis ja ütles Taanielile: 'Sinu Jumal, keda sa lakkamata teenid, päästku sind!'

¹⁷And a stone was brought, and laid upon the mouth of the den; and the king sealed it with his own signet, and with the signet of his nobles, that the purpose might not be changed concerning Daniel.

¹⁸Siis toodi kivi ja pandi augu suule, ja kuningas pitseeris selle oma pitserisõrmusega ja oma suurnike pitserisõrmustega, et Taanieli asjas ei oleks muutust.

¹⁸Then the king went to his palace, and passed the night fasting; neither were concubines brought before him; and his sleep fled from him.

¹⁹Siis läks kuningas oma paleesse ja veetis öö paastudes ega lasknud mänguriistu enese ette tuua, ja tal ei olnud und.

¹⁹Then the king arose with the light at break of day, and went in haste unto the den of lions.

²⁰Koiduajal, kui valgeks oli läinud, kuningas tõusis ja läks kiiresti lõvide augu juurde.

²⁰And when he came near unto the den, he cried with a mournful voice unto Daniel: the king spoke and said unto Daniel, O Daniel, servant of the living God, hath thy God whom thou servest continually been able to save thee from the lions?

²¹Ja kui ta jõudis augu juurde, kus Taaniel oli, hüüdis ta kurva häälega; ja kuningas rääkis ning ütles Taanielile: 'Taaniel, elava Jumala sulane! Kas su Jumal, keda sa lakkamata oled teeninud, on suutnud sind päästa lõvide küüsist?'

²¹Then Daniel spoke unto the king, O king, live for ever!

²²Siis Taaniel kõneles kuningaga: 'Kuningas elagu igavesti!

²²My God hath sent his angel, and hath shut the lions' mouths, that they have not hurt me; forasmuch as before him innocence was found in me; and also before thee, O king, have I done no hurt.

²³Minu Jumal läkitas oma ingli ja sulges lõvide suud, ja need ei teinud mulle kurja, sellepärast et mind leiti olevat tema ees süütu; ja nõnda ei ole ma ka sinu ees, kuningas, kurja teinud.'

²³Thereupon was the king exceeding glad, and commanded that they should take Daniel up out of the den. So Daniel was taken up out of the den, and no manner of hurt was found upon him, because he believed in his God.

²⁴Siis oli kuningas tema pärast väga rõõmus ja käskis Taanieli august välja tuua; ja Taaniel toodi august välja ning tema küljes ei leitud ühtegi viga, sellepärast et ta oli uskunud oma Jumalasse.

²⁴And the king commanded, and they brought those men who had accused Daniel, and cast them into the den of lions, them, their children, and their wives; and the lions had the mastery of them, and broke all their bones in pieces ere they came to the bottom of the den.

²⁵Ja kuningas käskis tuua need mehed, kes olid Taanieli süüdistanud, ja visata lõvide auku, nemad, nende lapsed ja naised; ja nad ei olnud veel jõudnud augu põhja, kui lõvid võtsid nende üle võimust ja murdsid kõik nende kondid.

²⁵Then king Darius wrote unto all peoples, nations, and languages, that dwell in all the earth: Peace be multiplied unto you.

²⁶Siis kuningas Daarjaves kirjutas kõigile rahvastele, suguvõsadele ja keeltele, kes elasid kogu maal: 'Teie rahu olgu suur!

²⁶I make a decree, That in every dominion of my kingdom men tremble and fear before the God of Daniel; for he is the living God, and steadfast for ever, and his kingdom [that] which shall not be destroyed, and his dominion shall be even unto the end.

²⁷Minu poolt on antud käsk, et kogu mu kuningriigi võimupiirkonnas tuleb karta Taanieli Jumalat. Sest tema on elav Jumal ja püsib igavesti. Tema kuningriik ei hukku ja tema valitsus ei lõpe.

²⁷He saveth and delivereth, and he worketh signs and wonders in the heavens and on the earth: who hath saved Daniel from the power of the lions.

²⁸Tema päästab ja vabastab, tema teeb tunnustähti ja imesid taevas ja maa peal, tema, kes päästis Taanieli lõvide küüsist.'

²⁸And this Daniel prospered in the reign of Darius, and in the reign of Cyrus the Persian.

²⁹Ja Taanieli käsi käis hästi Daarjavese kuningriigis ja pärslase Koorese kuningriigis.