¹Siis Issand ütles Moosesele: 'Mine vaarao juurde, sest ma olen teinud kõvaks tema südame ja ta sulaste südamed, et teha tema juures oma imetegusid,

¹And Jehovah said to Moses, Go in unto Pharaoh; for I have hardened his heart, and the heart of his bondmen, that I might do these my signs in their midst,

²ja selleks, et sa saaksid jutustada oma poja ja pojapoja kuuldes, kuidas ma olen näidanud egiptlastele oma jõudu, ja mu imetegudest, mis ma neile olen teinud, et te teaksite, et mina olen Issand!'

²and that thou mightest tell in the ears of thy son and thy son's son what I have wrought in Egypt, and my signs which I have done among them; and ye shall know that I am Jehovah.

³Siis Mooses ja Aaron läksid vaarao juurde ning ütlesid temale: 'Nõnda ütleb Issand, heebrealaste Jumal: Kui kaua sa tõrgud alistumast mu ees? Lase mu rahvas minna ja mind teenida!

³And Moses and Aaron came to Pharaoh, and said to him, Thus saith Jehovah the God of the Hebrews: How long dost thou refuse to humble thyself before me? let my people go, that they may serve me.

⁴Sest kui sa keelad mu rahvast minemast, vaata, siis ma toon homme su maale rohutirtsud.

⁴For, if thou refuse to let my people go, behold, I will to-morrow bring locusts into thy borders;

⁵Need katavad maapinna, nõnda et maad pole näha, ja nad söövad jäänused säilinust, mis teile rahest üle jäi, ja nad söövad ära kõik puud, mis teil väljal kasvavad.

⁵and they shall cover the face of the land, so that ye will not be able to see the land; and they shall eat the residue of that which is escaped, which ye have remaining from the hail, and shall eat every tree which ye have growing in the field;

⁶Ja nad täidavad su kojad ja kõik su sulaste kojad ja kõik egiptlaste kojad, mida ei ole näinud su isad ja su isade isad oma maa peale tuleku päevast tänini.' Ja ta pöördus ümber ning läks ära vaarao juurest.

⁶and they shall fill thy houses, and the houses of all thy bondmen, and the houses of all the Egyptians; which neither thy fathers nor thy fathers' fathers have seen, since the day that they were upon the earth unto this day. And he turned and went out from Pharaoh.

⁷Siis vaarao sulased ütlesid temale: 'Kui kaua on see meile püüniseks? Lase mehed minna, et nad teeniksid Issandat, oma Jumalat! Kas sa veelgi ei mõista, et Egiptus hukkub?'

⁷And Pharaoh's bondmen said to him, How long shall this man be a snare to us? let the men go, that they may serve Jehovah their God: dost thou not yet know that Egypt is ruined?

⁸Siis toodi Mooses ja Aaron tagasi vaarao juurde ja tema ütles neile: 'Minge teenige Issandat, oma Jumalat! Aga kes need minejad õieti on?'

⁸And Moses and Aaron were brought again to Pharaoh. And he said to them, Go, serve Jehovah your God. Who are they that shall go?

⁹Ja Mooses vastas: 'Me läheme oma noorte ja vanadega, oma poegade ja tütardega, me läheme oma lammaste, kitsede ja veistega, sest meil on Issanda püha.'

⁹And Moses said, We will go with our young and with our old, with our sons and with our daughters; with our flocks and with our herds will we go; for we have a feast of Jehovah.

¹⁰Tema aga ütles neile: 'Issand olevat siis teie juures, kui ma lasen ära teid ja teie väetid lapsed! Te näete ka ise, et teil on kuri nõu.

¹⁰And he said to them, Let Jehovah be so with you, as I let you go, and your little ones: see that evil is before you!

¹¹Nõnda ei sünni! Mingu ainult mehed ja teenigu Issandat, sest te olete ju seda nõudnud!' Ja nad aeti vaarao eest ära.

¹¹Not so: go now, ye [that are] men, and serve Jehovah! for it is that ye have desired. And they were driven out from Pharaoh's presence.

¹²Siis Issand ütles Moosesele: 'Siruta oma käsi Egiptusemaa kohale rohutirtsude pärast, et need tuleksid Egiptusemaale ja sööksid ära kõik maa rohu, kõik, mis rahe on alles jätnud!'

¹²And Jehovah said to Moses, Stretch out thy hand over the land of Egypt for the locusts, that they may come up over the land of Egypt, and eat every herb of the land -- all that the hail hath left.

¹³Ja Mooses sirutas oma kepi välja Egiptusemaa kohale ning Issand saatis maale idatuule kogu selle päeva ja kogu selle öö; kui hommik tuli, tõi idatuul kaasa rohutirtsud.

¹³And Moses stretched out his staff over the land of Egypt, and Jehovah brought an east wind on the land all that day and all that night. When it was morning, the east wind brought the locusts.

¹⁴Rohutirtsud tulid kogu Egiptusemaale ja laskusid väga suurel hulgal kõigisse Egiptuse paigusse; enne seda ei ole rohutirtse sel määral olnud ega ole neid olnud ka enam pärast seda.

¹⁴And the locusts went up over all the land of Egypt, and rested in all the borders of Egypt, very grievous; before them there were no such locusts as they, neither after them will be such.

¹⁵Need katsid kogu maapinna, nõnda et maa mustas; nad sõid ära kõik maa rohu ja kõik puude vilja, mis rahe oli üle jätnud. Ja kogu Egiptusemaal ei jäänud üle midagi haljast puudel ega väljarohtudel.

¹⁵And they covered the face of the whole land, so that the land was darkened; and they ate every herb of the land, and all the fruit of the trees that the hail had left; and there remained not any green thing on the trees, and in the herbs of the field, throughout the land of Egypt.

¹⁶Siis vaarao kutsus kiiresti Moosese ja Aaroni ning ütles: 'Ma olen pattu teinud Issanda, teie Jumala, ja teie vastu.

¹⁶And Pharaoh called Moses and Aaron in haste; and he said, I have sinned against Jehovah your God, and against you.

¹⁷Nüüd aga andke mu patt veel seekord andeks ja paluge Issandat, oma Jumalat, et ta ometi võtaks minult selle surma!'

¹⁷And now, forgive, I pray you, my sin only this time, and intreat Jehovah your God that he may take away from me this death only!

¹⁸Ja ta läks ära vaarao juurest ning palus Issandat.

¹⁸And he went out from Pharaoh, and intreated Jehovah.

¹⁹Siis Issand pööras tuule väga kangeks läänetuuleks, see tõstis rohutirtsud üles ja ajas need Kõrkjamerre; ühtainsatki rohutirtsu ei jäänud alles kogu Egiptuse maa-alale.

¹⁹And Jehovah turned a very powerful west wind, which took away the locusts, and drove them into the Red Sea: there remained not one locust in all the borders of Egypt.

²⁰Aga Issand tegi kõvaks vaarao südame ja too ei lasknud Iisraeli lapsi minna.

²⁰And Jehovah made Pharaoh's heart stubborn, and he did not let the children of Israel go.

²¹Siis Issand ütles Moosesele: 'Siruta oma käsi taeva poole, siis tuleb Egiptusemaale niisugune pimedus, et katsu või käega!'

²¹And Jehovah said to Moses, Stretch out thy hand toward the heavens, that there may be darkness in the land of Egypt -- so that one may feel darkness.

²²Ja Mooses sirutas oma käe taeva poole ning kogu Egiptusemaale tuli kolmeks päevaks pilkane pimedus:

²²And Moses stretched out his hand toward the heavens; and there was a thick darkness throughout the land of Egypt three days:

²³üks ei näinud teist ja ükski ei liikunud paigast kolmel päeval. Aga kõigil Iisraeli lastel oli oma asupaikades valge.

²³they saw not one another, neither rose any from his place, for three days. But all the children of Israel had light in their dwellings.

²⁴Siis vaarao kutsus Moosese ning ütles: 'Minge teenige Issandat! Ainult teie lambad, kitsed ja veised jäägu paigale. Ka teie väetid lapsed mingu koos teiega!'

²⁴And Pharaoh called Moses and said, Go, serve Jehovah; only, let your flocks and your herds remain; let your little ones also go with you.

²⁵Aga Mooses vastas: 'Sina pead meile kaasa andma ka tapa- ja põletusohvrid, et saaksime neid tuua Issandale, oma Jumalale!

²⁵And Moses said, Thou must give also sacrifices and burnt-offerings into our hands, that we may sacrifice to Jehovah our God.

²⁶Meie karigi peab tulema koos meiega, sõrgagi ei tohi maha jääda, sest sellest me ju võtame Issanda, oma Jumala teenimiseks. Me ei tea isegi, millega peame teenima Issandat, enne kui jõuame sinna.'

²⁶Our cattle also must go with us: there shall not a hoof be left behind; for we must take thereof to serve Jehovah our God; and we do not know with what we must serve Jehovah, until we come there.

²⁷Aga Issand tegi kõvaks vaarao südame, nõnda et ta ei tahtnud neid ära lasta.

²⁷But Jehovah made Pharaoh's heart stubborn, and he would not let them go.

²⁸Ja vaarao ütles temale: 'Mine ära mu juurest! Hoia, et sa enam ei ilmu mu palge ette! Sest päeval, mil sa ilmud mu palge ette, sa sured!'

²⁸And Pharaoh said to him, Get thee from me, take heed to thyself, see my face no more; for in the day thou seest my face thou shalt die.

²⁹Ja Mooses vastas: 'Õigesti oled rääkinud! Enam ma ei ilmu su palge ette!'

²⁹And Moses said, Thou hast spoken rightly: I will see thy face again no more!