¹Ja seejärel Mooses ja Aaron tulid ning ütlesid vaaraole: 'Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Lase mu rahvas minna, et nad kõrbes peaksid mulle püha!'

¹And afterwards Moses and Aaron went in, and said to Pharaoh, Thus saith Jehovah, the God of Israel, Let my people go that they may celebrate a feast to me in the wilderness.

²Aga vaarao vastas: 'Kes on Issand, et peaksin kuulama ta sõna ja laskma Iisraeli ära minna? Mina ei tunne Issandat ega lase ka Iisraeli ära minna!'

²And Pharaoh said, Who is Jehovah, to whose voice I am to hearken to let Israel go? I do not know Jehovah, neither will I let Israel go.

³Siis nad ütlesid: 'Heebrealaste Jumal tuli meile vastu. Lase meid minna kolme päeva tee kõrbesse ja ohverdada Issandale, meie Jumalale, et tema meid ei tabaks katku või mõõgaga!'

³And they said, The God of the Hebrews has met with us: let us go, we pray thee, three days' journey into the wilderness, and sacrifice to Jehovah our God; lest he fall upon us with pestilence or with sword.

⁴Aga Egiptuse kuningas vastas neile: 'Mooses ja Aaron, mispärast tahate rahva tööst vabastada? Minge oma töökohustuste juurde!'

⁴And the king of Egypt said to them, Why do ye, Moses and Aaron, wish to have the people go off from their works? Away, to your burdens!

⁵Vaarao mõtles: 'Vaata, arvukas on nüüd maa rahvas, ja teie tahate nad töökohustusest vabastada!'

⁵And Pharaoh said, Behold the people of the land are now many, and ye wish to make them rest from their burdens.

⁶Ja vaarao käskis selsamal päeval rahva sundijaid ja ülevaatajaid, öeldes:

⁶And Pharaoh commanded the same day the taskmasters of the people, and their officers, saying,

⁷'Ärge koguge ega andke enam rahvale õlgi telliskivide tegemiseks nagu varem. Nad mingu ja korjaku ise endile õlgi!

⁷Ye shall no more give the people straw to make brick, as heretofore: let them go and gather straw for themselves.

⁸Ja telliskivide määr, mis nad tänini on teinud, pange neile peale, ärge seda vähendage, sest nad on laisad! Sellepärast nad kisendavad ja ütlevad: Me tahame minna oma Jumalale ohverdama!

⁸And the number of the bricks they have made heretofore shall ye lay upon them: ye shall not diminish any of it, for they are idle; therefore they cry, saying, Let us go [and] sacrifice to our God.

⁹Saagu orjus meestele raskemaks, et neil oleks sellega tegemist ega kuulataks valekõnesid!'

⁹Let them put heavier labour on the men, that they may be taken up with it, and not regard vain words.

¹⁰Ja rahva sundijad ja ülevaatajad läksid välja ning rääkisid rahvaga, öeldes: 'Nõnda ütleb vaarao: Mina ei anna teile enam õlgi.

¹⁰And the taskmasters of the people and their officers went out and spoke to the people, saying, Thus says Pharaoh: I will not give you straw:

¹¹Minge ise, võtke endile õlgi, kust aga leiate, ent teie orjusest ei vähendata midagi!'

¹¹go ye, get yourselves straw where ye may find it; but none of your work shall be diminished.

¹²Siis rahvas hajus üle kogu Egiptusemaa korjama kõrsi õlgede asemel.

¹²And the people were scattered abroad throughout the land of Egypt to gather stubble for straw.

¹³Ja sundijad kihutasid tagant, öeldes: 'Tehke oma töö valmis, oma igapäevane jagu nagu siis, kui oli õlgi!'

¹³And the taskmasters urged [them], saying, Fulfil your labours, the daily work, as when there was straw.

¹⁴Ja Iisraeli laste ülevaatajaid, kes vaarao sundijate poolt olid pandud nende üle, peksti, öeldes: 'Mispärast te ei ole täitnud telliskivide määra endiselt, ei eile ega täna?'

¹⁴And the officers of the children of Israel, whom Pharaoh's taskmasters had set over them, were beaten, [and] it was said, Why have ye not fulfilled your task in making brick, both yesterday and to-day, as heretofore?

¹⁵Siis Iisraeli laste ülevaatajad tulid ja kisendasid vaarao poole, öeldes: 'Mispärast sa teed oma sulastega nõnda?

¹⁵Then the officers of the children of Israel came and cried to Pharaoh, saying, Why dost thou deal thus with thy bondmen?

¹⁶Õlgi su sulastele ei anta, aga siiski öeldakse meile: Tehke telliskive! Vaata, su sulaseid pekstakse ja su rahvas teeb pattu!'

¹⁶There is no straw given to thy bondmen, and they say to us, Make brick; and behold, thy bondmen are beaten, but it is the fault of thy people.

¹⁷Aga tema vastas: 'Laisad olete! Te olete laisad, seepärast te ütlete: Me tahame minna Issandale ohverdama!

¹⁷And he said, Ye are idle, idle! therefore ye say, Let us go and sacrifice to Jehovah.

¹⁸Nüüd minge tööle! Õlgi teile ei anta, aga määratud hulga telliskive te peate andma!'

¹⁸And now go -- work! and straw shall not be given you, and ye shall deliver the measure of bricks.

¹⁹Siis Iisraeli laste ülevaatajad nägid endid olevat täbaras olukorras, kui neile öeldi: 'Te ei tohi ühelgi päeval vähendada oma telliskivide päevaosa!'

¹⁹And the officers of the children of Israel saw [that] it stood ill with them, because it was said, Ye shall not diminish anything from your bricks, the daily work.

²⁰Ja kui nad vaarao juurest tulid, siis nad kohtasid Moosest ja Aaronit, kes olid neid oodanud,

²⁰And they met Moses and Aaron, who stood there to meet them, as they came out from Pharaoh.

²¹ja ütlesid neile: 'Issand karistagu teid ja mõistku kohut, sest te olete meid viinud halba kuulsusesse vaarao ja tema sulaste silmis ja neile mõõga meie tapmiseks kätte andnud!'

²¹And they said to them, Jehovah look upon you and judge, that ye have made our odour to stink in the eyes of Pharaoh, and in the eyes of his bondmen, putting a sword into their hand to kill us!

²²Siis Mooses pöördus jälle Issanda poole ning ütles: 'Issand, mispärast sa oled sellele rahvale kurja teinud? Milleks sa siis mind oled läkitanud?

²²And Moses returned to Jehovah, and said, Lord, why hast thou done evil to this people? why now hast thou sent me?

²³Alates sellest, kui ma tulin vaarao juurde sinu nimel rääkima, on ta sellele rahvale kurja teinud ja sina ei ole oma rahvast tõesti mitte päästnud!'

²³For ever since I came to Pharaoh to speak in thy name, he hath done evil to this people; neither hast thou delivered thy people at all!