¹Issanda sõna, mis Jeremijale tuli ühenduses põuaga:

¹The word of Jehovah that came to Jeremiah concerning the drought.

²'Juuda leinab, ta väravad jäävad tühjaks, leinates lamatakse maas, Jeruusalemmast tõuseb hädakisa.

²Judah mourneth, and the gates thereof languish, they are black unto the ground; and the cry of Jerusalem goeth up.

³Nende suurnikud läkitavad oma alamaid vee järele; need lähevad kaevude juurde, aga ei leia vett - nende astjad tulevad tühjalt tagasi. Neil on häbi ja nad tunnevad piinlikkust ning katavad oma pead.

³And their nobles send their little ones for water: they come to the pits, they find no water; they return with their vessels empty; they are ashamed, they are confounded, and have covered their heads.

⁴Sest põld on kohkunud, et maal ei ole vihma, põllumehed häbenevad ja katavad oma pead.

⁴Because the ground is chapt, for there hath been no rain on the earth, the ploughmen are ashamed, they cover their heads.

⁵Koguni poeginud emahirv väljal jätab maha oma vasika, sest värsket rohtu ei ole.

⁵For the hind also calveth in the field, and forsaketh [its young], because there is no grass.

⁶Ja metseeslid seisavad tühermail ja ahmivad õhku nagu ðaakalid; nende silmad tuhmuvad, sest rohtu ei ole.

⁶And the wild asses stand on the heights, they snuff up the wind like jackals; their eyes fail, because there is no herbage.

⁷Kui meie süüteod tunnistavad meie vastu, siis, Issand, toimi meiega oma nime kohaselt! Sest meie taganemisi on palju, me oleme pattu teinud sinu vastu.

⁷Jehovah, though our iniquities testify against us, do thou act for thy name's sake; for our backslidings are many -- we have sinned against thee.

⁸Sina, Iisraeli lootus, tema päästja hädaajal. Mispärast sa oled nagu võõras maal või nagu rändur, kes lööb telgi üles ainult ööbimiseks?

⁸Thou hope of Israel, its Saviour in the time of trouble, why wilt thou be as a stranger in the land, and as a traveller that turneth aside to stay a night?

⁹Mispärast sa oled nagu jahmunud mees, nagu keegi, kes on võimetu päästma? Ja ometi oled sa meie keskel, Issand! Meile on pandud sinu nimi, ära jäta meid maha!

⁹Why wilt thou be as a man astonished, as a mighty man that cannot save? Yet thou, Jehovah, art in the midst of us, and we are called by thy name: leave us not.

¹⁰Nõnda ütleb Issand selle rahva kohta: Nii on siis neile meeldinud hulkuda, nad ei ole säästnud oma jalgu; seepärast ei ole Issandal neist hea meel, ta meenutab nüüd nende süüd ja nuhtleb nende patte.

¹⁰Thus saith Jehovah to this people: Even so have they loved to wander, they have not refrained their feet; and Jehovah hath no delight in them: now will he remember their iniquity, and visit their sins.

¹¹Ja Issand ütles mulle: Ära palu selle rahva eest tema heaks!

¹¹And Jehovah said unto me, Pray not for this people for their good.

¹²Kuigi nad paastuvad, ei kuule ma nende hüüdu; ja kuigi nad ohverdavad põletusohvreid ja roaohvreid, ei ole mul neist hea meel, vaid ma teen neile lõpu mõõga, nälja ja katkuga.

¹²When they fast, I will not hear their cry; and when they offer up burnt-offering and oblation, I will not accept them: for I will consume them by sword, and by famine, and by pestilence.

¹³Siis ma ütlesin: Oh, Issand Jumal! Vaata, prohvetid ütlevad neile: Te ei näe mõõka ega tule teile nälga, sest mina annan teile siin paigas püsiva rahu.

¹³And I said, Alas, Lord Jehovah! Behold, the prophets say unto them, Ye shall not see the sword, neither shall ye have famine; for I will give you assured peace in this place.

¹⁴Aga Issand ütles mulle: Prohvetid kuulutavad minu nimel valet. Mina ei ole neid läkitanud, ei ole neid käskinud ega nendega rääkinud; nad kuulutavad teile valenägemusi, tühiseid ennustusi ja oma südame pettekujutlusi.

¹⁴And Jehovah said unto me, The prophets prophesy falsehood in my name; I have not sent them, neither have I commanded them, nor spoken unto them: they prophesy unto you a false vision, and divination, and a thing of nought, and the deceit of their heart.

¹⁵Seepärast ütleb Issand prohvetite kohta, kes kuulutavad minu nimel, kuigi ma ei ole neid läkitanud, ja kes ütlevad, et sellele maale ei tule mõõka ja nälga, nõnda: Mõõga ja nälja läbi hukkuvad need prohvetid.

¹⁵Therefore thus saith Jehovah concerning the prophets that prophesy in my name, and I sent them not, and who say, Sword and famine shall not be in this land: By sword and by famine shall those prophets be consumed;

¹⁶Ja rahvas, kellele nad kuulutavad, heidetakse Jeruusalemma tänavaile nälja ja mõõga läbi ning ükski ei mata neid - nemad, nende naised, nende pojad ja tütred. Ja mina valan nende peale nende eneste kurjuse.

¹⁶and the people to whom they prophesy shall be cast out in the streets of Jerusalem, because of the famine and the sword; and there shall be none to bury them, them, their wives, and their sons, and their daughters; and I will pour their wickedness upon them.

¹⁷Ja ütle neile see sõna: Minu silmist voolavad pisarad ööd ja päevad ega lakka, sest neitsi, mu rahva tütar, on vigastatud raske vigastusega, tema haav on ravimatu.

¹⁷And thou shalt say this word unto them: Let mine eyes run down with tears, night and day, and not cease; for the virgin daughter of my people is broken with a great breach, with a very grievous blow.

¹⁸Kui ma lähen väljale, siis vaata: mõõgaga tapetud. Ja kui ma tulen linna, siis vaata: näljatõved. Aga niihästi prohvetid kui preestrid uitavad maal ega tea midagi.

¹⁸If I go forth into the field, behold the slain with the sword! and if I enter into the city, behold them that pine away with famine! For both prophet and priest shall go about into a land that they know not.

¹⁹Kas sa oled Juuda hoopis hüljanud? Või on su hing Siionist tüdinud? Mispärast sa oled meid nõnda löönud, et me ei saa terveks? Oodatakse rahu, aga head ei ole, ja paranemise aega, ent vaata: on kohkumus.

¹⁹-- Hast thou then utterly rejected Judah? Doth thy soul loathe Zion? Why hast thou smitten us, and there is no healing for us? Peace is looked for, and there is no good, -- and a time of healing, and behold terror!

²⁰Issand, me tunneme oma õelust ja oma vanemate süüd, ja et me oleme pattu teinud sinu vastu.

²⁰Jehovah, we acknowledge our wickedness, the iniquity of our fathers; for we have sinned against thee.

²¹Oma nime pärast ära põlga meid, ära teota oma aujärge! Pea meeles, ära tee tühjaks oma lepingut meiega!

²¹For thy name's sake, do not spurn [us], do not disgrace the throne of thy glory: remember, break not thy covenant with us.

²²Kas paganate ebajumalate seas on vihmategijaid või annab taevas piisku iseenesest? Eks see ole sina, Issand, meie Jumal? Me loodame sinu peale, sest sina oled kõik selle teinud.'

²²Are there any among the vanities of the nations that can cause rain? or can the heavens give showers? Art not thou HE, Jehovah, our God? And we wait upon thee; for thou hast made all these things.