¹Issanda sõna, mis tuli Joelile, Petueli pojale:

¹The word of Jehovah that came to Joel the son of Pethuel.

²'Kuulge seda, vanemad, ja pange tähele, kõik maa elanikud! Kas seesugust on sündinud teie päevil või teie vanemate päevil?

²Hear this, ye old men, and give ear, all ye inhabitants of the land. Hath this been in your days, or even in the days of your fathers?

³Jutustage sellest oma lastele ja teie lapsed oma lastele ja nende lapsed tulevastele põlvedele:

³Tell your children of it, and [let] your children [tell] their children, and their children another generation:

⁴mis jäi üle röövikuist, selle sõid rohutirtsud; ja mis jäi üle tirtsudest, selle sõid vastsed; ja mis jäi üle vastseist, selle sõid mardikad.

⁴that which the palmer-worm hath left hath the locust eaten; and that which the locust hath left hath the cankerworm eaten; and that which the cankerworm hath left hath the caterpillar eaten.

⁵Ärgake, te joobnud, ja nutke, ulguge, kõik veinijoojad, veinivirde pärast, et see on kadunud teie suust!

⁵Awake, ye drunkards, and weep; and howl, all ye drinkers of wine, because of the new wine: for it is cut off from your mouth.

⁶Sest mu maa kallale on tulnud vägev ja arvutu rahvas: ta hambad on lõvi hambad ja tal on emalõvi lõualuud.

⁶For a nation is come up upon my land, strong and without number: his teeth are the teeth of a lion, and he hath the cheek teeth of a lioness.

⁷Ta on rüüstanud mu viinapuu tühjaks ja murdnud mu viigipuu katki; ta on koorinud selle koguni paljaks, nii et see on valge ja raagus.

⁷He hath made my vine a desolation, and barked my fig-tree; he hath made it clean bare, and cast it away: its branches are made white.

⁸Nuta nagu neitsi, kel kotiriie üll, oma peigmehe pärast!

⁸Wail like a virgin girded with sackcloth for the husband of her youth.

⁹Roa- ja joogiohver on kadunud Issanda kojast, preestrid, Issanda teenrid, leinavad.

⁹The oblation and the drink-offering are cut off from the house of Jehovah; the priests, Jehovah's ministers, mourn.

¹⁰Põllud on laastatud, muld leinab, sest vili on rüüstatud, vein ikaldunud, õli lõppenud.

¹⁰The field is laid waste, the land mourneth; for the corn is wasted, the new wine is dried up, the oil languisheth.

¹¹Põllumehed on jäänud häbisse, viinamäe aednikud halisevad nisu ja odra pärast, sest saak on hävinud.

¹¹Be ashamed, ye husbandmen; howl, ye vinedressers, for the wheat and for the barley: because the harvest of the field hath perished.

¹²Viinapuud on äpardunud ja viigipuud närbunud, granaatõunapuu, samuti palm ja õunapuu - kõik puud on kuivanud; tõesti, rõõm on häbiga lahkunud inimlaste juurest.

¹²The vine is dried up, and the fig-tree languisheth; the pomegranate-tree, the palm also and the apple-tree; all the trees of the field are withered, yea, joy is withered away from the children of men.

¹³Vöötage endid ja leinake, preestrid, kurtke, altari teenrid! Minge sisse, veetke öö kotiriideis, minu Jumala teenrid, sest teie Jumala kojast on kõrvaldatud roa- ja joogiohver!

¹³Gird yourselves, and lament, ye priests; howl, ministers of the altar; come, lie all night in sackcloth, ye ministers of my God: for the oblation and the drink-offering are withholden from the house of your God.

¹⁴Pühitsege paastupüha, kutsuge kokku pühalik koosolek, koguge vanemad ja kõik maa elanikud Issanda, oma Jumala kotta ja kisendage Issanda poole!

¹⁴Hallow a fast, proclaim a solemn assembly, gather the elders, [and] all the inhabitants of the land to the house of Jehovah your God, and cry unto Jehovah.

¹⁵Oh seda päeva! Sest Issanda päev on ligidal, see tuleb kui hävitus Kõigeväeliselt.

¹⁵Alas for the day! for the day of Jehovah is at hand, and as destruction from the Almighty shall it come.

¹⁶Eks ole meie silme eest kadunud toidus, meie Jumala kojast rõõm ja hõiskamine?

¹⁶Is not the food cut off before our eyes, joy and gladness from the house of our God?

¹⁷Seemneivad mulla all on tahkunud kõvaks, tagavarad on rüüstatud; aidad on lammutatud, sest vili on ikaldunud.

¹⁷The seeds are rotten under their clods, the granaries are laid desolate, the barns are broken down; for the corn is withered.

¹⁸Kuidas küll loomad ägavad, veisekarjad on arust ära, sest neil pole karjamaad. Ka lambakarjad on hävimas.

¹⁸How do the beasts groan! The herds of cattle are bewildered, for they have no pasture; the flocks of sheep also are in suffering.

¹⁹Ma kisendan sinu poole, Issand, sest tuli on neelanud kõrbe rohumaad ja leek on kõrvetanud kõik metsapuud.

¹⁹To thee, Jehovah, do I cry; for the fire hath devoured the pastures of the wilderness, and the flame hath burned up all the trees of the field.

²⁰Metsloomadki igatsevad sind, sest veeojad on kuivanud ja tuli on neelanud kõrbe rohumaad.

²⁰The beasts of the field also cry unto thee; for the water-courses are dried, and the fire hath devoured the pastures of the wilderness.