¹Aasafi õpetuslaul. Miks sa, Jumal, oled meid ära heitnud jäädavalt? Miks suitseb su viha su karjamaa lammaste vastu?

¹{An instruction: of Asaph.} Why, O God, hast thou cast off for ever? [why] doth thine anger smoke against the sheep of thy pasture?

²Mõtle oma kogudusele, mille sa muiste oled enesele asutanud ja oma pärandi jaoks lunastanud, Siioni mäele, kus sina asud!

²Remember thine assembly, which thou hast purchased of old, which thou hast redeemed [to be] the portion of thine inheritance, this mount Zion, wherein thou hast dwelt.

³Tõsta oma sammud nendele igavestele varemetele, vaenlane on kõik rikkunud pühamus!

³Lift up thy steps unto the perpetual desolations: everything in the sanctuary hath the enemy destroyed.

⁴Su vastased möirgasid su kohtumishoones, nad on oma tähised pannud tähisteks.

⁴Thine adversaries roar in the midst of thy place of assembly; they set up their signs [for] signs.

⁵Näis, nagu oleksid nad kirveid kõrgele tõstnud metsarägastikus.

⁵[A man] was known as he could lift up axes in the thicket of trees;

⁶Nii lõid nad puruks kiinide ja haamritega kõik selle nikerdused.

⁶And now they break down its carved work altogether, with hatchets and hammers.

⁷Nad on su pühamu süüdanud tulega põlema, su nime eluaseme on nad reostanud maani.

⁷They have set on fire thy sanctuary, they have profaned the habitation of thy name to the ground.

⁸Nad ütlesid oma südames: 'Hävitagem need täielikult!' Nad põletasid maha kõik Jumala kogudusekojad kogu maal.

⁸They said in their heart, Let us destroy them together: they have burned up all ùGod's places of assembly in the land.

⁹Oma tähiseid me ei näe, prohvetit ei ole enam, ja meie seas ei ole kedagi, kes teaks, kui kaua.

⁹We see not our signs; there is no more any prophet, neither is there among us any that knoweth how long.

¹⁰Kui kaua, oh Jumal, saab tagakiusaja teotada? Kas vaenlane võib sinu nime laimata jäädavalt?

¹⁰How long, O God, shall the adversary reproach? Shall the enemy contemn thy name for ever?

¹¹Miks sa tõmbad tagasi oma käe, oma parema käe? Tõmba see välja oma põuest, hävita!

¹¹Why withdrawest thou thy hand, and thy right hand? [pluck it] out of thy bosom: consume [them].

¹²Jumal on muistsest ajast mu kuningas, kes maailmas teostab päästmise.

¹²But God is my king of old, accomplishing deliverances in the midst of the earth.

¹³Sina lõhestasid oma võimusega mere kaheks, sina lõid katki lohede pead vete peal.

¹³*Thou* didst divide the sea by thy strength; thou didst break the heads of the monsters on the waters:

¹⁴Sina purustasid Leviatani pead, sa andsid need söögiks meresõitjale rahvale.

¹⁴*Thou* didst break in pieces the heads of leviathan, thou gavest him to be meat to those that people the desert.

¹⁵Sina lõhkusid allikad ja jõed, sina tegid voolavad jõed kuivaks.

¹⁵*Thou* didst cleave fountain and torrent, *thou* driedst up ever-flowing rivers.

¹⁶Sinu päralt on päev ja öögi on sinu päralt, sina oled valmistanud valguse ja päikese.

¹⁶The day is thine, the night also is thine; *thou* hast prepared the moon and the sun:

¹⁷Sina oled seadnud kõik ilmamaa rajad, suve ja talve oled sina teinud.

¹⁷*Thou* hast set all the borders of the earth; summer and winter -- *thou* didst form them.

¹⁸Mõtle sellele! Vaenlane teotab Issandat ja jõle rahvas laimab su nime.

¹⁸Remember this, that an enemy hath reproached Jehovah, and a foolish people have contemned thy name.

¹⁹Ära anna oma tuvikese hinge kiskjate kätte, ära unusta oma viletsate elu jäädavalt!

¹⁹Give not up the soul of thy turtle-dove unto the wild beast; forget not the troop of thine afflicted for ever.

²⁰Vaata oma lepingule! Sest pimedad maanurgad on täis vägivalda.

²⁰Have respect unto the covenant; for the dark places of the earth are full of the dwellings of violence.

²¹Ära lase rõhutuid tulla häbiga tagasi, viletsad ja vaesed kiitku sinu nime!

²¹Oh let not the oppressed one return ashamed; let the afflicted and needy praise thy name.

²²Tõuse, Jumal, seleta oma riiuasi, mõtle teotamisele, mis kogu päeva tuleb jõledalt mehelt!

²²Rise up, O God, plead thine own cause: remember how the foolish man reproacheth thee all the day;

²³Ära unusta oma vastaste kisa, nende möll, kes sulle vastu hakkavad, kohub suuremaks alatasa!

²³Forget not the voice of thine adversaries: the tumult of those that rise up against thee ascendeth continually.