¹Võtke vastu ka usus nõder ja ärge vaielge arvamuste üle!

¹Now him that is weak in the faith receive, not to [the] determining of questions of reasoning.

²Mõni usub, et ta võib süüa kõike, aga kes on nõder, sööb ainult taimetoitu.

²One man is assured that he may eat all things; but the weak eats herbs.

³Kes sööb kõike, ärgu pangu halvaks seda, kes ei söö, ja kes ei söö, ärgu mõistku kohut selle üle, kes sööb, sest Jumal on tema vastu võtnud.

³Let not him that eats make little of him that eats not; and let not him that eats not judge him that eats: for God has received him.

⁴Kes oled sina, et sa mõistad kohut võõra sulase üle? Oma isanda ees ta seisab või langeb. Aga ta jääb seisma, sest Issand suudab teda püsti hoida.

⁴Who art *thou* that judgest the servant of another? to his own master he stands or falls. And he shall be made to stand; for the Lord is able to make him stand.

⁵Mõni jälle hindab ühte päeva muudest paremaks, ent teine hindab kõiki päevi ühesuguseks. Igaüks olgu oma mõtlemises kindel!

⁵One man esteems day more than day; another esteems every day [alike]. Let each be fully persuaded in his own mind.

⁶Kes arvestab teatavat päeva, arvestab seda Issandale; kes sööb, sööb Issandale, sest ta tänab Jumalat, ja kes ei söö, jätab söömata Issandale ja tänab Jumalat.

⁶He that regards the day, regards it to [the] Lord. And he that eats, eats to [the] Lord, for he gives God thanks; and he that does not eat, [it is] to [the] Lord he does not eat, and gives God thanks.

⁷Keegi meist ei ela ju iseenesele ja keegi ei sure iseenesele,

⁷For none of us lives to himself, and none dies to himself.

⁸sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme - me oleme Issanda päralt.

⁸For both if we should live, [it is] to the Lord we live; and if we should die, [it is] to the Lord we die: both if we should live then, and if we should die, we are the Lord's.

⁹Selleks on ju Kristus surnud ja saanud jälle elavaks, et ta oleks nii surnute kui elavate Issand.

⁹For to this [end] Christ has died and lived [again], that he might rule over both dead and living.

¹⁰Sina aga, miks sa mõistad kohut oma venna üle? Või sina, miks sa paned oma venda halvaks? Kõik me ju astume Jumala kohtujärje ette,

¹⁰But thou, why judgest thou thy brother? or again, thou, why dost thou make little of thy brother? for we shall all be placed before the judgment-seat of God.

¹¹nagu on kirjutatud: 'Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand, minu ees nõtkub iga põlv ja iga keel annab tunnustust Jumalale.'

¹¹For it is written, *I* live, saith [the] Lord, that to me shall bow every knee, and every tongue shall confess to God.

¹²Nõnda peab siis igaüks meist enda kohta Jumalale aru andma.

¹²So then each of us shall give an account concerning himself to God.

¹³Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigem võtkem kohustuseks mitte saada vennale komistuseks või kiusatuseks!

¹³Let us no longer therefore judge one another; but judge ye this rather, not to put a stumbling-block or a fall-trap before his brother.

¹⁴Ma tean ja olen veendunud Issandas Jeesuses, et miski pole ebapuhas iseenesest, vaid on keelatud üksnes sellele, kes arvab midagi keelatu olevat - sellele on see keelatud.

¹⁴I know, and am persuaded in the Lord Jesus, that nothing is unclean of itself; except to him who reckons anything to be unclean, to that man [it is] unclean.

¹⁵Aga kui su vend saab toidu pärast kurvaks, siis sa ei käi enam armastuse järgi. Ära saada hukka oma toiduga seda, kelle eest Kristus on surnud!

¹⁵For if on account of meat thy brother is grieved, thou walkest no longer according to love. Destroy not him with thy meat for whom Christ has died.

¹⁶Ja ärgu olgu teotatav see, mis teie jaoks on hea.

¹⁶Let not then your good be evil spoken of;

¹⁷Jumala riik ei ole ju söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus.

¹⁷for the kingdom of God is not eating and drinking, but righteousness, and peace, and joy in [the] Holy Spirit.

¹⁸Sest kes sel kombel teenib Kristust, see on Jumalale meelepärane ja tunnustatud inimeste poolt.

¹⁸For he that in this serves the Christ [is] acceptable to God and approved of men.

¹⁹Niisiis, taotlegem seda, mida on vaja rahuks ja üksteise ülesehitamiseks!

¹⁹So then let us pursue the things which tend to peace, and things whereby one shall build up another.

²⁰Ära kisu toidu pärast maha Jumala teost! Kõik on küll puhas, kuid häda inimesele, kes sööb teisele komistuseks!

²⁰For the sake of meat do not destroy the work of God. All things indeed [are] pure; but [it is] evil to that man who eats while stumbling [in doing so].

²¹Hea on liha mitte süüa ja veini mitte juua ja mitte teha seda, mis on su vennale komistuseks.

²¹[It is] right not to eat meat, nor drink wine, nor [do anything] in which thy brother stumbles, or is offended, or is weak.

²²Usku, mis sul on, pea iseenese jaoks Jumala ees. Õnnis on see, kes enda üle kohut ei mõista selles, mis ta leiab õige olevat.

²²Hast *thou* faith? have [it] to thyself before God. Blessed [is] he who does not judge himself in what he allows.

²³Kui aga keegi sööb kõheldes, siis on ta süüdi mõistetud, sest see ei tule ta usust. Aga kõik, mis ei tule usust, on patt.

²³But he that doubts, if he eat, is condemned; because [it is] not of faith; but whatever [is] not of faith is sin.