Estonian

French 1910

Psalms

10

1Issand, miks sa seisad kaugel, miks sa peidad ennast hädaajal?
1Pourquoi, ô Eternel! te tiens-tu éloigné? Pourquoi te caches-tu au temps de la détresse?
2Vaesed saavad vaevatud riivatute uhkusest, olles kinni kavaluste kaudu, mis nad on välja mõelnud.
2Le méchant dans son orgueil poursuit les malheureux, Ils sont victimes des trames qu'il a conçues.
3Sest õel kiitleb oma hinge ihaldustest ja ahne kirub, põlastab Issandat.
3Car le méchant se glorifie de sa convoitise, Et le ravisseur outrage, méprise l'Eternel.
4Õel oma ülbuses hoopleb: 'Tema kättemaksu ei tule! Jumalat ei ole!' - need on kõik tema mõtted.
4Le méchant dit avec arrogance: Il ne punit pas! Il n'y a point de Dieu! -Voilà toutes ses pensées.
5Tema käigud õnnestuvad alati; sinu õiglased kohtud on eemal kõrgel ta meelest; ta puhub kõigi oma vastaste peale.
5Ses voies réussissent en tout temps; Tes jugements sont trop élevés pour l'atteindre, Il souffle contre tous ses adversaires.
6Ta ütleb oma südames: 'Mina ei kõigu, põlvest põlve ma olen see, kellele ei juhtu õnnetust!'
6Il dit en son coeur: Je ne chancelle pas, Je suis pour toujours à l'abri du malheur!
7Ta suu on täis sajatusi, kavalust ja rõhumist; ta keele all on vaev ja nurjatus.
7Sa bouche est pleine de malédictions, de tromperies et de fraudes; Il y a sous sa langue de la malice et de l'iniquité.
8Ta istub varitsemas õuede taga, salajases paigas ta tapab süütu, ta silmad luuravad õnnetut.
8Il se tient en embuscade près des villages, Il assassine l'innocent dans des lieux écartés; Ses yeux épient le malheureux.
9Ta varitseb salajases paigas nagu lõvi padrikus; ta varitseb, et tabada viletsat; ta tababki tema, tõmmates teda oma võrku.
9Il est aux aguets dans sa retraite, comme le lion dans sa tanière, Il est aux aguets pour surprendre le malheureux; Il le surprend et l'attire dans son filet.
10Ta küürutab ja lömitab, ja õnnetud langevad ta vägevate küünte vahele.
10Il se courbe, il se baisse, Et les misérables tombent dans ses griffes.
11Ta ütleb oma südames: 'Jumal on unustanud, ta on oma palge peitnud, ta ei näe ilmaski!'
11Il dit en son coeur: Dieu oublie! Il cache sa face, il ne regarde jamais!
12Tõuse, Issand, tõsta oma käsi üles, oh Jumal! Ära unusta viletsaid!
12Lève-toi, Eternel! ô Dieu, lève ta main! N'oublie pas les malheureux!
13Mispärast teotab õel Jumalat? Ta mõtleb oma südames, et sina ei hooli sellest.
13Pourquoi le méchant méprise-t-il Dieu? Pourquoi dit-il en son coeur: Tu ne punis pas?
14Sina oled seda näinud, sest sina näed vaeva ja meelekibedust, et tasuda oma käega; õnnetu jätab enese sinu hooleks, sina oled vaeslapse abimees.
14Tu regardes cependant, car tu vois la peine et la souffrance, Pour prendre en main leur cause; C'est à toi que s'abandonne le malheureux, C'est toi qui viens en aide à l'orphelin.
15Murra katki õelate käsivars, maksa kätte kurja õelus, kuni sa seda enam ei leia!
15Brise le bras du méchant, Punis ses iniquités, et qu'il disparaisse à tes yeux!
16Issand on kuningas ikka ja igavesti, paganad on kadunud tema maalt.
16L'Eternel est roi à toujours et à perpétuité; Les nations sont exterminées de son pays.
17Viletsate igatsemist sa kuuled, Issand; sina kinnitad nende südant, su kõrv paneb neid tähele,
17Tu entends les voeux de ceux qui souffrent, ô Eternel! Tu affermis leur coeur; tu prêtes l'oreille
18et mõista õiglast kohut vaeslapsele ja rõhutule, et mullast saadud inimene enam ei ajaks hirmu peale.
18Pour rendre justice à l'orphelin et à l'opprimé, Afin que l'homme tiré de la terre cesse d'inspirer l'effroi.