¹Mõtle, Issand, sellele, mis on meiega juhtunud, vaata ja näe meie teotust!

¹Ingatlah, ya TUHAN, apa yang terjadi atas kami. Pandanglah kami, dan lihatlah kehinaan kami.

²Meie pärisosa on läinud võõraste, meie kojad muulaste kätte.

²Harta warisan kami jatuh ke tangan orang lain, rumah-rumah kami didiami orang asing.

³Me oleme jäänud orbudeks, isatuiks, meie emad on lesed.

³Ayah kami telah dibunuh musuh; kini ibu kami janda, dan kami piatu.

⁴Vett me joome raha eest, puid me saame ostes.

⁴Air minum dan kayu api harus kami beli.

⁵Jälitajad on meil kaela peal, me väsime, meile ei anta asu.

⁵Seperti hewan, kami dipaksa bekerja berat, kami lelah, tetapi tak diberi waktu istirahat.

⁶Egiptusele ja Assurile me andsime käe, et saada kõhutäit leiba.

⁶Kami pergi mengemis di Mesir, kami minta makanan di Asyur.

⁷Meie vanemad tegid pattu: neid ei ole enam. Meie kanname nende süüd.

⁷Leluhur kami berdosa, kini mereka sudah tiada; tapi kami harus menderita, karena dosa-dosa mereka.

⁸Orjad valitsevad meie üle, ei ole nende käest lahtikiskujat.

⁸Kami diperintah oleh orang-orang yang tak lebih dari hamba; tiada yang berkuasa melepaskan kami dari mereka.

⁹Elu ohustades toome enestele leiba, sest kõrbes on mõõk.

⁹Di luar kota, pembunuh berkeliaran; nyawa kami terancam ketika mencari makanan.

¹⁰Meie nahk hõõgub nagu ahi näljakõrvetuste pärast.

¹⁰Kami menderita kelaparan, sehingga kulit kami membara seperti perapian.

¹¹Siionis on naised raisatud ja Juuda linnades neitsid.

¹¹Wanita-wanita di Sion diperkosa, gadis-gadis dinodai di desa-desa Yehuda.

¹²Vürstid on poodud nende käe läbi, vanade vastu ei ole olnud austust.

¹²Pemimpin-pemimpin kami ditangkap dan digantung, orang-orang tua kami tidak lagi disanjung.

¹³Noored mehed peavad ajama käsikivi ja poisid komistavad puukoorma all.

¹³Pemuda-pemuda kami dipaksa bekerja dipenggilingan, anak-anak lelaki tertindih pikulan kayu sampai pingsan.

¹⁴Vanemad on kadunud väravast, noorukid pillimängude juurest.

¹⁴Orang tua-tua tak lagi berkumpul di pintu gerbang kota, musik tidak lagi terdengar di kalangan orang muda.

¹⁵On lõppenud meie südame rõõm, meie tants on muutunud leinaks.

¹⁵Kami telah kehilangan kebahagiaan; tarian-tarian telah berubah menjadi perkabungan.

¹⁶Kroon on langenud meie peast. Häda meile, et oleme pattu teinud!

¹⁶Kebanggaan kami sudah tiada, kami celaka karena telah berdosa.

¹⁷Seepärast on meie süda haige, nende asjade pärast on meie silmad jäänud pimedaks,

¹⁷Gunung Sion sepi dan ditinggalkan; di sana anjing hutan berkeliaran. Karena itu hati kami remuk redam, kami menangis hingga penglihatan kami menjadi buram.

¹⁸Siioni mäe pärast, mis on nii laastatud, et seal luusivad rebased.

¹⁸(5:17)

¹⁹Sina, Issand, valitsed igavesti, sinu aujärg jääb põlvest põlve.

¹⁹Tetapi Engkau, ya TUHAN, tetap berkuasa, Engkau memerintah selama-lamanya.

²⁰Mispärast sa tahad meid unustada alatiseks, meid maha jätta pikaks ajaks?

²⁰Masakan Kautinggalkan kami begitu lama? Mungkinkah Kaulupakan kami sepanjang masa?

²¹Too meid, Issand, tagasi enese juurde, siis me pöördume! Uuenda meie päevi nagu muiste!

²¹Ya TUHAN, bawalah kami kembali kepada-Mu; kami akan kembali kepada-Mu! Pulihkanlah keadaan kami seperti dahulu.

²²Või oled sa meid tõuganud hoopis ära, vihastunud meie peale üliväga?

²²Ataukah telah Kaubuang kami sama sekali? Tak terbataskah kemarahan-Mu kepada kami?