¹Armsad, et meil nüüd on niisugused tõotused, siis puhastagem endid ihu ja vaimu kogu rüvedusest, täiustades oma pühadust Jumala kartuses.

¹A wid eɛzizen, imi i ɣ-d țțunefkent lemɛahdat-agi, ilaq a nessizdeg iman-nneɣ seg wayen akk issenǧasen lǧețța-nneɣ akk-d wulawen-nneɣ iwakken a nkemmel tezdeg n tikli-nneɣ akk-d Sidi Ṛebbi, s ṭṭaɛa d wannuz.

²Andke meile ruumi oma südames! Me ei ole kellelegi ülekohut teinud, me ei ole kedagi laostanud, me ei ole kedagi petnud.

²Qeblet-aɣ deg wulawen-nwen ! Ur neḍlim yiwen, ur nexdim cceṛ ula i yiwen, ur nečči lḥeqq n yiwen.

³Ma ei ütle seda teie hukkamõistmiseks, sest ma olen juba enne öelnud, et teie olete meie südames, et me üheskoos sureksime ja üheskoos elaksime.

³Ur d-nniɣ ara annect-agi iwakken a kkun-sḍelmeɣ ; axaṭer nniɣ-awen t-id yakan : ama nedder ama newweḍ ɣer lmut, tellam deg wulawen-nneɣ .

⁴Mul on rohkelt julgust teie ees, mul on teie üle palju kiitlemist, ma olen täis lohutust, mul on ülikülluses rõõmu igas meie kitsikuses.

⁴Lețkal-iw fell-awen meqqeṛ, țzuxxuɣ aṭas yis-wen ; yethedden wul-iw yerna yeččuṛ d lfeṛḥ ɣas akken nesɛedda aṭas n leɛtab.

⁵Sest tõesti, kui me tulime Makedooniasse, ei olnud meie ihul mingit hõlpu, vaid meid vaevati igati - väljas olid tülid, sees kartused.

⁵Seg wasmi i d-nekcem tamurt n Masidunya ur nesteɛfa, nețwaḥṛes si mkul tama : ccwal di beṛṛa, tugdi deg ulawen-nneɣ.

⁶Aga Jumal, kes julgustab alandlikke, on meid julgustanud Tiituse tuleku kaudu.

⁶Lameɛna Sidi Ṛebbi yețṣebbiṛen wid yețwaḥeqṛen, iṣebbeṛ aɣ s gma-tneɣ Titus mi d-yewweḍ.

⁷See ei olnud üksnes tema tulek, vaid ka julgustus, millega teie teda olete julgustanud, nii et ma veel enam rõõmustasin, kui ta meile jutustas teie igatsemisest, teie kurtmisest, teie innukusest minu pärast.

⁷Mačči kan mi d-yewweḍ gma tneɣ Titus i nețțuṣebbeṛ, lameɛna nețțuṣebbeṛ daɣen s ṣṣbeṛ i d-yewwi s ɣuṛ-wen. Yeḥka-yaɣ-d acḥal tețmennim a yi-teẓrem, acḥal tḥeznem d wamek tebɣam a yi-tɛiwnem seg ul. ?ef wayagi i gzad lfeṛḥ-iw.

⁸Sest kuigi ma teid kirjaga kurvastasin, ei kahetse ma seda. Ja kui ma kahetsesingi - ma näen, et see kiri on teid ikkagi mõneks ajaks kurvastanud -,

⁸?riɣ belli sḥezneɣ-kkun s tebṛaț iw tamezwarut, lameɛna ur ndimeɣ ara ; ɣas akken ndemmeɣ, ndemmeɣ kan mi ẓriɣ sḥezneɣ-kkun kra n lweqt.

⁹siis nüüd ma rõõmustan. Ma ei rõõmusta, et teie kurvastasite, vaid et te kurvastasite meeleparanduseks. Te olete ju Jumalale meelepäraselt kurvastanud, nii et meie ei ole teile millegagi kahju teinud.

⁹Tura aql-i feṛḥeɣ, mačči imi i kkun-sḥezneɣ, meɛna imi s leḥzen-agi tettubem yerna tbeddlem tikli. Axaṭer leḥzen-nni i d-yeɣlin fell awen yusa-d s ɣuṛ Sidi Ṛebbi, s wakka ur d-yekki wacemma n diri s ɣuṛ-nneɣ.

¹⁰Jah, Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse päästeks, mida ei kahetseta, maailma kurvastus toob aga surma.

¹⁰Leḥzen i d-itekken s ɣuṛ Sidi Ṛebbi ițbeddil tikli n wemdan, yețțawi ɣer leslak yerna ur nțendemmay ara deg-s ; ma d leḥzen i d-itekken si ddunit, yețțawi ɣer lmut.

¹¹Sest vaadake, millise innukuse on teis tekitanud just see, et te Jumalale meelepäraselt kurvastasite, millise kaitsekõne, millise meelepaha, millise kartuse, millise igatsuse, millise innu, millise karistuse! Teie olete end kõigiti näidanud puhtana selles asjas.

¹¹Leḥzen-agi-nwen yeɛǧeb aṭas Sidi Ṛebbi, walit acḥal i gexdem deg-wen : acḥal i tenneḥcamem d wamek i tḍelbem ssmaḥ ! Acḥal tendemmem, tekcem-ikkun tugdi n Sidi Ṛebbi ; acḥal tcedham a yi teẓrem yerna tebɣam a yi tɛiwnem ; amek daɣen tɛuqbem wid ixeddmen cceṛ ! Deg wayagi meṛṛa tesbeggnem-d belli teṣfam di taluft-agi.

¹²Niisiis, kui ma teile kirjutasin, ei sündinud see selle pärast, kes tegi ülekohut, ega selle pärast, kellele tehti ülekohut, vaid selleks, et teie keskel saaks avalikuks teie hool meie heaks Jumala ees.

¹²Ihi ma uriɣ-awen-d, mačči ɣef ddemma n win iḍelmen neɣ win yețwaḍelmen, lameɛna iwakken a d-iban gar-awen zdat Sidi Ṛebbi, acḥal meqqeṛ leḥmala-nwen ɣuṛ-nneɣ.

¹³Selle tõttu me oleme nüüd julgustatud. Peale oma julgustuse oleme aga veel palju rohkem rõõmustanud Tiituse rõõmu pärast, et ta vaim on leidnud kosutust teie kõikide poolt,

¹³?ef wannect-agi i theddnen wulawen-nneɣ. Sennig ṣṣbeṛ-agi, lfeṛḥ-nneɣ yennerna mi nwala acḥal yefṛeḥ yis-wen gma-tneɣ Titus, axaṭer tekksem-as anezgum.

¹⁴ja et ma ei ole jäänud häbisse, kui ma olen teid temale kiitnud, vaid nagu me teile oleme kõike rääkinud tões, nii on ka meie kiitlemine Tiituse ees tõeks läinud.

¹⁴?ideț zuxxeɣ yis-wen zdat-es, lameɛna ur nneḥcameɣ ara, axaṭer anagar tideț i wen-d-nheddeṛ yal ass imi ayen akken s wayes nzuxx yis-wen zdat gma-tneɣ Titus, iban-ed belli ț-țideț ;

¹⁵Ja tema süda on veel rohkem teile lahti, kui ta meenutab teie kõikide kuulekust, kuidas teie ta vastu võtsite kartuse ja värinaga.

¹⁵lemḥibba-s ɣuṛ-wen tețnerni mkul m'ara d-immekti amek i tesṭerḥbem yis s leqdeṛ d wannuz.

¹⁶Olen rõõmus, et võin kõiges teie peale kindel olla.

¹⁶Feṛḥeɣ imi zemreɣ ad țekleɣ fell-awen di kullec.