1Aga Agrippa ütles Paulusele: 'Sul on luba enese eest rääkida.' Siis Paulus sirutas oma käe ja kostis enese eest:
1Aɣribas yenna i Bulus : -- Atan ɣuṛ-ek wawal, tzemreḍ aț-țdafɛeḍ ɣef yiman-ik. Bulus yerfed afus-is iwakken ad idafeɛ ɣef yiman-is, yenna :
2'Ma loen end õnnelikuks, kuningas Agrippa, et ma võin täna sinu ees enese eest kosta kõige selle kohta, milles juudid mind süüdistavad,
2Feṛḥeɣ aṭas ay agellid Aɣribas imi zdat-ek ara ɛeddiɣ di ccṛeɛ ass-agi ɣef wayen akk i ccetkan fell-i wat Isṛail,
3sest sina oled kõikide juudi kommete ja vaidlusküsimuste parim tundja. Seepärast ma palun sind väga, kuula mind kannatlikult!
3axaṭer tesneḍ akken ilaq leɛwayed akk-d yimeslayen-nsen ; di leɛnaya-k ihi semḥess-iyi-d s leɛqel.
4Minu elujärge noorusest peale, seda, mis mul algusest saadik oma rahva keskel Jeruusalemmas on olnud, teavad kõik juudid,
4At Isṛail ssnen tikli-inu si temẓi-w, axaṭer țțuṛebbaɣ di temdint n Lquds ger warraw n tmurt-iw.
5kes mind ammu tunnevad ja võivad tunnistada, kui nad seda vaid tahavad, et ma olen elanud variserina meie kõige rangema kildkonna usukommete järgi.
5Ssnen-iyi si zik ma bɣan ad cehden fell-i. Lliɣ d afarizi, tebɛeɣ leqwanen iweɛṛen yeɛnan ddin-nneɣ di tejmaɛt n ifariziyen.
6Ja nüüd ma seisan kohtu all lootuse pärast selle tõotuse peale, mille Jumal on andnud meie isadele.
6Beddeɣ ass-agi di ccṛeɛ axaṭer ssarmeɣ aț-țwakmel lemɛahda-nni i gefka Sidi Ṛebbi i lejdud-nneɣ.
7Selle tõotuse täitumist loodavad meie kaksteist suguharu, teenides Jumalat raugematult ööd ja päevad. Selle lootuse pärast, kuningas, süüdistavadki mind juudid.
7Tnac leɛṛac-nneɣ i gɛebden Ṛebbi am yiḍ am ass, țṛaǧun a d-taweḍ lemɛahda-agi i ssaramen. Ɣef wusirem-agi i ccetkan wat Isṛail fell-i.
8Miks teil peetakse uskumatuks, et Jumal surnuid üles äratab?
8Ay agellid Aɣribas, acuɣeṛ i tɣilem d lmuḥal a d-isseḥyu Sidi Ṛebbi lmegtin ?
9Mina ise olin ka kunagi arvamisel, et ma pean kõigiti vastu tegutsema Jeesuse Naatsaretlase nimele.
9Ma d nekkini, di tazwara ɛeṛdeɣ ad xaṣmeɣ s wayen yellan di tezmert-iw, isem-agi n Ɛisa Anaṣari ;
10Seda ma tegingi Jeruusalemmas ning ma vangistasin palju pühi inimesi, kui ma ülempreestritelt olin saanud selleks meelevalla, ja kui neid hukati, siis ma andsin oma hääle selle poolt.
10d ayen i xedmeɣ di temdint n Lquds, rriɣ aṭas imasiḥiyen ɣer lḥebs, yerna d lmuqedmin imeqqranen i yi-d-yefkan țesriḥ-agi. M'ara ḥekkmen fell-asen s lmut, nekkini qebbleɣ ;
11Ja ma nuhtlesin neid sageli kõigis sünagoogides, püüdes neid sundida Jumalat teotama, ning oma pöörases raevus kiusasin neid taga ka välismaa linnades.
11qehṛeɣ-ten acḥal d abrid si lǧameɛ ɣer wayeḍ, ḥeṛseɣ-ten ad ṭṭixṛen i webrid-agi n Ɛisa ; deg urrif-iw ameqqran, țṛuḥeɣ armi ț-țimdinin tibeṛṛaniyin iwakken a ten-qehhṛeɣ.
12Kui ma siis neis asjus läksin Damaskusesse ülempreestritelt saadud meelevalla ja eriloaga,
12Ɣef wannect-nni lmuqedmin imeqqranen fkan-iyi tazmert s wayes ṛuḥeɣ ɣer temdint n Dimecq.
13siis keskpäeva ajal tee peal, kuningas, ma nägin päikesest säravamat valgust taevast paistvat minu ja mu teekaaslaste ümber.
13Taswiɛt kan di țnaṣfa wass ay agellid, walaɣ deg webrid yiwet n tafat i d-yekkan seg igenni, tețfeǧǧiǧ akteṛ n yiṭij, tezzi-yi-d i nekk akk-d wid yellan yid-i,
14Ja kui me kõik maha kukkusime, siis ma kuulsin üht häält mulle ütlevat heebrea keeles: 'Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad? Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa!'
14neɣli akk ɣer lqaɛa. Sliɣ i ṣṣut i d-iqqaṛen s tmeslayt taɛibṛanit : A Caɛul, a Caɛul ! Acuɣeṛ i yi tețqehhiṛeḍ ? Yewɛeṛ fell-ak aț-țɛaṣiḍ inezlan.
15Mina aga ütlesin: 'Kes sa oled, isand?' Aga Issand vastas: 'Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.
15Rriɣ-as : Anwa-k a Sidi ? Yenna-yi-d : Nekkini d Ɛisa-nni i tețqehhiṛeḍ ;
16Kuid nüüd tõuse püsti ja seisa oma jalgadel, sest mina olen sulle end näidanud selleks, et sind määrata sulaseks ja kõige selle tunnistajaks, mida sa oled näinud minu juures ja näed, kui ma sulle end veel näitan.
16kker fell-ak, bedd ɣef yidaṛṛen-ik, ḍehṛeɣ-ak-d iwakken a k-rreɣ d aqeddac-iw, d inigi ɣef wayen twalaḍ ass-agi d wayen ara k-d-sekneɣ sya d asawen.
17Ma kisun su välja juutide ja paganate käest, kelle juurde ma nüüd su läkitan
17Xtaṛeɣ-k-id si ger wat Isṛail akk-d leǧnas nniḍen uɣuṛ ara k ceggɛeɣ. A sen-teldiḍ allen
18avama nende silmi, et nad pöörduksid pimedusest valguse poole ja saatana meelevalla alt Jumala poole, et nad saaksid pattude andeksandmise ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu kaudu minusse.'
18iwakken a d ffɣen si ṭṭlam ɣer tafat, si tezmert n Cciṭan ɣer tezmert n Ṛebbi, ad amnen yis-i, iwakken a sen-neɛfuɣ ddnubat-nsen, ad sɛun amkan ger wid i gextaṛ Sidi Ṛebbi.
19Selle tõttu, kuningas Agrippa, ma ei ole olnud sõnakuulmatu taevase nägemuse vastu,
19Daymi, ay agellid Aɣribas, ur ɛuṣaɣ ara aweḥḥi i yi-d-yusan seg igenni.
20vaid ma kuulutasin esmalt Damaskuses ja siis Jeruusalemmas ja kogu Juudamaal ning paganatelegi, et nad peavad meelt parandama ja Jumala poole pöörduma, tehes meeleparandusele kohaseid tegusid.
20Bdiɣ abecceṛ di temdint n Dimecq akk-d ț-țemdint n Lquds, beccṛeɣ daɣen di tmurt n Yahuda meṛṛa, di taggara, beccṛeɣ i wat leǧnas ur nelli ara seg wat Isṛail, nhiɣ-ten ad tuben, a d-uɣalen ɣer webrid n Ṛebbi, ad xedmen lecɣal i d-ițbegginen belli tuben s wul-nsen.
21Selle kõige pärast on juudid mind pühakojas kinni võtnud ja püüdnud tappa.
21Ɣef wannect-agi i yi-ṭṭfen wat Isṛail deg wefrag n lǧameɛ iqedsen, ɛeṛden ad iyi-nɣen.
22Et ma olen aga Jumalalt abi saanud tänase päevani, siis ma seisan, tunnistades nii pisikestele kui suurtele, ega ütle midagi muud kui seda, mida Prohvetid ja Mooses on rääkinud tulevikus sündivaist asjust:
22Lameɛna s lemɛawna n Sidi Ṛebbi, ddreɣ armi d ass-a, țbecciṛeɣ i yemdanen meṛṛa, ama d ameɣbun ama d ameṛkanti ; yerna ayen i d-qqaṛeɣ, d ayen akken i ɣef d-caren lenbiya akk-d Sidna Musa :
23et Messias pidi kannatama, et ta pidi esimesena surnuist üles tõusma ning kuulutama valgust nii juutidele kui paganaile.'
23yeɛni Lmasiḥ ad iɛteb, d nețța i d amezwaru ara d-iḥyun si ger lmegtin, ad ibecceṛ tafat i wegdud n wat Isṛail akk-d leǧnas nniḍen.
24Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus valju häälega: 'Sa jampsid, Paulus! Suur kirjatarkus on su jampsima pannud!'
24Akken yella Bulus yețdafaɛ ɣef yiman-is, Fistus yenṭeq-ed s leɛyaḍ, yenna : Iffeɣ-ik leɛqel a Bulus ! Lketṛa n tmusni-inek tessufeɣ-ak leɛqel !
25Aga Paulus ütles: 'Ei jampsi, üliauline Festus, vaid kõnelen tõsiseid ja arukaid sõnu.
25Bulus yerra-yas : Ur iyi-iffiɣ ara leɛqel a Fistus ameqqran ! Ayen akka i d-qqaṛeɣ d imeslayen n tideț yesɛan ṣṣwab.
26Kuningas, kellega ma nii julgesti räägin, teab küll neid asju, sest ma olen veendunud, et midagi sellest pole tema eest varjule jäänud, ei ole see ju kuskil kolkas toimunud.
26Ula d agellid Aɣribas, yeɛlem s wayagi ; daymi i d-mmeslayeɣ zdat-es ɛinani, imi mačči s tuffra i gedṛa wannect-a.
27Kuningas Agrippa, kas sa usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!'
27Ay agellid, tumneḍ s wayen i d-nnan lenbiya ? Sriɣ tumneḍ yis-sen !
28Aga Agrippa ütles Paulusele: 'Pisut veel, ja sa veenad mu koguni kristlaseks!'
28Aɣribas yenna i Bulus : Lemmer a yi-d ternuḍ kra yimeslayen ahat ad iyi-tqenɛeḍ ad uɣaleɣ d amasiḥi !
29Paulus vastas: 'Paluksin küll Jumalalt, olgu siis vaja pisut või palju, et mitte ainult sina, vaid ka teie kõik, kes te mind täna kuulete, saaksite niisuguseks, nagu mina olen, ainult ilma nende ahelateta!'
29Bulus yenna-yas : A wi-yufan a Ṛebbi, mačči d keččini kan, lameɛna ula d wid akk i yi-d-ismeḥsisen ass-agi, aț-țuɣalem am nekk tura neɣ deg ussan i d-iteddun, ḥaca snasel-agi i yi cudden !
30Kuningas ja maavalitseja ja Berenike ja need, kes nendega istusid, tõusid siis püsti
30Dɣa agellid Aɣribas, lḥakem Fistus, Birinis d wid akk yeqqimen yid-sen, kkren-d.
31ja kõrvale astudes rääkisid omavahel: 'See inimene ei tee küll midagi, mis vääriks surma või ahelaid.'
31Mi kkren ad ṛuḥen, nnan wway gar-asen : Argaz-agi ur ixdim ula d acemma yuklalen lmut neɣ lḥebs.
32Aga Agrippa lausus Festusele: 'Selle inimese oleks võinud vabaks lasta, kui ta ei oleks nõudnud keisri kohut.'
32Aɣribas yenna i Fistus : Argaz-agi izmer ad ițțuserreḥ lemmer ur yerẓi ara ccṛeɛ ɣer Qayṣer.