¹Kuus päeva enne paasapühi tuli Jeesus Betaaniasse, kus elas Laatsarus, kelle Jeesus oli surnuist üles äratanud.

¹Sețța wussan uqbel lɛid n Tfaska, Sidna Ɛisa iṛuḥ ɣer Bitani, taddart n Laɛẓar win akken i d-yesseḥya si lmut.

²Nad tegid siis temale seal lõunasöögi ja Marta teenis. Laatsarus oli aga üks neist, kes koos Jeesusega lauas istusid.

²At wexxam n Laɛẓar heggan-as imensi. Marṭa tqeddec, Laɛẓar yeqqim ɣer imensi akk-d Sidna Ɛisa.

³Maarja võttis nüüd naela ehtsat, hinnalist nardisalvi, võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega, ning koda täitus salvi lõhnast.

³Meryem teddem-ed azgen n litra n leɛṭeṛ yeṣfan ɣlayen nezzeh, tesmar-it ɣef yiḍaṛṛen n Sidna Ɛisa, tesfeḍ-iten s ucebbub-is ; axxam meṛṛa yeččuṛ d rriḥa n leɛṭeṛ-nni.

⁴Aga üks ta jüngritest, Juudas Iskariot, kes valmistus teda ära andma, ütles:

⁴Yudas n Qeṛyut, yiwen seg inelmaden-is, win akken ara t-ixedɛen inṭeq-ed yenna :

⁵'Miks seda salvi ei ole kolmesaja teenari eest müüdud ja raha antud vaestele?'

⁵Acuɣeṛ ur nezzenz ara leɛṭeṛ agi ? Lemmer nezzenz-it tili yewwi-d azal n telt meyya twiztin n lfeṭṭa ara nefṛeq i igellilen.

⁶Aga seda ta ei öelnud vaestest hoolimise pärast, vaid et ta oli varas; kukruhoidjana ta poetas kõrvale sissepandut.

⁶Mi d-yenna annect-agi mačči d igellilen i t-iɣaḍen meɛna yebɣa ad yawi idrimen-nni, axaṭer d amakar i gella. D nețța i d amdebbeṛ ɣef yidrimen-nsen, yețțaker-iten.

⁷Siis ütles Jeesus: 'Jäta naine rahule, et ta seda hoiaks minu matmise päevaks.

⁷Dɣa Sidna Ɛisa yenna-yas : Anfet-as ! Leɛṭeṛ-agi thegga-t i wass n temḍelt-iw.

⁸Vaeseid on ju alati teie juures, aga mind ei ole teil alati.'

⁸Igellilen a ten-tesɛum daymen gar-awen ! Ma d nekk, ur iyi-tseɛɛum ara daymen yid-wen.

⁹Siis sai suur hulk juute teada, et Jeesus on seal, ja nad ei tulnud mitte üksnes tema pärast, vaid et näha saada ka Laatsarust, kelle ta oli surnuist üles äratanud.

⁹Yuɣ lḥal lɣaci slan belli Sidna Ɛisa di taddart n Bitanya i gella. Dɣa ț-țirebbaɛ i d-iṛuḥen ɣuṛ-es, mačči kan iwakken a t-ẓren nețța, meɛna bɣan ad ẓren Laɛẓar i d yesseḥya si lmut.

¹⁰Aga ülempreestrid võtsid nõuks ka Laatsarus ära tappa,

¹⁰?ef wannect-a, lmuqedmin imeqqranen qesden ad nɣen ula d Laɛẓar.

¹¹sest tema pärast läks sinna palju juute ja hakkas Jeesusesse uskuma.

¹¹Axaṭer ɣef ddemma-ines aṭas n lɣaci i sen iwexxṛen uɣalen umnen s Sidna Ɛisa.

¹²Järgmisel päeval kuulis pühadeks kogunenud suur rahvahulk, et Jeesus tuleb Jeruusalemma,

¹²Azekka-nni, aṭas n lɣaci i d yusan ad ɛeggden di temdint n Lquds. Slan belli Sidna Ɛisa iteddu-d ɣer temdint.

¹³ja palmipuude oksi võttes läks rahvas välja talle vastu ja hüüdis: 'Hoosanna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!'

¹³Kksen-d tiseḍwa ( ticiṭwin ) n tezdayt, ṛuḥen a t-mmagren, țeddun țɛeggiḍen : ?usana ! Yețțubarek win i d-yusan s yisem n Sidi Ṛebbi ! Yețțubarek ugellid n wat Isṛail !

¹⁴Aga Jeesus leidis eeslisälu ning istus selle selga, nõnda nagu on kirjutatud:

¹⁴Sidna Ɛisa yufa yiwen weɣyul d amecṭuḥ, yerkeb fell-as akken yura di tira iqedsen :

¹⁵'Ära karda, Siioni tütar! Ennäe, su kuningas tuleb eeslisälu seljas istudes.'

¹⁵ Ur țțaggad a tamdint n Siyun, atan ugellid-im yusa-d, irkeb-ed ɣef weɣyul amecṭuḥ.

¹⁶Esialgu ta jüngrid ei mõistnud seda, aga kui Jeesus oli kirgastatud, siis tuli neile meelde, et see oli kirjutatud tema kohta ja et nad temale seda olid teinud.

¹⁶Imiren inelmaden is ur fhimen ara ayen ideṛṛun, lameɛna asmi i gekcem Sidna Ɛisa di tamanegt-is, mmektan-d belli ayen akk yuran fell-as yedṛa yerna yețwakemmel.

¹⁷Siis andis Jeesusest tunnistust rahvahulk, kes oli tema juures, kui ta Laatsaruse hauast välja hüüdis ja tema surnuist üles äratas.

¹⁷Wid akk i gḥedṛen akk-d Sidna Ɛisa asmi i gessawel i Laɛẓar a d-iffeɣ seg u?ekka mi i t-id-yesseḥya si lmut, cehden-d ɣef wayen ẓran ;

¹⁸Just seepärast rahvahulk tuligi talle vastu, et ta kuulis teda olevat teinud selle tunnustähe.

¹⁸ɣef wannect-agi aṭas n lɣaci i d-yusan ɣuṛ-es imi slan s lbeṛhan i gexdem.

¹⁹Variserid ütlesid nüüd üksteisele: 'Eks te näe, et te ei saavuta midagi! Vaata, kogu maailm jookseb tema järele!'

¹⁹Imi walan akkenni, ifariziyen nnan wway gar-asen : Twalam tura : ur nezmir i wacemma, lɣaci akk ttabaɛen-t !

²⁰Aga nende seas, kes olid pühadeks üles tulnud Jumalat kummardama, olid mõned kreeklased.

²⁰Ger widak-nni i d-yusan ad ɛeggden di temdint n Lquds, llan kra n iyunaniyen.

²¹Need tulid Filippuse juurde, kes oli pärit Galilea Betsaidast, ja palusid teda: 'Isand, me tahame Jeesust näha.'

²¹Iyunaniyen-agi ṛuḥen ɣer Filibus ajlili n taddart n Bitsayda, nnan-as : Nebɣa a nẓer Sidna Ɛisa !

²²Filippus tuli ja ütles seda Andreasele. Andreas ja Filippus tulid ja ütlesid seda Jeesusele.

²²Filibus ixebbeṛ Andriyus, dɣa ddukklen i sin a s-inin i Sidna Ɛisa.

²³Aga Jeesus ütles neile: 'Tund on tulnud, et Inimese Poeg kirgastataks.

²³Nețța yerra-yasen-d : Yewweḍ-ed lweqt i Mmi-s n bunadem ad ikcem di tmanegt-is.

²⁴Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.

²⁴S tideț, nniɣ-awen : aɛeqqa n yired yeɣlin deg wakal m'ur yemmut ara ad iqqim weḥd-es, lameɛna ma yemmut ad yefti, a d-yefk aṭas n iɛeqqayen.

²⁵Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.

²⁵Win yețḥadaren ɣef tudert-is ad as-tṛuḥ, ma d win ur nețḥebbiṛ ara fell-as di ddunit-agi a ț-yaf i tudert n dayem.

²⁶Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa.

²⁶Win yebɣan ad iqdec fell-i, a yi-d-yetbeɛ. Anda bɣuɣ iliɣ, aqeddac-iw ad yili yid-i. Win iqeddcen fell-i, Ṛebbi a t-iɛuzz.

²⁷Nüüd on mu hing ehmunud. Ja mida ma ütlen? Kas ma pean ütlema: Isa, päästa mind sellest tunnist? Kuid ma olen juba astunud sellesse tundi.

²⁷Atan tura ul-iw yetḥeyyeṛ ; d acu ara d-iniɣ ? A Baba sellek-iyi si teswiɛt-agi ? Nekk ẓriɣ ɣef teswiɛt agi i d-usiɣ iwakken a ț-qableɣ !

²⁸Isa, kirgasta oma nime!' Siis tuli hääl taevast: 'Ma olen kirgastanud ja kirgastan veel.'

²⁸A Baba, sbeggen-ed tamanegt-ik ! Dɣa tenṭeq-ed yiwet n taɣect seg igenni, tenna-d : Sbeggneɣ-d yakan tamanegt-iw yerna mazal a ț-id-sbeggneɣ.

²⁹Rahvahulk, kes seisis ja kuulis, arvas, et kõu müristas; aga teised ütlesid: 'Ingel rääkis temaga.'

²⁹Wid yuɣ lḥal dinna slan i ṣṣut nni, ɣilen d ṛɛud. Wiyaḍ qqaṛen d lmalayekkat i s-d yemmeslayen.

³⁰Jeesus kostis: 'See hääl ei sündinud minu, vaid teie pärast.

³⁰Sidna Ɛisa yenna-yasen : Mačči ɣuṛ-i i d-tenṭeq taɣect agi, tenṭeq-ed ɣuṛ-wen.

³¹Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd kihutatakse välja selle maailma vürst.

³¹Tura ara yedṛu lḥisab n ddunit. Tura ara yețwaqceɛ umesbaṭli n ddunit-a.

³²Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde.'

³²Ma d nekk m'ara țwarefdeɣ sennig lqaɛa, a d-awiɣ imdanen meṛṛa ɣuṛ-i.

³³Aga seda ta ütles, et viidata, millist surma tal tuleb surra.

³³S imeslayen-agi, Sidna Ɛisa yebɣa a d-isbeggen amek ara yemmet.

³⁴Rahvahulk vastas siis talle: 'Meie oleme Seadusest kuulnud, et Messias jääb igavesti. Kuidas sina siis ütled, et Inimese Poega peab ülendatama? Kes see Inimese Poeg on?'

³⁴Lɣaci nnan-as : Ccariɛa tenna-d belli Lmasiḥ ad yidir i dayem. Amek i d-tenniḍ « Mmi-s n bunadem ilaq ad yețwarfed sennig lqaɛa » ? Ini-yaɣ-d ihi anwa i d Mmi-s n bunadem ?

³⁵Jeesus ütles neile: 'Valgus on veel pisut aega teie seas. Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus. Kes käib pimeduses, ei tea, kuhu ta läheb.

³⁵Sidna Ɛisa yenna-yasen : Tafat mazal-iț gar-awen i kra n lweqt kan, lḥut skud tella uqbel a kkun-iṭṭef ṭṭlam, axaṭer win ileḥḥun di ṭṭlam ur yeẓri ara anda iteddu.

³⁶Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks.' Seda rääkis Jeesus ning lahkus ja peitis enda nende eest.

³⁶Skud tesɛam tafat, amnet yis akken aț-țuɣalem d arraw n tafat. Mi d-yenna imeslayen-agi, Sidna Ɛisa iḍeṛṛef iman-is anda ulac lɣaci.

³⁷Ehkki Jeesus oli nende silma all teinud nii suuri tunnustähti, ei uskunud nad siiski temasse,

³⁷?as akken aṭas n lbeṛhanat i gexdem Sidna Ɛisa zdat-sen, nutni ugin ad amnen.

³⁸et läheks täide prohvet Jesaja sõna, mis ta oli öelnud: 'Issand, kes on uskunud meie kuulutatut? Ja kellele on ilmutatud Issanda käsivart?'

³⁸S wakka i gețwakemmel wayen i d-yenna nnbi Iceɛya : A Ṛebbi, anwa i gumnen s wayen i d-nbecceṛ, iwumi i d-tețwabeggen tezmert-ik ?

³⁹Seepärast nad ei suutnud uskuda, et Jesaja oli veel öelnud:

³⁹Acuɣeṛ ugin ad amnen ? D nnbi Iceɛya i d-yennan daɣen :

⁴⁰'Ta on pimestanud nende silmad ja teinud nende südame kõvaks, et nad silmadega ei näeks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et ma parandaksin neid.'

⁴⁰ Ṛebbi yesderɣel-iten , yesɣeṛ ulawen-nsen, daymi allen-nsen ur țwalint ara, lefhama-nsen teqfel , ugin a d-uɣalen ɣer webrid, a kken a ten-sseḥluɣ.

⁴¹Seda ütles Jesaja, sest ta nägi Jeesuse kirkust ning rääkis temast.

⁴¹Nnbi Iceɛya yenna-d ayagi ɣef Sidna Ɛisa mi gwala tamanegt-is.

⁴²Siiski uskus ka palju ülemaid temasse, kuid nad ei tunnistanud seda variseride pärast, et neid ei heidetaks kogudusest välja,

⁴²Ula seg imeqqranen n wat Isṛail aṭas i gumnen yis ; lameɛna ɣef ddemma n ifariziyen, ur bɣin ara a d-sbeggnen liman-nsen, axaṭer uggaden a ten-sṭixxṛen si lǧameɛ.

⁴³sest nad eelistasid inimeste tunnustust Jumala tunnustusele.

⁴³ḥemmlen ad sɛun ccan ɣer yemdanen wala ɣer Ṛebbi.

⁴⁴Aga Jeesus hüüdis valjusti: 'Kes minusse usub, see ei usu minusse, vaid temasse, kes minu on saatnud,

⁴⁴Sidna Ɛisa yessaɛli taɣect-is yenna : Win yesɛan laman deg-i mačči yis-i kan i gumen, meɛna yumen ula s win i yi-d-iceggɛen.

⁴⁵ja kes mind näeb, see näeb teda, kes minu on saatnud.

⁴⁵Win i yi iwalan, iwala win i yi-d-iceggɛen.

⁴⁶Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse.

⁴⁶Nekk usiɣ-ed ț-țafat ɣer ddunit, kra n win yumnen yis-i, ur yețɣimi ara di ṭṭlam.

⁴⁷Ja kes iganes mu sõnu kuuleb ega pea neist kinni, selle üle ei mõista mina kohut, sest ma ei ole tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid maailma päästma.

⁴⁷Win yeslan i wawal-iw ur nexdim ara ayen i d-nniɣ mačči d nekk ara t-iḥasben, axaṭer ur d-usiɣ ara akken ad ḥasbeɣ ddunit, meɛna usiɣ-ed a ț-sellkeɣ.

⁴⁸Kes lükkab minu kõrvale ega võta vastu mu kõnet, sellel on juba kohtumõistja. Sõna, mis ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval,

⁴⁸Kra n win i yi-ḥeqṛen ur neḥsib ara imeslayen-iw, ițțuḥaseb yakan : d awal-agi i d-nniɣ ara t-iḥasben ass aneggaru.

⁴⁹sest mina ei ole rääkinud iseenesest, vaid Isa, kes on minu saatnud, on andnud mulle käsu, mida ma pean ütlema ja mida ma pean rääkima.

⁴⁹Imeslayen-agi mačči s ɣuṛ-i i d-kkan : Baba i yi-d-iceggɛen, d nețța i yi-d-yefkan ayen i glaqen a t-id-iniɣ d wayen ara slemdeɣ.

⁵⁰Ja ma tean, et tema käsk on igavene elu. Mida mina räägin, seda ma räägin nõnda, nagu Isa mulle on öelnud.'

⁵⁰Daymi nniɣ-awen : aselmed ɣef i yi-d-iweṣṣa Baba ț-țudert n dayem. Nekk sselmadeɣ kan ayen i yi-d-yenna Baba.