1'Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik.
1-- D nekk i ț-țara n tideț, yerna d Baba i ț-ixeddmen.
2Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja.
2Yal isegmi yeṭṭfen deg-i ur d-nețțak ara lfakya, ige??em-it, ma d isegman i d-ițakken lfakya, iferres iten akken a d-efken lfakya s waṭas.
3Teie olete juba puhtad sõna tõttu, mida ma teile olen rääkinud.
3Akka ula d kunwi i teṣfam s uselmed i wen-d-fkiɣ.
4Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge.
4Ilit deg-i, nekk ad iliɣ deg-wen. Isegmi ur yezmir ara a d-yefk lfakya weḥd-es m'ur yeṭṭif ara ɣer tara. Akken daɣen kunwi, m'ur teṭṭifem ara deg-i ur tețțizmirem ara a d-tefkem lfakya.
5Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.
5Nekk ț-țara, kunwi d isegman-is. Win yellan deg-i nekk lliɣ deg-s, a d-yefk lfakya s waṭas, axaṭer mbla nekk ur tețțizmirem aț-țxedmem acemma.
6Kes ei jää minu külge, heidetakse välja nagu oks, ja ta kuivab. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ja nad põlevad ära.
6Win ur neṭṭif ara deg-i ad yețwaḍeggeṛ ɣer beṛṛa n tfeṛṛant am isegmi yețwagezmen. M'ara qqaṛen isegman, ad țwajemɛen iwakken a sen-ceɛlen times ad ṛɣen.
7Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida te iganes tahate, ning see sünnib teile.
7Ma teṭṭfem deg-i yerna awal-iw yezdeɣ deg-wen, ssutret ayen i tebɣam a kkun-id-yaweḍ.
8Selles on minu Isa kirgastatud, et te kannate palju vilja ja saate minu jüngriteks.
8Ma tețțakem-d lfakya s tugeț tesbegginem-d belli ț-țideț d inelmaden-iw i tellam ; akka ara d-tban tmanegt n Baba i yemdanen.
9Nõnda nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jääge minu armastusse!
9Akken i yi-iḥemmel Baba i kkun ḥemmleɣ ula d nekk ; dumet di tayri-inu.
10Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse.
10Ma tḥerzem lumuṛat-iw aț țdumem di tayri-w, akken ḥerzeɣ lumuṛ n Baba yerna dumeɣ di tayri-s.
11Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks.
11Nniɣ-awen-d akk ayagi iwakken lfeṛḥ-iw a kkun-yeččaṛ ula d kunwi, dɣa lfeṛḥ-nwen ad yennekmal.
12Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!
12Atan ihi lameṛ ara wen-d-fkeɣ : « Myeḥmalet wway gar-awen akken i kkun-ḥemmleɣ nekkini.»
13Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.
13Ulac tayri yugaren tin n win ara isebblen tudert-is ɣef yeḥbiben-is.
14Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin.
14Aql-ikkun d iḥbiben-iw ma txeddmem ayen i wen d-umṛeɣ.
15Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt.
15Sya ɣer zdat ur kkun-ḥețțbeɣ ara d iqeddacen, axaṭer aqeddac ur yeẓri ara d acu i gxeddem Bab-is. Tura aql-ikkun d iḥbiben-iw axaṭer slemdeɣ-awen ayen akk i d-lemdeɣ ɣer Baba.
16Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel.
16Mačči d kunwi i yi-ixtaṛen meɛna d nekk i kkun ixtaṛen ; ceggɛeɣ-kkun iwakken a d-tefkem lfakya, lfakya ara idumen. S wakka, Baba Ṛebbi a wen-yeqbel kra n wayen ara s-tessutrem s yisem-iw.
17Selle käsu annan ma teile: armastage üksteist!
17Atan ihi lameṛ ara wen-d-fkeɣ : « Myeḥmalet wway gar-awen».
18Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid.
18Ma yella tekṛeh-ikkun ddunit ilaq aț-țeẓrem belli tekṛeh-iyi uqbel-nwen.
19Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et teie ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast ära valinud, seepärast maailm vihkab teid.
19Lemmer n ddunit i tellam tili tḥemmel-ikkun imi d ayla-s. Lameɛna kunwi mačči n ddunit, axaṭer d nekk i kkun-id yextaṛen si tlemmast n ddunit, daymi i kkun-tekṛeh.
20Pidage meeles sõna, mis mina teile olen öelnud: 'Ei ole teener suurem kui ta isand!' Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki. Kui nad on pidanud minu sõna, peavad nad teiegi sõna.
20Mmektit-ed ayen i wen-d nniɣ : aqeddac werǧin yugar Bab-is. Ma qehṛen-iyi a kkun-qehṛen ula d kunwi ; ma ḥerzen imeslayen-iw ad ḥerzen imeslayen-nwen.
21Kuid seda kõike nad teevad teile minu nime pärast, sest nad ei tunne teda, kes minu on saatnud.
21?ef ddemma-w ara xedmen akka, axaṭer ur ssinen ara win i yi-d-iceggɛen.
22Kui ma ei oleks tulnud ja neile rääkinud, ei oleks neil pattu, aga nüüd ei saa nad vabandada oma pattu.
22Lemmer ur d-usiɣ ara, lemmer ur sen-d-mmeslayeɣ ara tili ulac ddnub fell-asen lameɛna tura ddnub i yirawen-nsen.
23Kes vihkab mind, see vihkab ka mu Isa.
23Win i yi-keṛhen yekṛeh daɣen Baba.
24Kui ma ei oleks nende keskel teinud tegusid, mida ei ole teinud ükski teine, siis ei oleks neil pattu, aga nüüd nad on küll näinud, ent ometi vihanud nii mind kui ka minu Isa.
24Lemmer ur xdimeɣ ara gar-asen ayen weṛǧin yexdem yiwen, tili ulac ddnub fell-asen. Meɛna tura, ɣas akken ẓran kullec, țkemmilen keṛhen-iyi am nekk am Baba.
25Kuid see on sündinud, et läheks täide nende Seadusesse kirjutatud sõna: 'Nad on mind vihanud põhjuseta.'
25Axaṭer ilaq ad yețwakemmel wayen yuran di ccariɛa : Keṛhen-iyi mbla sebba.
26Kui tuleb Lohutaja, kelle ma teile Isa juurest saadan, Tõe Vaim, kes lähtub Isast, siis tema tunnistab minust.
26M'ara d-yas umɛiwen, win akken ara wen-d-ceggɛeɣ s ɣuṛ Baba Ṛebbi, Ṛṛuḥ n tideț ara d-yasen s ɣuṛ-es, nețța s yiman-is ara d-icehden fell-i.
27Ja teiegi tunnistate, sest te olete olnud minuga algusest peale.
27Kunwi daɣen aț-țuɣalem d inigan-iw imi tellam yid-i si tazwara.