1Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes:
1Deg wussan-nni, iban-ed Yeḥya aɣeṭṭas, yețbecciṛ deg unezṛuf n tmurt n Yahuda,
2'Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!'
2iqqaṛ-ed : Tubet, beddlet tikli, axaṭer tagelda n igenwan tqeṛṛeb-ed.
3Tema ongi see, kellest on räägitud prohvet Jesaja kaudu: 'Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!'
3Fell-as i d-immeslay nnbi Iceɛya mi d-yenna : Ț-țaɣect n win ițɛeggiḍen di lxali : Heggit abrid n Sidi Ṛebbi, ssemsawit iberdan-is.
4Johannesel oli kaamelikarvadest kuub, ja ta niuete ümber oli nahkvöö, aga roaks olid talle rohutirtsud ja metsmesi.
4Yeḥya yelsa llebsa yețwaxedmen s ccɛeṛ n welɣem, tabagust n weglim ɣef wammas-is, tamɛict-is d ibẓaẓ akk-d tament n lexla.
5Siis läks tema juurde Jeruusalemma ja terve Juudamaa ja kogu Jordani ümbruskonna rahvas,
5Imezdaɣ meṛṛa n temdint n Lquds, tamurt n Yahuda akk-d tmura i d-yezzin i wasif n Urdun, țțasen-d ɣuṛ-es
6ning kui nad olid oma patud üles tunnistanud, ristis Johannes nad Jordani jões.
6iwakken a d-qiṛṛen s ddnubat nsen, nețța yesseɣḍas-iten deg wasif nni n Urdun.
7Aga kui ta nägi palju varisere ja sadusere ristimisele tulevat, ütles ta neile: 'Rästikute sugu, kes teid on hoiatanud põgenema tulevase viha eest?
7Mi gwala aṭas n at ifariziyen d isaduqiyen i d-ițasen ad țwaɣeḍsen, yenna-yasen : A ccetla n izerman, anwa i kkun isfaqen belli tzemrem aț-țrewlem i lḥisab i d-iteddun ?
8Kandke nüüd meeleparandusele kohast vilja
8Sbeggnet-ed s lecɣal-nwen belli tettubem, tbeddlem tikli.
9ja ärge hakake iseenestes ütlema: 'Meie isa on ju Aabraham!', sest ma ütlen teile: Jumal võib siinsetest kividest äratada Aabrahamile lapsi.
9Ur qqaṛet ara i yiman-nwen : « Sidna Ibṛahim d jeddi-tneɣ » ! Axaṭer, a wen-iniɣ : SSidi Ṛebbi yezmer a d-yefk dderya i Ibṛahim seg idɣaɣen-agi.
10Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse nüüd maha ja visatakse tulle.
10Ațan ihi tcaquṛt thegga ɣer izuṛan n ttjuṛ, yal ttejṛa ur d-nețțak ara lfakya lɛali, aț-țețwagzem, aț-țețwaḍeggeṛ ɣer tmes.
11Mina ristin teid veega, et te meelt parandaksite, aga see, kes tuleb pärast mind, on minust vägevam. Mina ei kõlba tooma talle jalatseidki. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega.
11Nekk sseɣḍaseɣ-kkun deg waman iwakken aț-țetubem, lameɛna a d-yas yiwen yesɛan tazmert akteṛ-iw, ur uklaleɣ ara a s-fsiɣ ula d arkasen is. Nețța a kkun-yesseɣḍes s Ṛṛuḥ iqedsen ț-țmes.
12Tal on visklabidas käes ja ta puhastab oma rehealuse ning kogub oma nisud aita, aga aganad põletab ta ära kustutamatu tulega.'
12Tazzert deg ufus-is, ad yebrez annar-is, ad ijmeɛ irden-is ɣer ikuffan, ma d alim a t-yesseṛɣ di tmes ur nxețți.
13Siis tuli Jeesus Galileast Jordani äärde, et lasta ennast Johannesel ristida.
13Sidna Ɛisa yusa-d si tmurt n Jlili ɣer wasif n Urdun iwakken a t- yesseɣḍes Yeḥya.
14Aga Johannes püüdis teda igati keelata: 'Mul on vaja lasta ennast sinul ristida - ja sina tuled minu juurde!'
14Yeḥya yugi, yenna-yas : D nekk i geḥwaǧen ad iyi- tesɣeḍseḍ, kečč tusiḍ-ed ɣuṛ-i iwakken a k-sɣeḍseɣ !
15Jeesus aga kostis talle: 'Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!' Siis Johannes andis talle järele.
15Sidna Ɛisa yerra-yas : Anef tura ! Akkagi i glaq a nexdem lebɣi n Sidi Ṛebbi ! DDɣa Yeḥya yunef-as.
16Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale,
16Mi gețwaɣḍes Sidna Ɛisa, yeffeɣ-ed seg waman ; imiren kan ldin igenwan, yers-ed fell-as Ṛṛuḥ n Sidi Ṛebbi s ṣṣifa n tetbirt.
17ja ennäe, hääl taevast ütles: 'See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!'
17Tekka-d yiwet n taɣect seg igenwan, tenna-d : «` Wagi d Mmi ameɛzuz, deg-s i gella lfeṛḥ-iw ! »