¹Pärast seda sündmust öeldi Joosepile: 'Vaata, su isa on haige!' Siis ta võttis oma kaks poega enesega, Manasse ja Efraimi.

¹Mokon chic coxeßxye re laj José: —Anakcuan xniman xyajel lâ yucuaß, chanqueb re. Ut laj José quixcßameb chirix xcaßbichaleb li ralal, laj Manasés ut laj Efraín. Ut queßcôeb chirilbal laj Jacob.

²Ja Jaakobile anti teada ning öeldi: 'Näe, su poeg Joosep tuleb sinu juurde!' Iisrael võttis siis jõu kokku ning tõusis voodis istukile.

²Nak laj Jacob quirabi resil nak quicuulac laj José chirilbal, quixpuersi rib chi cßojlâc chiru lix chßât.

³Ja Jaakob ütles Joosepile: 'Kõigeväeline Jumal ilmutas ennast mulle Luusis Kaananimaal, ja õnnistas mind

³Ut laj Jacob quiâtinac riqßuin laj José ut quixye re: —Li Kâcuaß Dios li kßaxal nim xcuanquil, quicuulac cuiqßuin saß li naßajej Luz, li cuan Canaán. Ut aran li Kâcuaß Dios quinrosobtesi.

⁴ning ütles mulle: Vaata, ma teen sind viljakaks ja paljuks ja teen sinust rahvaste hulga ja annan selle maa sinu soole pärast sind igaveseks omandiks.

⁴Ut quixye cue: —Lâin tinqßueheb chi qßuiânc lâ cualal âcßajol. Ut riqßuineb lâ cualal âcßajol tânimânk ru junak li nimla tenamit. Li chßochß aßin tinyechißi âcue chi junaj cua lâat ut reheb ajcuiß lâ cualal âcßajol, chan cue li Kâcuaß Dios.

⁵Ja nüüd olgu su kaks poega, kes sulle Egiptusemaal on sündinud, enne kui ma tulin sinu juurde Egiptusesse, minu omad: Efraim ja Manasse olgu minu omad nagu Ruuben ja Siimeongi.

⁵Ut li cuib lâ cualal li queßyoßla arin Egipto nak mâjiß nincßulun arin âcuiqßuin, tzßakal cualaleb ajcuiß nak nequeßcuil. Joßcan nak laj Efraín ut laj Manasés teßcuânk chokß cue joß nak cuanqueb laj Simeón ut laj Rubén.

⁶Aga su järeltulijad, kes sulle pärast neid sünnivad, olgu sinu päralt ja neid nimetatagu nende vendade nime järgi nende pärisosades.

⁶Ut eb li jun chßôl chic lâ cualal li teßyoßlâk, aßaneb âcue. Saß xcßabaßeb li cuib li raseb teßtzßakônk riqßuin li cßaßru teßrêchani eb aßan.

⁷Kui ma Mesopotaamiast tulin, suri mul Raahel Kaananimaal, tee peal, kui veel tükk maad oli minna Efratasse. Ja ma matsin tema Efrata tee äärde, see on Petlemma.'

⁷Nak quin-el saß li tenamit Padan-aram, yôco chi xic saß xbehil Canaán nak quicam lix Raquel lâ naß chicuu saß be. Caßchßin chic mâ nococuulac saß li naßajej Efrata nak quincßul li raylal aßan. Ut aran quinmuk li cuixakil. Belén nayeman ajcuiß re li naßajej Efrata, chan.

⁸Kui Iisrael nägi Joosepi poegi, siis ta küsis: 'Kes need on?'

⁸Ut laj Israel quirileb li ralal laj José ut quixpatzß re: —¿Aniheb aßin li cuanqueb arin? chan.

⁹Ja Joosep vastas oma isale: 'Need on mu pojad, keda Jumal mulle siin on andnud!' Siis ta ütles: 'Too nad minu juurde, et ma neid õnnistaksin!'

⁹Laj José quichakßoc ut quixye re lix yucuaß: —Li Kâcuaß Dios x-osobtesin cue ut aßaneb li cualal li queßyoßla arin Egipto, chan. Ut laj Jacob quixye re, —Bânu usilal, jilosiheb chak chincßatk ut lâin tintzßâma chiru li Kâcuaß Dios nak târosobtesiheb, chan laj Israel.

¹⁰Aga Iisraeli silmad olid vanadusest tuhmid ja ta ei näinud enam. Siis Joosep viis nad tema juurde ja tema andis neile suud ning süleles neid.

¹⁰Quichokoß saß li ru laj Israel xban lix tîxilal ut incßaß chic sa na-iloc. Laj José quixjilosiheb li ralal chixcßatk lix yucuaßchin. Ut laj Jacob quixkßaluheb ut quirutzßeb ru.

¹¹Ja Iisrael ütles Joosepile: 'Ei oleks uskunud, et saan näha su nägu, aga vaata, Jumal on mind lasknud näha ka su järglasi.'

¹¹Laj Jacob quixye re laj José: —Lâin cuan saß inchßôl nak incßaß chic tincuil âcuu. Abanan li Kâcuaß Dios xbânu usilal cue. Xcuil âcuu lâat ut xcuil ajcuiß ruheb lâ cualal, chan laj Jacob.

¹²Siis Joosep võttis nad ära tema põlvilt ja kummardas silmili maha.

¹²Ut laj José quirisiheb lix cocßal chixbên li ruch raß lix yucuaßchin, ut quixcuikßib rib aßan chiru lix yucuaß.

¹³Ja Joosep võttis nad mõlemad, Efraimi oma paremale käele, Iisraelist vasakule poole, ja Manasse oma vasakule käele, Iisraelist paremale poole, ja viis nad tema juurde.

¹³Nak quixakli, laj José quixchap li cuib chi ralal. Quixchap laj Efraín riqßuin lix nim ukß ut quixchap laj Manasés riqßuin lix tzße. Ut nak quixjilosiheb riqßuin laj Israel, laj Manasés quicana saß xnim ukß laj Israel, ut laj Efraín quicana saß lix tzße.

¹⁴Aga Iisrael sirutas oma parema käe ja pani Efraimi pea peale, kes oli noorem, ja oma vasaku käe Manasse pea peale; ta pani oma käed ristamisi, sest Manasse oli esmasündinu.

¹⁴Ut laj Israel quixjalpaki li rukß re nak lix nim ukß tixqßue saß xjolom laj Efraín li îtzßinbej, ut lix tzße ukß tixqßue saß xjolom laj Manasés li asbej.

¹⁵Ja ta õnnistas Joosepit ning ütles: 'Jumal, kelle palge ees mu isad Aabraham ja Iisak on rännanud, Jumal, kes on olnud mu karjane kogu mu elu kuni tänapäevani,

¹⁵Ut laj Israel quirosobtesi laj José nak quixye re chi joßcaßin: —Li Kâcuaß Dios li x-osobtesin chak reheb lin yucuaß laj Abraham, joß eb ajcuiß laj Isaac, aßan ajcuiß li Kâcuaß Dios li yô chi iloc chak cue chalen anakcuan;

¹⁶ingel, kes mind on päästnud kõigest kurjast, õnnistagu neid poisse; neid nimetades nimetatagu minu nime ja mu isade Aabrahami ja Iisaki nime! Ja nad siginegu rohkesti keset maad!'

¹⁶Ut aß taxak lix ángel li Dios li na-iloc cue junelic, aßan taxak chi-osobtesînk reheb li al aßin. Ut cheßtâmk taxak eb li ralal xcßajol saß incßabaß lâin joß ajcuiß saß xcßabaßeb lin xeßtônil yucuaß laj Abraham ut laj Isaac. Ut chi joßcan tânimânk ru jun nimla tenamit saß ruchichßochß xbaneb, chan.

¹⁷Aga kui Joosep nägi, et ta isa oma parema käe asetas Efraimi pea peale, siis ta pani seda pahaks ja haaras kinni oma isa käest, et seda Efraimi pea pealt tõsta Manasse pea peale.

¹⁷Ut laj José quiril nak lix yucuaß quixqßue lix nim ukß saß xjolom laj Efraín li îtzßinbej. Incßaß quicuulac chiru. Laj José ticto quixjal li rukß lix yucuaß ut quixqßue lix nim ukß saß xbên xjolom laj Manasés.

¹⁸Ja Joosep ütles oma isale: 'Mitte nõnda, mu isa, sest see on mu esmasündinu! Pane oma parem käsi tema pea peale!'

¹⁸Laj José quixye re lix yucuaß: —Incßaß, at inyucuaß, mâbânu chi joßcan xban nak laj Manasés, aßan li asbej. Qßue ban lâ nim ukß saß xbên xjolom aßan, chan laj José.

¹⁹Aga ta isa keeldus ja ütles: 'Ma tean, mu poeg, ma tean, ka tema peab saama rahvaks ja temagi peab olema suur! Ometi peab ta noorem vend saama temast suuremaks ja selle sugu olema rahvarohke!'

¹⁹Abanan laj Israel incßaß quixcßul xchßôl xbânunquil chi joßcan ut quixye, —Lâin ninnau nak aßan li asbej, at cualal. Tânimânk lix cuanquil aßan. Abanan li îtzßinbej kßaxal cuißchic numtajenak lix cuanquil chiru li asbej. Kßaxal nabaleb li ralal xcßajol li teßcuânk, chan laj Israel.

²⁰Ja ta õnnistas neid sel päeval, öeldes: 'Sinu nimel õnnistatagu Iisraelis, öeldagu: Jumal tehku sind Efraimi ja Manasse sarnaseks!' Nõnda seadis ta Efraimi Manassest ettepoole.

²⁰Ut saß li cutan aßan laj Israel quixtzßâma chiru li Dios nak aßan taxak chi-osobtesînk reheb li cuib chi al. Ut laj Israel quixye ajcuiß reheb, —Nak junak li kalal kacßajol tixtzßâma chiru li Dios nak aßan tâosobtesînk re junak chic, joßcaßin tixye, “Li Kâcuaß Dios taxak tâosobtesînk âcue joß nak queßosobtesîc laj Efraín ut laj Manasés xban li Kâcuaß Dios,” chan laj Israel reheb. Ut chi joßcaßin laj Israel quixnimobresi xcuanquil laj Efraín chiru laj Manasés.

²¹Ja Iisrael ütles Joosepile: 'Vaata, ma suren, aga Jumal on teiega ja viib teid tagasi teie isade maale.

²¹Ut laj Israel quixye re laj José: —Anakcuan câmc cue lâin. Li Kâcuaß Dios taxak chicuânk êriqßuin, ex cualal incßajol. Ut aßan taxak chisukßisînk êre saß lix tenamiteb li kaxeßtônil yucuaß.Lâin numtajenak xqßuial li cßaßak re ru li xinqßue âcue chiruheb lâ cuas. Anakcuan tinkßaxtesi âcue li naßajej Siquem li xincuêchani nak xinpletic riqßuineb laj amorreo, chan laj Jacob re laj José.

²²Ja ma annan sulle ühe mäeseljandiku rohkem kui su vendadele, mille olen mõõga ja ammuga võtnud emorlastelt.'

²²Lâin numtajenak xqßuial li cßaßak re ru li xinqßue âcue chiruheb lâ cuas. Anakcuan tinkßaxtesi âcue li naßajej Siquem li xincuêchani nak xinpletic riqßuineb laj amorreo, chan laj Jacob re laj José.