¹Oh, et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla, et mäed kõiguksid su ees - otsekui tuli põletaks risu või tuli paneks vee keema -, et su nimi saaks tuntuks su vaenlastele, et rahvad väriseksid su ees,

¹Us raj cui tâte li choxa ut tatcubek chak cuanco cuiß. Us raj cui eb li tzûl teßecßânk saß xnaßajeb châcuu.

²kui sa teed kardetavaid tegusid üle meie ootuse, tuled alla, mäed kõiguvad su ees - sellest ei ole kuuldud muistsest ajast.

²Cuben chak ut cßut lâ cuanquil chiruheb li xicß nequeßiloc âcue. Ut eb li xnînkal ru tenamit sicsotkeb teßcanâk châcuu. Chanchan nak naloch li xam ut nacuokxin li haß xban xtikcual.

³Ükski kõrv ei ole kuulnud, ükski silm ei ole näinud muud Jumalat peale sinu, kes tema ootajale seesugust võiks teha.

³Nak mâcßaß saß kachßôl lâat cabânu li sachba chßôlej. Catcubeß chak saß choxa ut eb li tzûl queßecßan saß xnaßajeb châcuu.

⁴Oh, et sa tuleksid vastu sellele, kes rõõmsasti teeb õigust, neile, kes mõtlevad sinu teedele! Vaata, sina vihastasid, et me tegime patutegusid; neis me oleme olnud kaua ja kas me pääseme?

⁴Mâ jun sut qui-abîc chi moco qui-ileß junak chic Dios li natenkßan reheb li nequeßxcßojob xchßôl riqßuin. Caßaj cuiß lâat li tzßakal Dios.

⁵Me kõik oleme saanud rüvedaks ja kõik meie õigused on määrdunud riide sarnased; me kõik oleme närtsinud nagu lehed ja meie süü kannab meid ära otsekui tuul.

⁵Lâat nacattenkßan reheb li nequeßxbânu li us chi anchaleb xchßôl ut junelic cuan saß xchßôleb li cßaßru nacacuaj lâat. Abanan xban nak junelic yôco chi mâcobc châcuu, joßcan nak xatjoskßoß kiqßuin. ¿Ma naru ta biß nak tocolekß xban li mâc xkabânu?

⁶Ei ole ühtegi, kes hüüaks appi sinu nime, kes ennast õhutaks sinust kinni haarama; sest sina oled peitnud oma palge meie eest ja oled lasknud meid hääbuda meie süütegude tõttu.

⁶Chikajunilo xomâcob châcuu. Li katîquilal, aßan chanchan jun li tßicr tzßaj ru. To-osokß joß nak nachakic li xak kßên. Aß ajcuiß li mâusilal li nakabânu tâsachok ke joß nak nacßameß li chaki xak kßên xban ikß.

⁷Nüüd aga, Issand, oled sina meie isa. Meie oleme savi ja sina vormid meid, me kõik oleme sinu kätetöö.

⁷Mâ ani chic nayâban lâ cßabaß ut mâ ani chic naxsicß xtenkßanquil âcuiqßuin. Joßcan nak xoâcanab kajunes. Xoâcanab chi sachecß xban li kamâc.

⁸Issand! Ära vihasta üleliia ja ära meenuta ülekohut lõpmata: näe, vaata ometi - me kõik oleme ju sinu rahvas!

⁸Anakcuan ut, at Kâcuaß, lâat li kayucuaß. Lâat aj êchal ke. Lâo chanchano li seb ut lâat laj pacßonel. Lâat catyîban ke riqßuin lâ cuukß. Lâat catyîban chak ke chikajunilo.

⁹Su pühad linnad on saanud kõrbeks, Siion on saanud kõrbeks, Jeruusalemm kõnnumaaks.

⁹At Kâcuaß, incßaß taxak chinumtâk lâ joskßil saß kabên. Incßaß taxak chi cuânk saß âchßôl junelic li kamâc. Chacuil taxak xtokßobâl ku xban nak lâo lâ tenamit.

¹⁰Meie püha ja ilus koda, kus meie vanemad sind ülistasid, on saanud tuleroaks, ja varemeis on kõik, mis oli meile kallis.

¹⁰Lâ santil tenamit xsacheß ru. Sión mâcßaß chic cuan chi saß. Li tenamit Jerusalén chanchan chic chaki chßochß.

¹¹Kas sa selle juures, Issand, tahad ennast veel tagasi hoida, vaikida ja meid üliväga alandada?

¹¹Quicßateß li lokßlaj templo li cßajoß xchßinaßusal li cateßxlokßoni cuiß li kaxeßtônil yucuaß. Chixjunil li lokß chiku queßxpoßi li xicß nequeßiloc ke.At Kâcuaß, ¿ma mâcßaß tâbânu re katenkßanquil? ¿Ma incßaß tâcuil xtokßobâl ku? ¿Ma toj yôkat chikaqßuebal chi cßuluc raylal?

¹²At Kâcuaß, ¿ma mâcßaß tâbânu re katenkßanquil? ¿Ma incßaß tâcuil xtokßobâl ku? ¿Ma toj yôkat chikaqßuebal chi cßuluc raylal?