¹Aga Sefatja, Mattani poeg, ja Gedalja, Pashuri poeg, ja Juukal, Selemja poeg, ja Pashur, Malkija poeg, kuulsid neid sõnu, mis Jeremija rääkis kogu rahvale, öeldes:

¹Cuanqueb cuînk li queßrabi cßaßru yô chixyebal reheb li tenamit laj Jeremías. Aßaneb aßin: laj Sefatías li ralal laj Matán, laj Gedalías li ralal laj Pasur, laj Jucal li ralal laj Selemías ut laj Pasur li ralal laj Malquías.

²'Nõnda ütleb Issand: Kes jääb siia linna, see sureb mõõga läbi, nälja ja katku kätte; aga kes läheb välja kaldealaste juurde, see jääb elama, temale jääb alles ta hing ja ta võib elada.

²Queßrabi nak laj Jeremías quixye reheb li tenamit: —Chixjunileb li teßcanâk saß li tenamit teßcâmk xban cueßej malaj ut saß li plêt, malaj ut xban li caki yajel. Abanan eb li teßêlk ut teßxkßaxtesi ribeb rubel xcuanquil laj Babilonia incßaß teßcamsîk. Teßcanâk ban chi yoßyo.

³Nõnda ütleb Issand: See linn antakse kindlasti Paabeli kuninga sõjaväe kätte ja ta vallutab selle.'

³Li Kâcuaß quixye nak lix reyeb laj Babilonia târêchani li tenamit aßin xban nak li Kâcuaß tixkßaxtesi saß rukß.—

⁴Siis ütlesid vürstid kuningale: 'Surmatagu ometi see mees, sest ta teeb lõdvaks nende sõjameeste käed, kes siia linna on alles jäänud, ja kogu rahva käed, rääkides neile seesuguseid sõnu; sest see mees ei otsi sellele rahvale rahu, küll aga õnnetust!'

⁴Ut eb li cuanqueb xcuanquil queßxye re li rey: —Tento tâcâmk li cuînk aßin xban li râtin naxye. Yô chi chßinânc xchßôleb li soldado li joß qßuial toj cuanqueb saß li tenamit. Ut yô ajcuiß chi chßinânc xchßôleb li tenamit xban. Li cuînk aßin incßaß naxsicß li us chokß re li tenamit. Naxsicß ban li incßaß us chokß reheb.—

⁵Ja kuningas Sidkija vastas: 'Vaata, ta on teie käes, kuningas ei saa ju teha midagi teie vastu!'

⁵Laj Sedequías quixye reheb: —Bânuhomak re laj Jeremías li cßaßru têraj xbânunquil. Lâin mâcßaß naru ninye, chan.

⁶Siis nad võtsid Jeremija ja viskasid ta kuningapoja Malkija kaevu, mis oli vahtkonnaõues; nad lasksid Jeremija köitega alla, aga kaevus ei olnud vett, vaid oli muda, ja Jeremija vajus mudasse.

⁶Joßcan nak queßxchap laj Jeremías ut riqßuin cßâm queßxcubsi saß xjulel lix haß laj Malquías li ralal laj Hamelec. Li jul aßan cuan saß li nebâl re li tzßalam. Mâcßaß haß chi saß. Junes sulul xsaß. Ut laj Jeremías quisubun saß li sulul.

⁷Kui etiooplane Ebed-Melek, hoovkondlane, kes viibis kuningakojas, kuulis, et nad olid Jeremija pannud kaevu - kuningas istus parajasti Benjamini väravas -,

⁷Quicuan jun li cuînk aj Etiopía, aj Ebed-melec xcßabaß. Aßan li eunuco li nacßanjelac saß rochoch li rey. Quirabi resil nak laj Jeremías quiqßueheß saß jul. Nak li rey chunchu chire li oquebâl re laj Benjamín,

⁸siis Ebed-Melek läks kuningakojast ja rääkis kuningaga, öeldes:

⁸laj Ebed-melec qui-el saß li palacio ut cô chi âtinac riqßuin ut quixye re:

⁹'Mu isand kuningas! Need mehed on talitanud kurjasti kõiges, mis nad on teinud prohvet Jeremijale, et nad viskasid ta kaevu. Seal sureb ta nälga, sest linnas ei ole enam leiba.'

⁹—At rey, yibru xeßxbânu eb li cuînk aßin nak xeßxcut li profeta Jeremías saß jul. Aran naru nacam xban xtzßocajic xban nak mâcßaß chic cua saß li tenamit, chan.

¹⁰Siis kuningas andis etiooplasele Ebed-Melekile käsu, öeldes: 'Võta siit kolmkümmend meest enesele appi ja tõmba prohvet Jeremija kaevust üles, enne kui ta sureb!'

¹⁰Ut li rey quixye re laj Ebed-melec laj Etiopía: —Cßameb châcuix lajêb xcaßcßâl chi cuînk ut isi saß li jul li profeta Jeremías nak toj mâjiß nacam, chan.

¹¹Ja Ebed-Melek võttis mehed enesele appi ning läks kuningakotta, varakambri all olevasse ruumi, võttis sealt räbalaid ja kaltse ja laskis need köitega kaevu Jeremijale.

¹¹Quixcßameb li cuînk laj Ebed-melec ut qui-oc saß rochoch li rey. Quinumeß rubel li naßajej li naxocman cuiß li cßaßru terto xtzßak. Ut quixxoc chak li kßel tßicr ut quixbacß riqßuin cßâm ut quixcubsi saß li jul re laj Jeremías.

¹²Ja etiooplane Ebed-Melek ütles Jeremijale: 'Pane nüüd need räbalad ja kaltsud enesele kaenlaaluseisse köite alla!' Ja Jeremija tegi nõnda.

¹²Ut laj Ebed-melec laj Etiopía quixye re laj Jeremías: —Qßue chak li kßel tßicr aßan saß lâ tel re nak incßaß tatxtacuasi li cßâm nak tatkisi saß li jul, chan. Ut laj Jeremías quixbânu joß quiyeheß re.

¹³Siis nad tõmbasid Jeremija köitega üles ja võtsid ta kaevust välja; ja Jeremija jäi vahtkonnaõue.

¹³Ut riqßuin li cßâm queßxquelo laj Jeremías ut queßrisi saß li jul. Ut queßxcanab laj Jeremías saß li nebâl re li tzßalam.

¹⁴Ja kuningas Sidkija läkitas sõna ning laskis tuua prohvet Jeremija enese juurde, Issanda koja kolmanda sissekäigu juurde; ja kuningas ütles Jeremijale: 'Ma tahan sinult küsida ühte asja, ära salga mulle midagi!'

¹⁴Chirix chic aßan li rey Sedequías quixtakla xcßambal li profeta Jeremías ut quirocsi saß li rox oquebâl re li templo. Ut quixye li rey re laj Jeremías: —Cuan cßaßru tinpatzß âcue. Ut nintzßâma châcuu nak tâye xyâlal cue, chan.

¹⁵Aga Jeremija vastas Sidkijale: 'Kui ma sulle midagi avaldan, kas sa siis tõesti mind ei tapa? Aga kuigi ma sulle nõu annaksin, sa ei kuulaks mind!'

¹⁵Ut laj Jeremías quixye re laj Sedequías: —Cui tinye lix yâlal âcue, lâat tâtakla incamsinquil. Ut cui tinqßue ânaßleb, moco tâcuabi ta li cßaßru tinye, chan.

¹⁶Siis kuningas Sidkija vandus Jeremijale salaja ja ütles: 'Nii tõesti kui elab Issand, kes meile hinge on loonud, mina ei tapa sind ega anna sind nende meeste kätte, kes püüavad su hinge.'

¹⁶Ut li rey Sedequías quixbânu li juramento saß mukmu riqßuin laj Jeremías, ut quixye re: —Saß xcßabaß li yoßyôquil Dios, li naqßuehoc kayußam, lâin incßaß tatincamsi, chi moco tatinkßaxtesi saß rukßeb li cuînk li teßajok âcamsinquil, chan.

¹⁷Siis Jeremija ütles Sidkijale: 'Nõnda ütleb Issand, vägede Jumal, Iisraeli Jumal: Kui sa lähed vabatahtlikult välja Paabeli kuninga vürstide juurde, siis su hing jääb elama ja seda linna ei põletata tulega ning sina ja su sugu jääte elama.

¹⁷Ut laj Jeremías quixye re laj Sedequías: —Joßcaßin quixye li Kâcuaß li nimajcual Dios, lix Dioseb laj Israel. “Cui tâkßaxtesi âcuib saß rukßeb li nequeßtenkßan re lix reyeb laj Babilonia, lâat incßaß tatcamsîk, ut li tenamit aßin incßaß tâcßatekß. Lâat joß eb ajcuiß lâ cualal âcßajol incßaß texcamsîk.

¹⁸Aga kui sa ei lähe välja Paabeli kuninga vürstide juurde, siis antakse see linn kaldealaste kätte ja nad põletavad selle tulega ja sina ei pääse nende käest.'

¹⁸Abanan cui incßaß nacakßaxtesi âcuib saß rukßeb laj Babilonia, li tenamit aßin tâkßaxtesîk saß rukßeb ut teßxcßat li tenamit ut lâat moco tatcolekß ta saß rukßeb,” chan.

¹⁹Siis kuningas Sidkija ütles Jeremijale: 'Mina kardan neid juute, kes on põgenenud kaldealaste juurde; vahest antakse mind nende kätte ja nad teevad minuga halba nalja.'

¹⁹Li rey Sedequías quixye re laj Jeremías: —Lâin yô inxiu xbaneb laj judío li xeßxkßaxtesi ribeb saß xyânkeb laj Babilonia. Mâre anchal eb laj Babilonia tineßxkßaxtesi saß rukßeb laj judío ut eb aßan tineßxrahobtesi, chan.

²⁰Aga Jeremija ütles: 'Ei anta! Kuule ometi Issanda häält selles, mis mina sulle räägin, siis su käsi käib hästi ja su hing jääb elama!

²⁰Laj Jeremías quixye re laj Sedequías: —Incßaß tateßxkßaxtesi saß rukßeb laj judío. Bânu li cßaßru xye li Kâcuaß. Cui tâbânu li cßaßru yôquin chixyebal âcue, us tat-êlk. Ut incßaß tatcamsîk.

²¹Aga kui sa tõrgud välja minemast, siis see on sõna, mille Issand mulle ilmutas:

²¹Abanan cui incßaß tâkßaxtesi âcuib saß rukßeb, aßan aßin li tâcßul joß quicßuteß chicuu xban li Kâcuaß:

²²Vaata, kõik naised, kes on jäänud Juuda kuningakotta, viiakse välja Paabeli kuninga vürstide juurde ja nad ütlevad: 'Sinu ustavad sõbrad on sind ahvatlenud ja on sinust jagu saanud: su jalad vajusid mudasse, aga nemad tõmbusid tagasi.'

²²Chixjunileb li ixk li cuanqueb saß lâ cuochoch teßisîk saß li cab ut teßkßaxtesîk saß rukßeb li nequeßtenkßan re lix reyeb laj Babilonia. Ut eb li ixk teßxye âcue, “Xateßxbalakßi ut xeßnumta saß âbên li cacßojob âchßôl saß xbêneb. Anakcuan xachßic âcuib saß chßaßajquil. Chanchan nak xachßic lâ cuok saß sulul. Xateßxcanab âjunes lâ cuamîg.”

²³Kõik su naised ja lapsed viiakse kaldealaste juurde ja sa ei pääse nende käest, vaid Paabeli kuninga käsi tabab sind ja sinu pärast põletatakse see linn tulega.'

²³Chixjunileb lâ cuixakil ut eb lâ cocßal teßkßaxtesîk saß rukßeb laj Babilonia. Ut lâat incßaß tatrûk chi êlelic chiruheb. Tatchapekß ban xban lix reyeb laj Babilonia ut li tenamit aßin tâcßatekß, chan laj Jeremías.

²⁴Siis Sidkija ütles Jeremijale: 'Keegi ärgu saagu teada neid sõnu, muidu sa sured!

²⁴Laj Sedequías quixye re laj Jeremías: —Mâ ani aj e tâye li cßaßru xaye cue re nak incßaß tatcamsîk.

²⁵Ja kui vürstid kuulevad, et ma sinuga olen rääkinud, ja nad tulevad su juurde ning ütlevad sulle: Kõnele ometi meile, mida sa rääkisid kuningale, muidu me surmame sinu, ära meile salga, ja mida kuningas sulle rääkis,

²⁵Cui eb li nequeßtenkßan cue teßxnau nak xinâtinac âcuiqßuin, mâre teßchâlk âcuiqßuin ut teßxye âcue, “Ye ke cßaßru xaye re li rey ut cßaßru xye âcue. Mâmuk lix yâlal chiku. Lâo incßaß tatkacamsi,” mâre chaßakeb âcue.

²⁶siis ütle neile: Ma lasksin langeda kuninga ette oma alandliku palve, et ta ei saadaks mind tagasi Joonatani kotta surema.'

²⁶Cui teßxye âcue chi joßcan, lâat tâye reheb nak yôcat chixtzßâmanquil chicuu nak incßaß chic tatintakla saß rochoch laj Jonatán re nak incßaß tatcamsîk aran, chaßakat.—

²⁷Kõik vürstid tulidki Jeremija juurde ja küsisid temalt; aga ta vastas neile just nende sõnadega, nagu kuningas oli käskinud. Siis nad läksid vaikides ära ta juurest, ja asi jäi saladusse.

²⁷Ut joßcan quicßulman. Eb li nequeßtenkßan re li rey Sedequías queßcuulac riqßuin laj Jeremías ut queßxpatzß re. Ut laj Jeremías quixsumeheb joß quiyeheß re xban li rey. Ut queßxcanab âtinac riqßuin xban nak mâ ani qui-abin re li cßaßru quixye laj Sedequías re laj Jeremías.Ut laj Jeremías quicana chi prêxil saß li nebâl re li tzßalam toj quicuulac xkßehil nak li tenamit Jerusalén quichapeß xbaneb laj Babilonia.

²⁸Ja Jeremija jäi vahtkonnaõue kuni päevani, mil Jeruusalemm vallutati.

²⁸Ut laj Jeremías quicana chi prêxil saß li nebâl re li tzßalam toj quicuulac xkßehil nak li tenamit Jerusalén quichapeß xbaneb laj Babilonia.