¹Aga rahva ja nende naiste kisa oli suur oma vendade juutide vastu.

¹Saß eb li cutan aßan eb li cuînk joßqueb ajcuiß li ixk queßoc chixcuechßbal rixeb li rech tenamitil.

²Oli neid, kes ütlesid: 'Meid, meie poegi ja tütreid on palju. Antagu meile vilja, et saaksime süüa ja jääksime ellu!'

²Cuan queßyehoc re: —Lâo nabalo ut nabaleb ajcuiß li kalal kacßajol ut tzacânc teßraj. Tento takasicß bar takatau katrigo re tocuaßak ut incßaß tocâmk.—

³Ja oli neid, kes ütlesid: 'Me peame oma põllud, viinamäed ja kojad nälja pärast pandiks andma, et vilja saada.'

³Ut cuan ajcuiß queßyehoc re: —Xban li cueßej xkaqßue chi prenda li kachßochß joß ajcuiß li kacuîmk ut li kochoch re târûk takalokß katrigo re tocuaßak.—

⁴Ja oli neid, kes ütlesid: 'Me oleme pidanud kuninga maksuks raha laenama oma põldude ja viinamägede vastu.

⁴Ut cuan cuißchic queßyehoc re: —Lâo xkapatzß katumin chi toß re târûk takatoj li tento xtojbal re li rey. Ut xkaqßue li kachßochß chi prenda joß ajcuiß li kacuîmk, chanqueb.

⁵On ju küll meiegi ihu nagu meie vendade ihu, meiegi lapsed nagu nende lapsed, aga vaata, meie peame siiski oma pojad ja tütred orjadeks andma, ja mõned meie tütreist ongi juba orjastatud; kuid me oleme selle vastu võimetud, sest meie põllud ja viinamäed on teiste käes.'

⁵—Lâo kacomon kib riqßuineb li biom. Ut li kalal kacßajol juntakßêteb ajcuiß riqßuineb li ralal xcßajol eb aßan. Moco jalaneb ta chic aßan chiku lâo. Abanan lâo tento nak takacßayiheb li kalal kacßajol chokß xmôseb aßan. Cuanqueb karabin ac xkacßayiheb chokß xmôseb aßan ut incßaß chic naru nakisiheb riqßuineb xban nak mâcßaß chic cuan ke. Li kachßochß ut li kacuîmk jalan chic aj e, chanqueb.

⁶Kui ma nende kisa ja neid sõnu kuulsin, siis ma vihastusin väga.

⁶Ut lâin, cßajoß nak quichal injoskßil nak quicuabi li cßaßru queßxye.

⁷Ma pidasin oma südames nõu ja riidlesin siis suurnikega ja ülematega ning ütlesin neile: 'Te võtate üksteiselt liigkasu!' Siis ma seadsin neile vastu suure koguduse

⁷Quincßoxla chi us cßaßru tinbânu. Ut quinkßuseb li biomeb ut li nequeßtaklan saß xbêneb li tenamit ut quinye reheb: —¿Ma us nak nequepatzß ral li tumin li nequetoßoni reheb lê rech tenamitil?— Ut quinye ajcuiß reheb nak teßxchßutub ribeb re nak takacßûb ru cßaßru takabânu.

⁸ja ütlesin neile: 'Meie oleme, nõnda palju kui suutsime, lunastanud oma vennad juudid, kes ennast paganaile olid müünud. Teie seevastu müüte oma vendi, et neid siis jälle meile peaks müüdama!' Siis nad vaikisid ega leidnud vastust.

⁸Ut quinye reheb: —Xkisiheb rubel xcuanquil li jalan tenamit li kech tenamitil. Xkabânu li joß qßuial coru xbânunquil. Ut lâex chic yôquex chi rahobtesînc reheb li kech tenamitil. Ut anakcuan, ¿ma toj takisiheb cuißchic rubel êcuanquil lâex? chanquin reheb. Ut mâ jun reheb quichakßoc xban nak incßaß chic queßxtau cßaßru queßxye.

⁹Ja ma ütlesin: 'See pole hea, mis te teete! Kas te ei peaks mitte elama meie Jumala kartuses, paganate, meie vaenlaste teotuse vältimiseks?

⁹Ut quinye ajcuiß reheb: —Li cßaßru yôquex chixbânunquil, aßan incßaß us. Lâex incßaß nequexucua ru li Dios. Yôquex ban chixbânunquil joß nequeßxbânu li jalan tenamit li xicß nequeßiloc ke, re nak incßaß texrahobtesîk xban eb aßan.

¹⁰Ka mina, mu vennad ja mu sulased oleme neile laenanud raha ja vilja. Loobugem nüüd selle nõudmisest!

¹⁰Lâin ut eb li cuechßalal joßqueb ajcuiß li nequeßcßanjelac chicuu yôco ajcuiß chixqßuebaleb xtrigo ut xtumineb chi toß. Abanan nintzßâma chêru nak incßaß chic takapatzß reheb lix cßaseb.

¹¹Andke neile juba täna tagasi nende põllud, viinamäed, õlipuud ja kojad ja sajas osa rahast, viljast, veinist ja õlist, mida te neile olete laenanud!'

¹¹Ut nintzßâma ajcuiß chêru nak anakcuan ajcuiß têkßaxtesi cuißchic reheb lix chßochßeb, li racuîmkeb uvas ut olivos, joß ajcuiß li rochocheb. Ut têkßaxtesi ajcuiß reheb li ral li tumin li ac xecßul joß ajcuiß li trigo, li aceite ut li uvas li ac xecßul.—

¹²Ja nad vastasid: 'Me anname tagasi ega nõua neilt midagi; me teeme nõnda, nagu sa oled öelnud.' Siis, kutsudes preestrid, ma vannutasin neid, et nad teeksid nõnda.

¹²Ut eb aßan queßchakßoc ut queßxye: —Takakßaxtesi reheb chixjunil li ac xkacßul ut incßaß chic takapatzß reheb. Takabânu joß xaye ke, chanqueb. Joßcan nak quinbokeb laj tij re nak chiruheb aßan teßxye riqßuin juramento nak teßxbânu li cßaßru ac xeßxye.

¹³Minagi puistasin oma põue ja ütlesin: 'Nõnda puistaku Jumal tema kojast ja tööst igaühte, kes seda sõna ei pea! Jäägu ta seesuguseks puistatuks ja tühjaks!' Ja terve kogudus ütles: 'Aamen!' ning kiitis Issandat. Ja rahvas tegi selle sõna järgi.

¹³Ut quinchikß ru li cuakß chiruheb ut quinye reheb: —Joßcaßin taxak tixbânu li Kâcuaß Dios nak târisi saß rochoch ut saß lix cßanjel li ani incßaß tâbânûnk re li cßaßru xye. Chi-isîk ta chi mâcßaß chic cuan re, chanquin reheb. Ut chixjunileb li tenamit queßxye: —Joßcan taxak tâuxmânk, chanqueb. Ut chixjunileb li tenamit queßxbânu joß queßxye ut queßxlokßoni li Kâcuaß.

¹⁴Ja edasi - alates sellest päevast, mil mind kästi olla Juudamaa maavalitsejaks, kuningas Artahsasta kahekümnendast valitsemisaastast kolmekümne teise valitsemisaastani, kaksteist aastat, ei ole mina ega mu vennad söönud maavalitseja leiba.

¹⁴Ac yô chic junmay chihab roquic laj Artajerjes chokß rey nak quinixxakab chi taklânc saß xbêneb laj Judá. Chalen saß li cutan aßan toj quicuulac li cablaju xcaßcßâl chihab roquic chokß rey, chi moco lâin, chi moco li cuechßalal kacßul li tzacaêmk li kacßulub raj xtzacanquil joß queßxtzaca li nequeßtaklan. Chiru li cablaju chihab nak cuanquin chi taklânc incßaß quinpuersi li tzacaêmk incßulub raj xcßulbal.

¹⁵Endised maavalitsejad, kes olid enne mind, olid rahvast raskesti koormanud ja neilt võtnud leiba ja veini, peale selle veel nelikümmend hõbeseeklit; ka oli nende sulastel meelevald rahva üle. Aga mina ei teinud nõnda Jumala kartuse pärast.

¹⁵Eb li queßcuan chi taklânc saß xbêneb li tenamit nak toj mâjiß nin-oc lâin, kßaxal cuißchic nabal li tumin queßxpatzß reheb li tenamit. Rajlal cutan numenak caßcßâl chi tumin plata queßxpatzß re xcuaheb ut xvino. Ut eb li nequeßcßanjelac chiruheb queßxrahobtesi li tenamit. Abanan lâin incßaß quinbânu chi joßcan xban nak ninxucua ru li Dios.

¹⁶Ka võtsin ma ise osa sellest müüritööst, kuigi me enestele põldu ei olnud ostnud; ja kõik mu sulased olid sinna tööle kogutud.

¹⁶Ut lâin quinqßue inchßôl chi cßanjelac riqßuin xyîbanquil li tzßac li sutsu cuiß li tenamit. Ut eb li nequeßtrabajic chicuu queßxqßue ajcuiß xchßôleb chi oquênc saß li cßanjel. Ut incßaß kacßoxla xlokßbal kachßochß.

¹⁷Juudid ja ülemad, sada viiskümmend meest, ja need, kes ümberkaudseist paganaist meie juurde tulid, olid mu lauas.

¹⁷Jun ciento riqßuin mero ciento laj judío li nequeßcuaßac saß li cuochoch. Saß xyânkeb aßan cuanqueb li nequeßcßamoc be saß li tenamit. Ut mâcßaßeb saß ajl li nequeßchal chak saß eb li tenamit li cuanqueb chi nachß kiqßuin.

¹⁸Seda, mis üheks päevaks valmistati, oli üks härg, kuus valitud lammast ja linnud - neidki valmistati mulle - ja iga kümne päeva järel oli rohkesti kõiksugust veini, aga ma siiski ei nõudnud maavalitseja leiba, sest selle rahva peal oli raske orjus.

¹⁸Chixjunil li nasachman rajlal cutan re li katzacaêmk, aßan aßin xqßuial: jun cuacax, cuakib châbil carner xcomoneb li sicßbil ruheb, ut queßxyîb ajcuiß caxlan. Rajlal lajêb cutan nequeßxcßam chak chi nabal li vino. Usta nabal li nasachman, abanan mâ jun sut xinpatzß reheb li tenamit li cßaßru tento raj xincßul lâin, joß li queßxcßul li queßcuan chi taklânc saß li tenamit nak kßaxal nabal li îk cuan saß xbêneb li tenamit.Chinjulticokß taxak âcue, at inDios, riqßuin li joß qßuial li us li xinbânu reheb li tenamit aßin.

¹⁹Meenuta minu heaks, mu Jumal, kõike, mis ma sellele rahvale olen teinud!

¹⁹Chinjulticokß taxak âcue, at inDios, riqßuin li joß qßuial li us li xinbânu reheb li tenamit aßin.