¹Laulujuhatajale: kaheksandal helil; Taaveti laul.

¹Choâcol taxak, at Kâcuaß, xban nak mâ jun chic châbil saß ruchichßochß ut mâ jun chic reheb tîqueb xchßôl.

²Päästa, Issand, sest vagad on lõppenud ja ustavad on otsa saanud inimlaste seast!

²Nequeßxticßtißi ribeb ut riqßuin châbil âtin nequeßkßunbesin re xbalakßinquil li ras rîtzßin.

³Nemad räägivad tühja üksteisega, räägivad libedate huultega, kahepaikse südamega.

³At Kâcuaß, chakßuseb re nak teßxcanab ticßtißic ut balakßînc. Chakßuseb re nak teßxcanab xnimobresinquil ribeb riqßuin li cßaßru nequeßxye.

⁴Hävitagu Issand kõik libedad huuled, keeled, mis räägivad kõrke asju,

⁴Chakßuseb li nequeßyehoc re chi joßcaßin: —Lâo nakanau âtinac kajunes. Lâo yal ke cßaßru takaye. Mâ ani naru nakßusuc ke.—

⁵kes ütlevad: 'Oma keele tõttu me oleme tugevad, meie huuled on meie võimuses, kes on meile isandaks?'

⁵Abanan li Kâcuaß Dios quixye: —Anakcuan tebintenkßa li rahobtesinbileb xban nak yô chi yotßecß xchßôleb xban li raylal nequeßxcßul. Tebincol joß yôqueb chiroybeninquil.—

⁶'Viletsate rõhumise, vaeste ägamise pärast tõusen ma nüüd üles,' ütleb Issand, 'ma toon pääste sellele, kes hingeldab.'

⁶Li râtin li Dios, aßan yâl ut tzßakal re ru. Chanchan li plata sakobresinbil ru cuukub sut saß li xam.

⁷Issanda kõned on puhtad kõned, need on hõbe, mis savist ahjus sulatatud ja seitsmekordselt puhastatud.

⁷Lâat, at Kâcuaß, toâcol chiruheb li tenamit li incßaß useb xnaßleb, ut choâtenkßa chi junelic.Li incßaß useb xnaßleb xeßtam saß li ruchichßochß. Ut li tenamit nequeßxqßue xlokßal li mâusilal li nequeßxbânu.

⁸Sina, Issand, kaitsed neid; sa hoiad neid igavesti selle põlve rahva eest.

⁸Li incßaß useb xnaßleb xeßtam saß li ruchichßochß. Ut li tenamit nequeßxqßue xlokßal li mâusilal li nequeßxbânu.

⁹Õelad käivad toredasti ringi, kui nurjatus inimlastes ennast ülendab.