1Taaveti laul, kui ta oma poja Absalomi eest põgenes:
1At Kâcuaß, nabaleb li xicß nequeßiloc cue. Nabaleb li nequeßraj numtâc saß inbên.
2Issand, kui palju on mul vaenlasi, palju on neid, kes tõusevad mu vastu.
2Nabaleb li yôqueb chi âtinac chicuix ut nequeßxye: Li Dios incßaß tixcol aßan chiku, chanqueb.
3Paljud ütlevad mu hingele: 'Ei ole temal päästet Jumalas!' Sela.
3Aban lâat, at Kâcuaß, at inDios, junelic niquinâcol chiru li raylal. Nacaqßue inlokßal ut nacaqßue xcacuil inchßôl.
4Aga sina, Issand, oled kilbiks mu ees, minu au, sa tõstad mu pea üles.
4Ninyâba xcßabaß li Kâcuaß. Ut aßan niquinixsume chak toj saß lix lokßlaj santil naßaj.
5Oma häälega ma hüüan Issanda poole ja ta vastab minule oma pühalt mäelt. Sela.
5Nak ninyocla, nincuar ut nincuacli chi sa saß inchßôl xban nak li Kâcuaß natenkßan cue.
6Ma heitsin maha ja uinusin; ma ärkasin unest, sest Issand toetab mind.
6Usta sutsûquin xbaneb li qßuila tenamit, li xicß nequeßiloc cue, incßaß ninxucuac xbaneb.
7Ei ma karda rahva musttuhandeid, kes igalt poolt on endid seadnud minu vastu.
7Chinâcuabi, at Kâcuaß, ut chinâtenkßa, at inDios. Lâat nacasach xcuanquileb li xicß nequeßiloc cue re nak mâcßaß teßxbânu cue. Riqßuin lâ cuanquilal teßosokß li incßaß useb xnaßleb.At Kâcuaß, lâat laj Colol ke. Choâcuosobtesi taxak lâo lâ tenamit.
8Tõuse, Issand, päästa mind, mu Jumal! Sest kõiki mu vaenlasi oled sa löönud vastu lõugu, sa oled murdnud õelate hambad.
8At Kâcuaß, lâat laj Colol ke. Choâcuosobtesi taxak lâo lâ tenamit.
9Issanda käes on pääste. Su rahvale tulgu sinu õnnistus! Sela.