¹Laulujuhatajale: Taaveti laul.

¹Us xak re li ani natokßoban ruheb li nebaß li tenkßâc nequeßraj xban nak aßan tâtenkßâk xban li Kâcuaß saß xkßehil li raylal.

²Õnnis on see, kes hoolitseb kehva eest, Issand päästab ta õnnetusepäeval.

²Li Kâcuaß, aßan tâilok re ut aßan tâcolok re. Tixqßue xsahil xchßôl saß ruchichßochß ut incßaß tixcanab saß rukßeb li xicß nequeßiloc re.

³Issand hoiab teda ja peab teda elus; teda kiidetakse õndsaks maa peal. Sa ei anna teda ta vaenlaste meelevalda.

³Li Kâcuaß tâqßuehok xmetzßêu nak cuan saß raylal. Tixsukßisi chokß xcacuilal lix yajel.

⁴Issand toetab teda haigevoodis; sina pöörad kogu tema maasolemise, kui ta haigeks jääb.

⁴Lâin xinye re li Kâcuaß: —At Kâcuaß, chacuuxtâna taxak cuu. Usta xinmâcob châcuu, chinâqßuirtesi taxak.

⁵Ma ütlesin: 'Issand, ole mulle armuline, tee terveks mu hing, sest ma olen pattu teinud sinu vastu!'

⁵Eb li xicß nequeßiloc cue nequeßxtzßâma li incßaß us saß inbên ut nequeßxye: ¿Jokße tâcâmk re nak incßaß chic tâpatzßekß xcßabaß? chanqueb.

⁶Minu vaenlased räägivad minust kurja: 'Millal ta sureb ja millal hävib ta nimi?'

⁶Nequeßchal chicuilbal abanan yal xcab rix xchßôleb. Yal xqßuebal cuetal nequeßchal nak nequeßcßulun chicuilbal. Ut nak nequeßel cuiqßuin nequeßoc chi âtinac chicuix saß be.

⁷Ja kui keegi tuleb mind vaatama, siis ta räägib valet; tema süda kogub enesesse nurjatust; ta läheb välja ja räägib seda edasi.

⁷Nequeßxchßutub ribeb li xicß nequeßiloc cue ut nequeßâtinac chicuix. Nequeßxcßoxla nak yôquin chixcßulbal li raylal xban li mâc xinbânu.

⁸Kõik mu vihamehed sosistavad isekeskis minust, nad mõtlevad kurja minu vastu, öeldes:

⁸Nequeßxye nak incßaß us xinbânu. Joßcan nak yôquin xcßulbal chi joßcan. Nim xyajel. Aßan tâcâmk. Incßaß chic tâusâk, chanqueb.

⁹'Hukatuse märk on tema küljes, ja see, kes kord on maas, ei tõuse enam!'

⁹Li tzßakal cuamîg xinixtzßektâna ajcuiß, li tzßakal cuamîg li cßojcßo raj inchßôl riqßuin. Xinixtzßektâna li cuamîg li quicuaßac cuochben.

¹⁰Ka see mees, kellega ma rahus elasin, keda ma usaldasin, kes mu leiba sõi, on tõstnud kanna mu vastu.

¹⁰Abanan lâat, at Kâcuaß, chacuuxtâna taxak cuu, ut chaqßue taxak incacuilal re nak tebinqßue chixtojbaleb xmâc.

¹¹Aga sina, Issand, ole mulle armuline ja aita mind üles, siis ma tasun neile kätte!

¹¹Incßaß taxak teßnumtâk saß inbên li xicß nequeßiloc cue re nak tinnau nak lâat sa âchßôl cuiqßuin.

¹²Sellest ma tunnen, et olen sulle meeltmööda, kui mu vaenlane ei saa hõisata minu pärast.

¹²At Kâcuaß, lâat nacanau nak yôquin chixbânunquil li us châcuu. Ninnau nak lâat tattenkßânk cue ut cuânkat cuiqßuin chi junelic.—Lokßoninbil taxak li Kâcuaß, lix Dioseb laj Israel, chi junelic kße cutan. Joßcan taxak.

¹³Minu laitmatuse pärast sa pead mind ülal ja lased mind jäädavalt seista sinu ees.

¹³Lokßoninbil taxak li Kâcuaß, lix Dioseb laj Israel, chi junelic kße cutan. Joßcan taxak.

¹⁴Tänu olgu Issandale, Iisraeli Jumalale, igavesest ajast igavesti! Aamen ja aamen.