¹Aga Taavet põgenes Raama Naajotist ja tuli ning ütles Joonatanile: 'Mida ma olen teinud? Mis on mu süü ja patt su isa ees, et ta püüab mu hinge?'

¹¶ Na ka rere a Rawiri i Naioto o Rama, a ka tae, ka korero ki a Honatana, I aha ahau? he aha toku he? he aha hoki toku hara i te aroaro o tou papa, i whai ai ia kia whakamatea ahau?

²Ja Joonatan vastas temale: 'Jäägu see kaugele! Sa ei sure! Vaata, mu isa ei tee midagi suuremat ega vähemat, ilma et ta ilmutaks minu kõrvadele. Miks peaks mu isa just seda asja minu eest varjama? See pole mitte nii!'

²Na ka mea tera ki a ia, Kahore rapea, e kore koe e mate; nana, e kore e meatia e toku papa tetahi mea, nui, iti ranei; ki te kahore e whakakitea mai e ia ki ahau: a he aha tenei mea e huna ai e toku papa i ahau? ehara tena.

³Aga Taavet vannutas jälle ja ütles: 'Su isa teab kindlasti, et ma sinu silmis olen armu leidnud. Seepärast ta mõtleb: Joonatan ei tohi sellest teada saada, et ta ei kurvastaks. Jah, nii tõesti kui Issand elab ja nii tõesti kui sa ise elad, minu ja surma vahel on ainult üks samm.'

³Na ka oati ano a Rawiri, ka mea, E tino mohio ana tou papa kua manakohia ahau e koe; koia ia i mea ia, Kei mohiotia tenei e Honatana, kei pouri ia: otiia e ora ana a Ihowa, e ora ana hoki tou wairua, he hikoinga kotahi noa ko te mate moku.

⁴Siis ütles Joonatan Taavetile: 'Mida sa iganes soovid, seda ma teen sulle!'

⁴Katahi a Honatana ka mea ki a Rawiri, He aha nei te mea e hiahiatia ana e tou wairua, ka meatia tonutia e ahau mau.

⁵Ja Taavet ütles Joonatanile: 'Vaata, homme on noorkuu ja ma peaksin küll koos kuningaga istuma ja sööma; aga luba mind, et ma väljal ennast varjan kuni kolmanda õhtuni.

⁵Na ka mea a Rawiri ki a Honatana, Nana, apopo ka kowhiti te marama, a ko te tikanga kia noho tahi ai ahau me te kingi ki te kai; na tukua ahau kia haere, kia piri ai ahau ki te parae a te ahiahi ra ano o te toru o nga ra.

⁶Kui su isa leiab mind väga puudu olevat, siis ütle: Taavet palus mind väga, et ta võiks rutata oma linna Petlemma, sest seal on kogu suguvõsal iga-aastane ohver.

⁶Ki te ui ia tou papa mo toku ngaro, ko reira koe ka ki atu, I tono kaha a Rawiri ki ahau kia tukua ia kia rere ki tona pa, ki Peterehema: kei reira hoki te patunga tapu o te tau ma te hapu katoa.

⁷Kui ta ütleb nõnda: Hea küll!, siis on su sulasel rahu. Aga kui ta viha süttib põlema, siis tea, et tema poolt on kuritöö otsustatud!

⁷Ki te penei mai tana ki, E pai ana; ka mau te rongo ki tau pononga: e nui rawa ia tona riri, katahi koe ka mohio kua takoto te kino i a ia.

⁸Osuta siis oma sulasele heldust, sest sa oled oma sulase viinud koos enesega Issanda liitu! Aga kui süü on minus, siis surma sina mind; sest miks peaksid sa mind viima oma isa juurde?'

⁸Na reira kia pai tau mahi ki tau pononga, nau nei hoki i mea tau pononga kia uru taua ki ta Ihowa kawenata. Otiia ki te mea he kino toku, mau ahau e whakamate; kia kawea atu hoki ahau e koe ki tou papa hei aha?

⁹Ja Joonatan ütles: 'Jäägu see sinust kaugele! Sest kui ma tõesti märkan, et mu isa on otsustanud lasta sulle kurja sündida, siis ma ei jäta seda sulle teatamata.'

⁹¶ Na ka mea a Honatana, Kaua tena e meatia ki a koe: engari ki te mohio kau ahau kua takoto i toku papa kia whakapakia he kino ki a koe, e kore ianei e korerotia e ahau ki a koe?

¹⁰Aga Taavet küsis Joonatanilt: 'Kes teatab mulle, kui su isa vastab sulle karmilt?'

¹⁰Katahi a Rawiri ka mea ki a Honatana, Ma wai e korero ki ahau, ki te pakeke te kupu e whakahokia e tou papa ki a koe?

¹¹Ja Joonatan vastas Taavetile: 'Tule, lähme väljale!' Ja nad mõlemad läksid väljale.

¹¹Ano ra ko Honatana ki a Rawiri, Haere mai, taua ka haere ki te parae. Na haere ana raua tokorua ki te parae.

¹²Ja Joonatan ütles Taavetile: 'Issand, Iisraeli Jumal! Kui ma homme või ülehomme sel ajal olen oma isalt järele kuulanud, ja vaata, Taaveti asi on hea, eks ma siis läkita kedagi su juurde ja ilmuta seda su kõrvale.

¹²Na ka mea a Honatana ki a Rawiri, Ko Ihowa, ko te Atua o Iharaira, hei kaititiro; maku e rapu te whakaaro o toku papa i tenei wa pea apopo, i te toru ranei o nga ra: ki te mea he pai mo Rawiri, e kore ianei ahau e tuku tonu atu, e whakaatu ki a koe?

¹³Issand tehku Joonataniga ükskõik mida, aga kui mu isa tahab teha sulle kurja, siis ma ilmutan seda su kõrvale ja saadan sinu ära, et sa võiksid minna rahuga. Ja Issand olgu sinuga, nõnda nagu ta on olnud mu isaga!

¹³Kia meatia tenei e Ihowa ki a Honatana, me etahi atu mea: pena he kino ta toku papa e pai ai mou, a ka kore ahau e whakaatu ki a koe, ka tuku i a koe kia haere i runga i te rangimarie: a kia noho a Ihowa ki a koe kia pera me ia i noho ki toku pa pa.

¹⁴Jah, kui ma veel elan, siis osuta mulle küll Issanda armastust, et ma ei sureks!

¹⁴A kaua ano e waiho i toku oranga anake tau whakaputa i to Ihowa aroha ki ahau, kia kaua ahau e mate;

¹⁵Ära võta iialgi oma armastust minu soolt, ka siis mitte, kui Issand kõik Taaveti vaenlased maapinnalt hävitab!'

¹⁵Kauaka ano hoki e hautopea atu tou aroha ki toku whare a ake ake: kauaka rawa, ina hautopea atu e Ihowa nga hoariri katoa o Rawiri i te mata o te whenua.

¹⁶Ja Joonatan tegi Taaveti sooga liidu: 'Issand nõudku aru Taaveti vaenlastelt!'

¹⁶Heoi ka whakarite kawenata a Honatana ki te whare o Rawiri, ka mea, Kia rapu utu ano a Ihowa i te ringa o nga hoariri o Rawiri.

¹⁷Ja Joonatan vannutas veel Taavetit vastastikuse armastuse juures, sest ta armastas teda, nagu ta armastas oma hinge.

¹⁷A i mea a Honatana kia oati ano a Rawiri; he aroha hoki nona ki a ia: i aroha hoki ia ki a ia, me te mea ko te aroha ki tona wairua ake.

¹⁸Ja Joonatan ütles temale: 'Homme on noorkuu ja sinust tuntakse puudust, kui su koht on tühi.

¹⁸Katahi a Honatana ka mea ki a ia, Apopo te kowhiti ai te marama; a ka kitea tou ngaromanga, ka takoto kau hoki tou nohoanga.

¹⁹Aga ülehomme mine ruttu alla ja tule sinna paika, kus sa selle teo päeval ennast varjasid, ja jää Eseli kivi juurde!

¹⁹A ka toru ou ra e noho ana, kia hohoro tou haere ki raro, a ka tae ki te wahi i piri ai koe i te ra i korerotia ai, a ka noho ki te taha o Etere kohatu.

²⁰Mina ammun siis kolm noolt selle kõrvale, nagu laseksin ma märki.

²⁰A maku e kopere etahi pere kia toru ki tona taha, ano e kopere ana ki tetahi koperenga pere.

²¹Ja vaata, ma läkitan poisi, öeldes: 'Mine otsi nooli!' Aga kui ma ütlen poisile: 'Vaata, nooled on sinust siinpool, võta need!', siis tule, sest sul on siis rahu ega midagi muud, nii tõesti kui Issand elab!

²¹Na ka tono ahau i te tamaiti, Tikina, rapua nga pere. Ki te mea atu ahau ki te tamaiti, Nei na nga pere, kei tenei taha ou, tikina mai; katahi koe ka haere mai; e mau ana hoki te rongo ki a koe, kahore hoki he rawa, e ora ana a Ihowa.

²²Aga kui ma ütlen poisile nõnda: 'Vaata, nooled on sinust sealpool!', siis mine, sest Issand saadab su ära!

²²Ki te penei ia taku ki atu ki te tamaiti, Na, ko nga pere, kei tua atu i a koe: katahi koe ka haere atu: he mea tono hoki koe na Ihowa.

²³Ja mis puutub sellesse, mida mina ja sina oleme rääkinud, siis vaata, Issand on igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel.'

²³Na, ko tenei mea i korerotia nei e taua, nana, kei waenganui i a taua a Ihowa a ake ake.

²⁴Ja Taavet varjas ennast väljal. Kui noorkuu tuli, istus kuningas leiba võtma.

²⁴¶ Heoi piri ana a Rawiri ki te parae: a, i te kowhititanga o te marama ka noho te kingi ki te kai.

²⁵Kuningas istus nagu alati oma istmel, seinaäärsel istmel. Kui Joonatan tõusis, istus ainult Abner Sauli kõrval ja Taaveti koht oli tühi.

²⁵A i te noho te kingi ki tona nohoanga o mua iho, ki te nohoanga i te pakitara: i whakatika ano hoki a Honatana, a ka noho a Apenere ki te taha o Haora; na e takoto kau ana to Rawiri wahi.

²⁶Aga Saul ei öelnud sel päeval midagi, sest ta mõtles: 'Temale on midagi juhtunud, ta ei ole puhas, ta ei ole kindlasti mitte puhas.'

²⁶Ahakoa ra kihai i puaki tetahi kupu a Haora i taua ra: i mea hoki ia, Kua pa tetahi mea ki a ia, kahore ano kia kore noa tona poke; ina kahore ano kia kore noa tona poke.

²⁷Aga kui järgmisel päeval, teisel noorkuu päeval, Taaveti koht tühi oli, küsis Saul oma pojalt Joonatanilt: 'Mispärast ei ole Iisai poeg nii eile kui täna leivale tulnud?'

²⁷Na i te aonga ake, ara i te rua o nga ra o te marama, e takoto kau ana ano to Rawiri wahi. Na ka mea a Haora ki tana tama, ki a Honatana, Na te aha te tama a Hehe te haere mai ai ki te kai inanahi, inaianei?

²⁸Ja Joonatan kostis Saulile: 'Taavet palus mind väga, et ta võiks minna Petlemma;

²⁸Na ka utua e Honatana ki a Haora, I tono kaha a Rawiri ki ahau kia tukua ia kia haere ki Peterehema:

²⁹ta ütles: Luba mind ometi, sest meil on linnas suguvõsa ohver ja mu vend kutsus mind; kui ma nüüd su silmis armu leian, siis lase mind minna oma vendi vaatama! Sellepärast ei ole ta tulnud kuninga lauda.'

²⁹I mea mai hoki ia, Tukua ahau kia haere, he patunga tapu hoki ta to matou hapu i taua pa; na toku tuakana pu ano hoki ahau i poroaki mai: na ki te mea kua manakohia ahau e koe, tukua ahau kia rere atu kia kite i oku tuakana. Koia ia te haere mai ai ki te tepu a te kingi.

³⁰Siis Sauli viha süttis põlema Joonatani vastu ja ta ütles temale: 'Sina vastuhakkaja värdjas! Kas ma ei tea, et sa oled valinud Iisai poja häbiks enesele ja häbiks oma ema häbemele!

³⁰Ko te tino muranga o te riri o Haora ki a Honatana, ka mea ki a ia, E te tama a te wahine parori ke, tutu! Kahore ranei ahau i te mohio kua tango koe i te tama a Hehe, hei mea whakama ki a koe tonu, hei mea whakama hoki ki te hahaketanga o tou w haea?

³¹Niikaua kui Iisai poeg maa peal elab, ei ole sina ega su kuningriik kindel. Ja nüüd läkita kedagi ja too ta minu juurde, sest ta on surmalaps!'

³¹I nga ra katoa e ora ai te tama a Hehe ki runga ki te whenua, e kore koe e tu, me tou rangatiratanga. Na, tonoa kia tikina ia ki ahau, kua tino takoto hoki te mate mona.

³²Aga Joonatan kostis oma isale Saulile ja küsis temalt: 'Miks on vaja teda surmata? Mis ta on teinud?'

³²Na ka whakahoki a Honatana ki tona papa, ka mea ki a ia, Kia whakamatea ia mo te aha? i aha ia?

³³Aga Saul viskas piigi tema suunas, et teda läbi torgata; nüüd mõistis Joonatan, et ta isa oli otsustanud Taaveti tappa.

³³Na ko te werohanga a Haora i te tao ki a ia, hei patu mona. Katahi a Honatana ka mohio kua takoto i tona papa te mate mo Rawiri.

³⁴Ja Joonatan tõusis lauast tulise vihaga ega võtnud leiba teisel noorkuu päeval, sest ta oli mures Taaveti pärast, oli ju tema isa teda mõnitanud.

³⁴Heoi ka whakatika atu a Honatana i te tepu, mura tonu hoki tona riri, kihai ano i kai i te rua o nga ra o te marama: i pouri hoki ia mo Rawiri, mona i meinga e tona papa kia whakama.

³⁵Järgmisel hommikul läks Joonatan Taavetile määratud ajal väljale ja tal oli kaasas üks väike poiss.

³⁵¶ Na i te ata ka haere a Honatana ki te parae i te wa i whakaritea ki a Rawiri, raua ko tetahi tamaiti nohinohi.

³⁶Ja ta ütles oma poisile: 'Jookse ja otsi nooli, mis ma ammun!' Poiss jooksis ja ta ise ambus noole temast mööda.

³⁶Na ka mea ia ki taua tamaiti, Rere atu ki te rapu i nga pere e koperea atu ana e ahau. Ko te rerenga atu o te tamaiti, na koperea atu ana e ia he pere ki ko noa atu i a ia.

³⁷Ja kui poiss jõudis sinna paika, kus oli Joonatani ammutud nool, hüüdis Joonatan poisile järele ja küsis: 'Eks ole nool sinust eespool?'

³⁷A, no te taenga atu o te tamaiti ki te wahi i te pere i koperea nei e Honatana, ka karanga a Honatana i muri i te tamaiti, ka mea, Kahore iana te pere i ko atu i a koe na?

³⁸Ja Joonatan hüüdis poisile järele: 'Rutta nobedasti, ära seisa!' Ja Joonatani poiss noppis noole ning tuli oma isanda juurde.

³⁸Na ka karanga ano a Honatana i muri i taua tamaiti, Kia kakama, kia hohoro, kaua e tu. Na kohikohia ana nga pere e te tamaiti a Honatana, a haere mai ana ki tona rangatira.

³⁹Aga poiss ei teadnud midagi, ainult Joonatan ja Taavet teadsid seda asja.

³⁹Otiia kihai tetahi mea i mohiotia e taua tamaiti; engari a Honatana raua ko Rawiri, i mohio raua ki tona tikanga.

⁴⁰Ja Joonatan andis oma sõjariistad poisile, kes oli koos temaga, ja ütles temale: 'Mine vii linna!'

⁴⁰Na ka hoatu e Honatana ana patu ki tana tamaiti, ka mea ki a ia, Haere, kawea atu ki te pa.

⁴¹Kui poiss oli läinud, tõusis Taavet üles lõuna poolt ja heitis silmili maha ning kummardas kolm korda; siis nad suudlesid teineteist ja nutsid üheskoos, Taavet kõige rohkem.

⁴¹A, no te haerenga o taua tamaiti, na ka whakatika mai a Rawiri i te taha ki te tonga, a ka tapapa ki te whenua, e toru hoki ona pikonga iho. Na ka kihi raua i a raua, ka tangi hoki tetahi ki tetahi, a rahi noa ake ta Rawiri.

⁴²Siis ütles Joonatan Taavetile: 'Mine rahuga, jäägu nõnda, nagu me mõlemad Issanda nime juures oleme vandunud ja öelnud: Issand olgu igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel, minu soo ja sinu soo vahel!'

⁴²Na ka mea a Honatana ki a Rawiri, Haere i runga i te rangimarie. Kua oati nei hoki taua i runga i te ingoa o Ihowa, kua mea taua, Hei waenganui a Ihowa i a taua hei waenganui hoki i oku uri, i ou uri mo ake tonu atu. Na whakatika ana ia, a haere ana; ko Honatana hoki i haere ki te pa.