¹Kui Taavet oli mäetipust läinud pisut edasi, vaata, siis tuli temale vastu Mefiboseti sulane Siiba paari saduldatud eesliga, kelle seljas oli kakssada leiba, sada rosinakakku, sada viigimarjakakku ja lähker veini.

¹¶ A, he iti nei te haerenga atu o Rawiri i te tihi o te pikitanga, na ko Tipa, tangata a Mepipohete kua tutaki ki a ia, me nga kaihe e rua, whakanoho rawa; ko te pikaunga, he taro e rua rau, he tautau karepe maroke kotahi rau, he hua raumati kotahi rau, he ipu waina.

²Kuningas küsis Siibalt: 'Milleks on sul need?' Ja Siiba vastas: 'Eeslid on kuninga perele ratsutamiseks, leib ja viigimarjakakud sulastele söömiseks ja vein kõrbes väsinuile joomiseks.'

²Na ka mea te kingi ki a Tipa, Hei aha enei mau? A ka mea a Tipa, Hei eke mo te whare o te kingi nga kaihe; hei kai ma nga tamariki te taro me nga hua raumati; hei inu ano te waina ma te hunga e ngenge ana i te koraha.

³Ja kuningas küsis: 'Aga kus on su isanda poeg?' Ja Siiba vastas kuningale: 'Vaata, tema jäi Jeruusalemma, sest ta ütles: Nüüd annab Iisraeli sugu mulle tagasi mu isa kuningriigi.'

³Na ka mea te kingi, A kei hea te tama a tou ariki? Ano ra ko Tipa ki te kingi, Kei Hiruharama tera e noho ana; i mea hoki, Ko aianei te whare o Iharaira whakahoki mai ai i te kingitanga o toku papa ki ahau.

⁴Siis ütles kuningas Siibale: 'Vaata, kõik, mis on Mefiboseti oma, saab sinule.' Ja Siiba ütles: 'Ma kummardan, lase mind armu leida su silmis, isand kuningas!'

⁴Katahi te kingi ka mea ki a Tipa, Nana, mau katoa nga mea a Mepipohete. Na ka mea a Tipa, E piko atu nei ahau; kia manakohia ahau e koe, e toku ariki, e te kingi.

⁵Kui kuningas Taavet jõudis Bahuurimisse, vaata, siis tuli sealt välja mees Sauli perekonna suguvõsast, Simei nimi, Geera poeg; ta tuli ja sajatas üha

⁵¶ A, no ka tae a Kingi Rawiri ki Pahurimi, na ka puta mai ki reira he tangata no te hapu o te whare o Haora, ko tona ingoa ko Himei, ko te tama a Kera: ko tona putanga mai e kanga haere ana.

⁶ning viskas kividega Taavetit ja kuningas Taaveti kõiki sulaseid, kuigi kogu rahvas ja kõik kangelased olid temast paremal ja vasakul.

⁶Epaina ana hoki e ia ki te kohatu a Rawiri me nga tangata katoa a Kingi Rawiri; na, ko te iwi katoa, ratou ko nga toa katoa kei tona matau, kei tona maui.

⁷Ja sajatades ütles Simei nõnda: 'Mine ära, mine ära, sina veremees ja kõlvatu!

⁷Ko te kupu hoki tenei a Himei i a ia e kanga ana, Puta atu, puta atu, e te tangata toto, e te tangata o Periara.

⁸Issand tasub sulle kõik Sauli soo vere, kelle asemel sa oled saanud kuningaks. Issand annab kuningriigi su poja Absalomi kätte. Jah, vaata, nüüd oled sa ise õnnetuses, sest sa oled veremees.'

⁸Kua whakahokia e Ihowa ki a koe nga toto katoa o te whare o Haora; ko koe na hoki te kingi i muri i a ia; a kua hoatu e Ihowa te kingitanga ki te ringa o Apoharama, o tau tama. Na kei tou kino na ano koe, he tangata toto na hoki koe.

⁹Abisai, Seruja poeg, ütles kuningale: 'Miks tohib see surnud koer sajatada mu isandat kuningat? Luba ma lähen ja raiun ta pea maha!'

⁹Katahi ka mea a Apihai tama a Teruia ki te kingi, He aha tenei kuri mate i kanga ai ki toku ariki, ki te kingi? tena, kia whiti atu ahau ki te pouto i tona upoko.

¹⁰Aga kuningas vastas: 'Mis on teil minuga tegemist, Seruja pojad? Kui ta sajatab ja kui Issand on temale öelnud: Sajata Taavetit!, kes siis tohib küsida: Miks sa teed nõnda?'

¹⁰Na ka mea te kingi, Hei aha maku ta korua, e nga tama a Teruia? He kanganga nana, he meatanga na Ihowa ki a ia, Kanga a Rawiri; ko wai tena hei mea, He aha koe i pena ai?

¹¹Ja Taavet ütles Abisaile ja kõigile oma sulaseile: 'Vaata, minu oma poeg, kes mu niudeist on välja tulnud, nõuab mu hinge, saati siis nüüd see benjaminlane. Jätke ta rahule ja las ta sajatab, sest Issand on teda käskinud!

¹¹I mea ano a Rawiri ki a Apihai ratou ko ana tangata katoa, Nana, ko taku tama i puta nei i roto i oku whekau te whai nei kia whakamatea ahau; na, tera noa ake aianei he mea ma tenei Pineamini. Waiho atu, tukua ia kia kanga; na Ihowa hoki i mea k i a ia.

¹²Vahest Issand vaatab mu viletsuse peale ja vahest Issand tasub mulle heaga tema tänase sajatuse asemel?'

¹²Tera pea a Ihowa e titiro ki toku mate, e homai i te pai ki ahau hei utu mo tana kanga ki ahau i tenei ra.

¹³Siis läksid Taavet ja tema mehed mööda teed, kuna Simei käis piki mäekülge temaga kohakuti; ta sajatas minnes, viskas kive ja pildus liiva, olles temaga kohakuti.

¹³Na haere ana a Rawiri ratou ko ana tangata i te huarahi; me te haere ano a Himei i te taha o te maunga i tona ritenga mai: haere ana me te kanga, me te epa i te kohatu ki tona ritenga mai, me te akiri ano i te puehu.

¹⁴Ja kuningas tuli väsinult koos kõige rahvaga, kes oli tema juures, ja tõmbas seal hinge tagasi.

¹⁴Na haere ngenge ana te kingi ratou ko tona nuinga, a okioki ana ki reira.

¹⁵Aga Absalom ja kõik rahvas, Iisraeli mehed, olid tulnud Jeruusalemma; ja Ahitofel oli koos temaga.

¹⁵¶ Na ka tae mai a Apoharama ratou ko te iwi katoa, nga tangata o Iharaira ki Hiruharama; ko Ahitopere hoki tona hoa.

¹⁶Kui arklane Huusai, Taaveti sõber, tuli Absalomi juurde, siis ütles Huusai Absalomile: 'Elagu kuningas! Elagu kuningas!'

¹⁶Na, i te taenga o Huhai Araki, o te hoa o Rawiri, ki a Apoharama, na ka mea a Huhai ki a Apoharama, Kia ora te kingi, kia ora te kingi!

¹⁷Aga Absalom ütles Huusaile: 'Niisugune on siis su ustavus oma sõbra vastu! Mispärast sa ei läinud koos oma sõbraga?'

¹⁷Na ka mea a Apoharama ki a Huhai, Ko tou aroha tena ki tou hoa? he aha koe te haere tahi ai i tou hoa?

¹⁸Ja Huusai vastas Absalomile: 'Ei, ainult keda Issand ja see rahvas ja kõik Iisraeli mehed on valinud, selle oma ma tahan olla ja selle juurde jääda!

¹⁸Na ka mea a Huhai ki a Apoharama, Kahore, engari ko ta Ihowa, ko ta tenei iwi, ko ta nga tangata katoa o Iharaira e whiriwhiri ai, hei a ia he tikanga moku, a me noho ahau ki a ia.

¹⁹Ja teiseks: keda ma peaksin siis teenima? Kas mitte tema poega? Nõnda nagu ma olen teeninud su isa, nõnda ma tahan teenida sindki!'

¹⁹Na, tetahi, kia mahi ahau ki a wai? kaua ianei ahau e mahi ki te aroaro o tana tama? ka rite ki taku mahi ki te aroaro o tou papa taku ki tou aroaro.

²⁰Siis ütles Absalom Ahitofelile: 'Andke nõu, mida peaksime tegema?'

²⁰Na ka mea a Apoharama ki a Ahitopere, Tena koa ou whakaaro me ahau tatou?

²¹Ja Ahitofel vastas Absalomile: 'Mine oma isa liignaiste juurde, keda ta on jätnud koda hoidma. Siis saab kogu Iisrael kuulda, et sa oled ennast teinud oma isale vastikuks, ja kõik, kes su juures on, saavad julgust!'

²¹Na ka mea a Ahitopere ki a Apoharama, Haere ki nga wahine iti a tou papa, i waiho nei e ia hei tiaki i te whare, a ka rongo a Iharaira katoa kua piro whakarihariha koe ki tou papa, na ka kaha nga ringa o tou nuinga katoa.

²²Siis löödi Absalomile katuse peale telk üles, ja Absalom läks oma isa liignaiste juurde kogu Iisraeli silma all.

²²Na whakaturia ana tetahi teneti e ratou mo Apoharama ki runga ki te tuanui; a haere ana a Apoharama ki roto, ki nga wahine iti a tona papa i te tirohanga a Iharaira katoa.

²³Ja Ahitofeli nõu, mida ta neil päevil andis, oli nagu Jumalalt saadud vastus; niisugune oli iga Ahitofeli nõuanne, niihästi Taavetile kui Absalomile.

²³Na, ko te whakaaro o Ahitopere i whakaaro ai ia i aua ra, me te mea e uia ana he tikanga ki ta te Atua kupu. Pera tonu nga whakaaro katoa o Ahitopere ki a raua tokorua, ki a Rawiri, ki a Apoharama.