¹Kuningas Belsassari valitsemise kolmandal aastal ilmutati mulle, Taanielile, nägemus lisaks sellele, mis mulle varem oli ilmutatud.

¹¶ I te toru o nga tau o te kingitanga o Kingi Perehatara ka puta mai he kite ki ahau, ara ki ahau, ki a Raniera, i muri i tera i puta ra ki ahau i te timatanga.

²Kui ma nägemuses nägin, siis ma olin, kui ma vaatasin, Suusani palees Eelami maakonnas; ja ma nägin selles nägemuses, et ma olin Uulai jõe ääres.

²I kite moemoea ahau: na i toku kitenga, i Huhana ahau, i te kainga kingi, i tera i te kawanatanga o Erama: na ka kite moemoea ahau, a i te taha ahau o te awa o Urai.

³Ja ma tõstsin oma silmad üles ja vaatasin, ja ennäe, üks jäär seisis teisel pool jõge ja tal oli kaks sarve; ja sarved olid pikad, aga üks oli teisest pikem, ja pikem tõusis viimasena.

³Na ko te marangatanga ake o oku kanohi, ka kite ahau, na, ko tetahi hipi toa e tu ana i te ritenga o te awa, e rua ona haona, roa noa atu nga haona ki runga, kei runga atu ia tetahi i tetahi: na, ko tera i purero ra, no muri rawa i puta ai.

⁴Ma nägin jäära kaevlevat lääne ja põhja ja lõuna poole, ja ükski loom ei suutnud temale vastu seista ega olnud tema käest päästjat; ta tegi, nagu temale meeldis, ja ta suurustas.

⁴I kite ano ahau i te hipi toa e aki ana whaka te hauauru, whaka te raki, whaka te tonga; a kore noa iho tetahi kararehe i tu ki tona aroaro, kahore hoki he tangata hei whakaora i roto i tona ringa; heoi mahia ana e ia tana i pai ai, a nui haere a na ia.

⁵Siis ma panin tähele, ja vaata, üks sikk tuli lääne poolt üle kogu maa, ilma et ta oleks puudutanud maad; ja sikul oli silmade vahel võimas sarv.

⁵Na i ahau e whakaaroaro ana, na ko te putanga mai o tetahi koati toa i te hauauru, i te mata o te whenua katoa, kihai ano ia i pa ki te whenua: a he haona to te koati i waenganui i ona kanohi, he mea e whakamaua e te titiro.

⁶Ja ta tuli kahe sarvega jäära juurde, keda ma olin näinud seisvat teisel pool jõge, ja jooksis oma vägevas vihas sellele kallale.

⁶Na ka haere mai ia ki te hipi toa e rua nei ona haona, i kitea atu ra e ahau e tu ana i te ritenga o te awa, rere atu ana ki a ia, me te weriweri katoa o tona kaha.

⁷Ja ma nägin teda jõudvat jäära juurde; siis ta märatses selle vastu ja puskis jäära ning murdis selle mõlemad sarved; ja jääral ei olnud jõudu temale vastu seista, vaid too paiskas ta maha ja tallas teda; ja ei olnud kedagi, kes oleks päästnud jäära tema käest.

⁷I kite ano ahau i a ia e whakatata ana ki te hipi toa, riri tonu ki a ia, patua iho e ia te hipi toa, whatiia ana e ia ona haona e rua, kahore hoki he kaha o te hipi toa ki te tu ki tona aroaro; kei te turaki ia i a ia ki te whenua, takatakahia a na ia e ia; kahore hoki he kaiwhakaora mo te kipi toa i roto i tona ringa.

⁸Ja sikk suurustas väga, aga kui ta oli vägevuse tipul, murdus võimas sarv ja selle asemele kasvas neli suurt sarve taeva nelja tuule poole.

⁸Na kua nui noa atu te koati toa, kua kaha, na ka whati te haona nui, a e wha nga mea e whakamaua atu e te titiro i puta ake i tona turanga, he mea e anga ana ki nga hau e wha o te rangi.

⁹Ja ühest neist sarvedest tuli veel üks pisike sarv ja see kasvas väga suureks lõuna ja ida ja ilusa maa suunas.

⁹Na kua puta ake i roto i tetahi o era tetahi haona iti; kua nui noa atu whaka te tonga, whaka te rawhiti, whaka te whenua ahuareka.

¹⁰Ta kasvas suureks kuni taeva väeni ja paiskas maha mõned sellest väest ja tähtedest ning tallas neid.

¹⁰I nui haere ano a tae tonu ki te ope o te rangi, whakataka ana e ia ki te whenua etahi o te ope, o nga whetu hoki, takatakahia ana e ia.

¹¹Ja ta tõstis ennast kuni selle väe vürstini; sellelt võeti ära alaline ohver ja ta pühamu paik tõugati ümber.

¹¹Ae ra, i tae ano tana whakanui i a ia ki te rangatira o te ope, whakakorea iho e ia i a ia te patunga tapu, te mea tuturu, turakina iho tona wahi tapu.

¹²Ja alalise ohvri asemele pandi üleastumise vägi; ta paiskas tõe maha, ja mida ta tegi, läks tal korda.

¹²I homai ano te ope ki a ia me te patunga tapu tuturu, na te kino hoki, na turakina iho e ia te pono ki te whenua; a mahi ana, kake ana.

¹³Siis ma kuulsin ühte püha kõnelevat, ja teine püha küsis kõnelejalt: 'Kui kaua kestab see nägemus alalisest ohvrist ja hukutavast üleastumisest, pühamu ja väe tallataandmisest?'

¹³Katahi ka rongo ahau i tetahi anahera tapu e korero ana, a ka mea tetahi atu anahera tapu ki tera i korero ra; Kia pehea te roa o te kitenga mo te patunga tapu tuturu, mo te he whakangaro e tukua ai te wahi tapu me te ope kia takatakahia?

¹⁴Ja ta ütles mulle: 'Kaks tuhat kolmsada õhtut-hommikut. Siis saab pühamu taas oma õiguse.'

¹⁴Na ka mea ia ki ahau, Kia taka nga ahiahi me nga ata e rua mano e toru rau, ko reira te wahi tapu purea ai.

¹⁵Ja kui mina, Taaniel, olin näinud seda nägemust ja püüdsin seda mõista, vaata, siis seisis mu ees keegi, kellel oli mehe välimus.

¹⁵¶ Na ka kite ahau, a Raniera, i taua kite; ka rapua e ahau te tikanga, na me te mea he ahua tangata e tu ana i toku aroaro.

¹⁶Ja ma kuulsin inimese häält Uulai kallaste vahelt, ja see hüüdis ning ütles: 'Gabriel, seleta see nägemus tollele seal!'

¹⁶I rongo ano ahau i te reo tangata i te takiwa o nga tahatika o Urai e karanga ana, e mea ana, E Kapariera, kia mohio te tangata nei ki te tikanga o te kite.

¹⁷Siis ta tuli sinna, kus ma seisin, ja kui ta tuli, siis ma kohkusin ja langesin silmili maha. Ja ta ütles mulle: 'Inimesepoeg, pane tähele, et see nägemus tähendab viimset aega!'

¹⁷Heoi ka haere mai tera ki te wahi i tu ai ahau; a, i tona taenga mai ka wehi ahau, tapapa ana ahau. Na ka mea ia ki ahau, Kia mohio koe, e te tama a te tangata: mo nga wa hoki o te mutunga te kite ra.

¹⁸Ja kui ta minuga rääkis, olin ma sügavas unes, silmili maas; aga ta puudutas mind ja pani mu seisma sinna, kus ma olin seisnud,

¹⁸Na, i a ia e korero ana ki ahau, ka riro ahau i te moe, he moe reka, me toku mata e anga ana ki te whenua: otiia i pa ia ki ahau, a whakaturia ana ahau ki runga.

¹⁹ja ütles: 'Vaata, ma annan sulle teada, mis sünnib sajatuse viimsel ajal: seatud ajal tuleb lõpp!

¹⁹Na ka mea ia, Nana, ka meinga e ahau kia mohio koe ki nga mea e puta mai i te mutunga o te riri: no te wa hoki tera i whakaritea o te mutunga.

²⁰Jäär, keda sa nägid, kellel oli kaks sarve, on Meedia ja Pärsia kuningad.

²⁰Ko te hipi toa i kitea ra e koe i nga haona e rua, ko nga kingi era o Meria, o Pahia.

²¹Karune sikk on Kreeka kuningas; suur sarv tema silmade vahel on esimene kuningas.

²¹Ko te koati toa puhuruhuru, ko te kingi tera o Kariki: a ko te haona nui i waenganui i ona kanohi, ko te kingi tuatahi tera.

²²Ja et see murdus ning neli tõusid selle asemele, on neli kuningriiki, mis tõusevad tema rahvast, aga mitte nii vägevad kui tema.

²²Na, mo te mea i whati ra, i puta ake ra e wha ki tona turanga, tera e ara ake e wha nga kingitanga i roto i te iwi, e kore ia e rite te kaha ki tona.

²³Ja nende valitsuste lõpus, kui üleastujate mõõt on täis saanud, tõuseb üks kuningas, jultunud näoga ja salasepitsustes osav.

²³Na, i te mutunga o to ratou kingitanga, i te mea ka tae ta nga poka ke ki te tutukitanga, ka ara ake he kingi he kanohi hinana tona, e matau ana ki nga kupu ngaro.

²⁴Ja tema jõud on vägev, aga mitte tema enese jõust, ja ta valmistab tohutu õnnetuse; tal on kordaminek teos ja ta hävitab vägevaid ja püha rahva.

²⁴A tera e nui tona kaha, otiia ehara i te mea na tona kaha ake: he hanga whakamiharo tana whakangaro; ka kake ano ia, ka mahi i tana e pai ai, ka whakangaro i nga tangata nunui ratou ko te iwi tapu.

²⁵Tema kavaluse tõttu õnnestub pettus ta käes; ta suurustab oma südames ja hävitab paljusid ootamatult. Ta tõuseb ka vürstide vürsti vastu, ent ta ise murtakse ilma inimkäeta.

²⁵Ma tana ngarahu mohio ano ka meinga ai e ia te tinihanga o tona ringa kia kake; ka whakanui ano ia i a ia i roto i tona ngakau, he tokomaha hoki e ngaro i a ia i runga i to ratou noho warea; ka whakatika ano ia ki te rangatira o nga rangatira; o tiia ka wawahia ia, ehara ano i te mea na te ringa.

²⁶Ja nägemus õhtuist ja hommikuist, millest oli kõne, on tõsi; aga sina hoia see nägemus saladuses, sest see on kaugeiks päeviks!'

²⁶Na, ko te kite o nga ahiahi, o nga ata, ko tera i korerotia ra, pono tonu: engari kopia atu e koe te kite; he mea hoki ia mo nga ra maha kei te haere mai.

²⁷Ja mina, Taaniel, olin seejärel mõnda aega haige; siis ma tõusin üles ja toimetasin kuninga teenistust, aga ma olin kohkunud nägemuse pärast ega mõistnud seda.

²⁷Na kua iwikore noa iho ahau, a Raniera, he maha nga ra oku e mate ana; muri iho ka maranga ahau, a mahia ana e ahau te mahi a te kingi; miharo tonu ano ki taua kite, kihai ia i matauria e tetahi.