1Ja Jumal kõneles kõik need sõnad, öeldes:
1¶ Na ka korerotia e te Atua enei kupu katoa, ka mea,
2'Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast.
2Ko Ihowa ahau, ko tou Atua, naku koe i whakaputa mai i te whenua o Ihipa, i te whare pononga.
3Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!
3Aua etahi atua ke atu mou ki mua i ahau.
4Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees!
4Kei hanga koe i te whakapakoko mou, i tetahi ritenga ranei o nga mea o te rangi i runga, o te whenua ranei i raro, o te wai ranei i raro i te whenua:
5Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad,
5Kei koropiko koe ki ena mea, kei mahi ranei ki ena mea; ko Ihowa hoki ahau, ko tou Atua, he Atua hae, e mea ana i nga hara o nga matua kia tau iho ki nga tamariki a te toru, te wha ra ano o nga whakatupuranga o te hunga e kino ana ki ahau;
6aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad!
6E whakaputa aroha ana hoki ki nga mano, ki te hunga e aroha ana ki ahau, e whakarite ana i aku ture.
7Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta, sest Issand ei jäta seda nuhtlemata, kes tema nime asjata suhu võtab!
7Kei whakahuatia noatia e koe te ingoa o Ihowa, o tou Atua; e kore hoki a Ihowa e mea, he harakore te tangata e whakahua noa ana i tona ingoa.
8Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema!
8Kia mahara ki te ra hapati, kia whakatapua.
9Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi,
9E ono nga ra e mahi ai koe, e mea ai hoki i au mea katoa;
10aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on!
10Tena ko te ra whitu, he hapati no Ihowa, no tou Atua: kaua e mahia tetahi mahi i reira e koe, e tau tama, e tau tamahine, e tau pononga tane, e tau pononga wahine, e au kararehe hoki, me tou tangata ke i roto i ou tatau;
11Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.
11E ono hoki nga ra i hanga ai e Ihowa te rangi, me te whenua, te moana, me nga mea katoa i roto, a okioki ana i te ra whitu: na reira i whakapaingia ai te ra hapati e Ihowa, a whakatapua ana.
12Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!
12¶ Whakahonoretia tou papa me tou whaea; kia roa ai ou ra ki te whenua e homai nei e Ihowa, e tou Atua, ki a koe.
13Sa ei tohi tappa!
13Kaua e patu.
14Sa ei tohi abielu rikkuda!
14Kaua e puremu.
15Sa ei tohi varastada!
15Kaua e tahae.
16Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana!
16Kaua e whakapae teka ki tou hoa.
17Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega teenijat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!'
17Kaua e hiahia ki te whare o tou hoa, kaua e hiahia ki te wahine a tou hoa, ki tana pononga tane ranei, ki tana pononga wahine ranei, ki tana kau ranei, ki tana kaihe ranei, ki tetahi mea ranei a tou hoa.
18Ja kogu rahvas kuulis ja nägi müristamist, tuleleeke, sarvehäält ja mäe suitsemist. Kui rahvas seda nägi, siis ta vabises ja jäi eemale seisma.
18¶ A i kite te iwi katoa i nga whatitiri, i nga uira, i te tangi o te tetere, i te maunga hoki e paowa ana: a, i te kitenga o te iwi, ka wiri ratou, a tu rawa i tawhiti.
19Ja nad ütlesid Moosesele: 'Räägi sina meiega, siis me kuulame! Ainult ärgu Jumal meiega rääkigu, et me ei sureks!'
19A ka mea ratou ki a Mohi, Mau e korero mai ki a matou, a ka whakarongo atu matou; engari kaua te Atua e korero ki a matou, kei mate matou.
20Aga Mooses vastas rahvale: 'Ärge kartke, sest Jumal on tulnud teid katsuma, et teil oleks tema kartus silme ees, selleks et te pattu ei teeks!'
20Na ka mea a Mohi ki te iwi, Kaua e wehi: he whakamatau hoki i a koutou i haere mai ai te Atua, kia mau ai hoki tona wehi i o koutou kanohi, kei hara koutou.
21Ja rahvas püsis eemal; aga Mooses ligines pimedusele, kus oli Jumal.
21A tu ana te iwi i tawhiti; ko Mohi ia, i whakatata ki te pouri kerekere i noho ai te Atua.
22Ja Issand ütles Moosesele: 'Ütle Iisraeli lastele nõnda: Te nägite, et ma taevast teiega rääkisin.
22¶ A ka mea a Ihowa ki a Mohi, Kia penei tau kupu ki nga tama a Iharaira, Ka kite koutou kua korero ahau i te rangi ki a koutou.
23Minu kõrvale ei tohi te midagi teha: te ei tohi enestele teha hõbe- ja kuldjumalaid!
23Kei hanga koutou he atua ke atu ki toku taha; kei hanga koutou he atua hiriwa, he atua koura ranei, mo koutou.
24Tee mulle mullast altar ja ohverda selle peal oma põletus- ja tänuohvreid, oma lambaid, kitsi ja veiseid! Kõigis paigus, kus ma käsin oma nime kuulutada, tulen ma sinu juurde ja õnnistan sind.
24Hanga he aata oneone maku, ki runga patu ai koe i au tahunga tinana, i au whakahere mo te pai, i au hipi, i au kau: i nga wahi katoa e whakamaharatia ai e ahau toku ingoa ka haere atu ahau ki a koe, ka manaaki i a koe.
25Aga kui sa teed mulle kivialtari, siis ära ehita seda tahutud kividest, sest peitliga raiudes sa rüvetad selle!
25A ki te hanga koe i te aata kohatu maku, kei hanga e koe ki te kohatu hahau; ki te hapai hoki koe i tau toki ki taua mea, kua whakanoatia e koe.
26Ja ära astu mu altari juurde üles astmeid mööda, et su ihu selle ees ei paljastuks!
26Kaua ano e piki na te arawhata ki toku aata, kei kitea koe i reira e tu tahanga ana.