¹Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

¹¶ I puta mai ano te kupu a Ihowa ki ahau; i mea,

²'Ja sina, inimesepoeg, nõnda ütleb Issand Jumal Iisraeli maale: Lõpp! Üle nelja maapiiri tuleb lõpp!

²Na, e koe, e te tama a te tangata, ko te kupu tenei a te Ariki, a Ihowa, ki te whenua o Iharaira: He whakamutunga! kua tae mai te whakamutunga ki nga pito e wha o te whenua.

³Nüüd tuleb sulle lõpp, sest ma läkitan oma viha su peale ning mõistan kohut su üle su eluviiside kohaselt ja panen su peale kõik su jäledused!

³Ko aianei te whakamutunga mou, ka tukua atu e ahau toku riri ki runga ki a koe, ka rite ano ki ou ara taku whakarite mou; ka hoatu ano e ahau au mea whakarihariha katoa ki runga ki a koe.

⁴Mu silm ei kurvasta sinu pärast ja ma ei anna armu, vaid panen su eluviisid su peale ja su jäledused tulevad su keskele; ja te saate tunda, et mina olen Issand.

⁴E kore ano toku kanohi e manawapa ki a koe, e kore ahau e tohu: engari ka hoatu e ahau te utu o ou ara ki a koe; ka mau hoki au mea whakarihariha ki roto i a koe, a ka mohio koutou ko Ihowa ahau.

⁵Nõnda ütleb Issand Jumal: Õnnetus! Üksnes õnnetus! Vaata, see tuleb!

⁵Ko te kupu tenei a te Ariki, a Ihowa: He kino! he kino kotahi! nana, te haere mai nei.

⁶Lõpp tuleb, tuleb lõpp! See saabub sulle! Vaata, see tuleb!

⁶He whakamutunga kua tae mai, kua tae mai te whakamutunga, kei te oho ki a koe; nana, e haere mai nei.

⁷Järg tuleb sinu kätte, maa elanik! Aeg tuleb, päev on ligidal: jahmatuseks, aga mitte rõõmuhõikeiks mägedel.

⁷Ko te mea kua rite mou, tenei kua tae mai, e te tangata o te whenua: kua tae mai te wa, kua tata te ra; he ra no te ngangau, ehara i te ra o te umere harakoa i runga o nga maunga.

⁸Nüüd varsti ma valan su peale oma tulise viha ja lasen sul tunda oma viha; ma mõistan kohut su üle su eluviiside kohaselt ja panen su peale kõik su jäledused.

⁸Akuanei ka tata te ringihia e ahau toku weriweri ki runga ki a koe, ka whakapaua e ahau toku riri ki a koe, ka rite ano ki ou ara taku whakarite mou; ka hoatu ano e ahau he utu ki a koe mo au mea whakarihariha katoa.

⁹Mu silm ei kurvasta ja ma ei anna armu; su eluviiside kohaselt tasun ma sulle ja su jäledused tulevad su keskele; ja te saate tunda, et mina, Issand, olen see, kes teid lööb.

⁹E kore ano toku kanohi e manawapa, e kore ahau e tohu; ka rite ki ou ara taku e hoatu ai ki a koe, ka mau ano au mea whakarihariha ki waenganui i a koe; a ka mohio koutou e whiu ana ano ahau, a Ihowa.

¹⁰Vaata, päev! Vaata, see tuleb! Järg on tulnud, väärus õitseb, ülbus lokkab!

¹⁰Nana, te ra; nana, kua tae mai: kua puta te mea ku rite mou; kua puawai te tokotoko, kua kopuku te whakapehapeha.

¹¹Vägivald tõuseb õeluse vitsaks; neist ei jää midagi üle, ei nende rikkusest ega nende kärast ega nende ilust.

¹¹Kua ara te tutu hei tokotoko mo te kino: e kore e toe tetahi o ratou, tetahi ranei o to ratou mano, o o ratou taonga ranei; kahore ano hoki he arikitanga i roto i a ratou.

¹²Aeg tuleb, päev ligineb! Ostja ärgu rõõmustagu ja müüja ärgu kurvastagu, sest tuline viha tuleb kogu selle rahvahulga peale!

¹²Kua tae mai te wa, kua tata te ra: kaua te kaihoko mai e koa; kaua ano te kaihoko atu e pouri: no te mea ka pa te riri ki tona mano katoa.

¹³Jah, müüja ei pääse tagasi müüdu juurde, kui nad ongi veel elus elavate keskel; sest nägemus kogu selle rahvahulga kohta ei pöördu ära ja oma patusse jäädes ei säilita ükski oma elu.

¹³No te mea ahakoa i te ora raua, e kore te tangata i te utu e hoki atu ki te mea i hokona; mo ona mano katoa hoki te whakakitenga, e kore ratou e hoki; e kore ano tetahi e whakakaha i a ia i runga i tona he i ana mahi i a ia e ora ana.

¹⁴Puhutakse küll sarve ja seatakse kõik valmis, aga ükski ei lähe sõtta, sest mu tuline viha on kogu selle rahvahulga vastu.

¹⁴Kua whakatangihia e ratou te tetere, a kua whakaritea nga mea katoa; heoi kahore he tangata e haere ana ki te whawhai; no te mea kei runga toku riri i ona mano katoa.

¹⁵Väljas on mõõk ning sees on katk ja nälg; kes on väljal, see sureb mõõga läbi, ja kes on linnas, selle sööb nälg ja katk.

¹⁵I waho ko te hoari, i roto ko te mate uruta, ko te hemokai. Ko te tangata i te parae ka mate i te hoari; ko te tangata i te pa ka pau i te hemokai, i te mate uruta.

¹⁶Ja kui neist mõned pääsevad, siis on need mägedel otsekui kudrutavad kuristike tuvid, igaüks nutab oma süü pärast.

¹⁶¶ Ko nga morehu o ratou e mawhiti, ka mawhiti, a ka noho ki nga maunga, ka rite ki nga kukupa o nga awaawa, tumutumu katoa ratou i runga i tona he, i tona he.

¹⁷Kõik käed lõtvuvad ja kõik põlved muutuvad nõrgaks.

¹⁷Ka ngoikore katoa nga ringa, a ka ngonge nga turi ano he wai.

¹⁸Nad rõivastuvad kotiriidesse ja neid katab värin; kõigi nägudel on häbi ja kõigi pead on paljaks pöetud.

¹⁸Ka whitikiria ano he kakahu taratara ki a ratou, ka taupokina ratou e te wehi; he whakama kei nga mata katoa, a i runga i o ratou mahunga katoa ko te pakira.

¹⁹Oma hõbeda nad viskavad tänavaile ja nende kuld on roojane; nende hõbe ja kuld ei päästa neid Issanda vihapäeval, nad ei saa sellega toita oma hinge ega täita oma kõhtu; sest see on saanud neile komistuskiviks süüsse.

¹⁹Ka maka e ratou ta ratou hiriwa ki nga ara, ka waiho ta ratou koura hei mea poke; e kore ta ratou hiriwa, ta ratou koura, e tau hei whakaora i a ratou i te ra o to Ihowa riri; e kore e ngata o ratou wairua, e kore ano e ki o ratou puku i era: ko te tutukitanga waewae hoki tera i he ai ratou.

²⁰Nad on tarvitanud oma kallisasju uhkuseks ja on neist valmistanud oma jäledad, põlastusväärsed kujud; seepärast ma teen selle kõik neile roojaseks.

²⁰Na, ko te ataahua o tona whakapaipai, nana i whakawhiwhi ki te kororia: heoi hanga ana e ratou nga ahua o a ratou mea anuanu, o a ratou mea whakarihariha ki reira: no reira meinga iho e ahau hei mea poke ki a ratou.

²¹Ma annan selle riisumiseks võõrastele ja saagiks maa õelaile, ja need teotavad seda.

²¹Ka tukua ano e ahau hei taonga parakete ki te ringa o nga tangata ke, ki nga tangata kino o te whenua, hei taonga parau; a ka whakapokea e ratou.

²²Ma pööran neist ära oma palge ja mu kallisvara teotatakse; selle kallale tulevad röövlid ja need teotavad seda.

²²Ka tahuri atu ano toku mata i a ratou, a ka whakapokea e ratou toku wahi ngaro; ka tae mai ano nga kaipahua ki reira whakapoke ai.

²³Valmista ahelad, sest maa on täis veresüüd ja linn on täis vägivalda!

²³¶ Hanga he mekameka: kua ki hoki te whenua i nga he whakaheke toto; ki tonu hoki te pa i te tutu.

²⁴Ja ma toon kõige halvemad paganaist ja need pärivad nende kojad; ma lõpetan nende vägevate kõrkuse ja nende pühamud teotatakse.

²⁴Mo reira ka kawea mai e ahau nga tauiwi kino rawa, a ka riro o ratou whare i a ratou; ka mutu ano i ahau te whakapehapeha o te hunga kaha, ka whakapokea o ratou wahi tapu.

²⁵Ahastus tuleb ja nad otsivad rahu, aga seda ei ole.

²⁵Kei te haere mai te whakangaromanga; ka rapua e ratou te rangimarie; heoi kahore noa iho.

²⁶Õnnetus tuleb õnnetuse peale, kuulujutt kuulujutu järele; siis nad nõuavad prohvetilt nägemust, aga Seadus on kadunud preestreilt ja nõu vanemailt.

²⁶Ka tae mai te aitua ki runga ki te aitua, te rongo ki runga ki te rongo: a ka rapua e ratou ta te poropiti whakakitenga; heoi ka whakakahoretia te ture i te tohunga, te whakaaro i nga kaumatua.

²⁷Kuningas leinab, vürst rüütab enese ehmatusega ja maa rahva käed värisevad; ma kohtlen neid nende eluviiside kohaselt ja mõistan kohut nende üle nende oma seaduste järgi ning nad saavad tunda, et mina olen Issand.'

²⁷Ka tangi te kingi, ko te ngaromanga hoki he kakahu mo te rangatira, ka ohooho ano nga ringa o te iwi o te whenua; ka rite ki o ratou ara taku e mea ai ki a ratou, kei a ratou ritenga ano hoki he ritenga mo taku whakawa i a ratou; a ka mohio rato u ko Ihowa ahau.