¹Olgu sul pasun huultel! Issanda koja peale langeb otsekui kotkas. Sest nad on rikkunud mu lepingut ja on hakanud vastu mu Seadusele.

¹¶ Meinga te tetere ki tou mangai. Ka rite ia ki te ekara, ina whakaekea e ia te whare o Ihowa; mo ratou i whakataka i taku kawenata, i takahi i taku ture.

²Nad kisendavad küll minu poole: 'Mu Jumal! Meie, Iisrael, tunneme sind!'

²Tera ratou e karanga ki ahau, E toku Atua, e mohio ana matou, a Iharaira, ki a koe.

³Iisrael on hüljanud hea, vaenlane ajab teda taga.

³Kua akiritia e Iharaira te mea pai: ka whaia ia e te hoariri.

⁴Nad on seadnud kuningaid, aga mitte minu poolt; nad on seadnud vürste, aga mina ei teagi; oma hõbedast ja kullast on nad teinud enestele ebajumalaid, et saada hävitatud.

⁴Ko ta ratou whakarite kingi ehara i te mea naku, ko ta ratou whakarite rangatira ehara i te mea i mohiotia e ahau: kua hanga e ratou ta ratou hiriwa, ko ta ratou koura hei whakapakoko ma ratou, he mea e hatepea ai ratou.

⁵Samaaria! Su vasikas tõugatakse ära! Mu viha põleb nende vastu. Kui kaua on nad võimetud puhastuseks?

⁵Kua akiritia e ia tau kuao kau, e Hamaria: kua mura toku riri ki a ratou: kia pehea ake te roa ka tae ai ratou ki te harakore?

⁶Sest ka see on tulnud Iisraelist, sepp on selle teinud, see ei ole jumal. Kildudeks lüüakse Samaaria vasikas.

⁶Na Iharaira nei hoki taua kuao na, he mea hanga na te kaimahi; na ehara ia i te Atua: ae ra, ka pakaru rikiriki te kuao o Hamaria.

⁷Jah, nad külvavad tuult ja lõikavad tormi. Kõrrel pole kasvu, see ei anna jahu; või kui annabki, siis neelavad selle võõrad.

⁷Na, ko ta ratou i whakato ai ko te hau, ko ta ratou e kokoti ai ko te paroro: kahore ona witi e tupu ana: e kore te kopuku e whai paraoa: ki te whai paraoa, ka horomia e nga tautangata.

⁸Iisrael on ära neelatud. Nüüd on nad paganate seas nagu kõlbmatu astja.

⁸¶ Kua horomia a Iharaira: kua rite ratou inaianei i roto i nga tauiwi ki te oko kihai i manakohia.

⁹Sest nad on läinud Assurisse nagu üksik metseesel. Efraim on jaganud armukingitusi.

⁹Kua riro hoki ratou ki Ahiria, ano he kaihe mohoao, he moke, ko ia anake: kua utua e Eparaima etahi hei whaiaipo.

¹⁰Kuigi nad jagavad neid paganate seas, kogun mina neid nüüd; ja nad hakkavad vähenema kuninga ja vürstide koorma all.

¹⁰Ae ra, ahakoa utu noa ratou i roto i nga iwi, ka kohikohia ano ratou e ahau ianei; a ka timata ratou te iti haere, i te pikaunga a te kingi o nga rangatira.

¹¹Et Efraim on patu tegemiseks ehitanud palju altareid, siis on altarid saanud temale patuks.

¹¹Kua maha nei nga aata a Eparaima hei mea hara, na ka waiho nga aata hei hara mona.

¹²Kuigi ma kirjutan temale väga palju oma seadusi, peetakse neid võõraks asjaks.

¹²Ahakoa tuhituhia e ahau mana taku ture kia tekau mano nga tikanga, kei te kiia aua mea he mea rere ke.

¹³Nad ohverdavad mu ohvriandide ohvreid ja söövad selle liha; Issandal pole neist hea meel. Nüüd mõtleb ta nende süüle ja nuhtleb nende patte: nad peavad pöörduma tagasi Egiptusesse.

¹³Na ko nga patunga tapu hei whakahere ki ahau, e patu kikokiko ana ratou, kainga iho; otiia kahore e manakohia ana e Ihowa; akuanei ia mahara ai ki to ratou he, whiu ai i o ratou hara: ka hoki ratou ki Ihipa.

¹⁴Iisrael unustas oma Looja ja ehitas paleesid, ka Juuda ehitas palju kindlustatud linnu; aga mina saadan ta linnadesse tule ja see neelab ta suured hooned.

¹⁴Kua wareware hoki a Iharaira ki tona kaihanga, a kei te hanga temepara; kua meinga e Hura kia maha nga pa taiepa: otiia ka tukua atu e ahau he ahi ki runga ki ona pa, a ka kainga e tera ona whare kingi.