¹Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt; ta ütles:

¹¶ Ko te kupu i puta mai ki a Heremaia, he mea na Ihowa; i mea ia,

²'Nõnda räägib Issand, Iisraeli Jumal, ja ütleb: Kirjuta kõik sõnad, mis ma sulle olen rääkinud, enesele raamatusse!

²Ko te kupu tenei a Ihowa, a te Atua o Iharaira, e mea ana, Tuhituhia ki te pukapuka nga kupu katoa i korerotia e ahau ki a koe.

³Sest vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma pööran oma Iisraeli ja Juuda rahva vangipõlve, ütleb Issand, ja ma toon nad tagasi maale, mille ma andsin nende vanemaile, ja nad pärivad selle.'

³Tenei ake hoki nga ra, e ai ta Ihowa, e whakahokia mai ai e ahau taku iwi, a Iharaira raua ko Hura, i te whakarau, e ai ta Ihowa: a ka whakahokia mai ratou e ahau ki te whenua i hoatu e ahau ki o ratou matua, a ka riro a reira i a ratou.

⁴Ja need on sõnad, mis Issand rääkis Iisraeli ja Juuda kohta,

⁴A ko nga kupu enei i korerotia e Ihowa mo Iharaira raua ko Hura,

⁵sest nõnda ütleb Issand: 'Me oleme kuulnud hirmukisa; on kartus, aga mitte rahu.

⁵Ko te kupu hoki tenei a Ihowa: Kua rongo tatou i te reo o te tuiri, o te wehi, ehara i te rongo mau.

⁶Küsige ometi ja vaadake: kas meesterahvas sünnitab? Mispärast ma näen iga meest käed puusas nagu sünnitajal naisel, ja mispärast on kõik näod muutunud kahvatuks?

⁶Tena ra, ui atu, kia kite ai koutou, he whanau tamariki ranei ta te tane: He aha ahau i kite ai i nga tangata katoa ko o ratou ringa kei o ratou hope, koia ano kei te wahine e whanau ana, kua puta ke ano nga kanohi katoa, kua koma?

⁷Häda! Sest see päev on suur, sellesarnast ei ole. See on Jaakobile ahastuse aeg, aga ta päästetakse sellest.

⁷Aue! he ra nui hoki taua ra, kahore he rite mona: ko te wa hoki ia o to Hakopa mamae; otiia ka whakaorangia ia i taua mamae.

⁸Ja sel päeval, ütleb vägede Issand, ma murran ikke su kaelast ja kisun katki su köidikud; ja muulased ei pane neid enam teenima,

⁸Na i taua ra, e ai ta Ihowa o nga mano, ka wahia e ahau tana ioka i tou kaki, ka motuhia hoki ou here; e kore hoki ia e whakamahia e nga tangata ke i muri iho:

⁹vaid nad teenivad Issandat, oma Jumalat, ja Taavetit, oma kuningat, kelle ma neile tõstan.

⁹Engari ka mahi ratou ki a Ihowa, ki to ratou Atua, ki a Rawiri hoki, ki to ratou kingi e whakaarahia ake e ahau mo ratou.

¹⁰Aga sina, mu sulane Jaakob, ära karda, ütleb Issand, ja Iisrael, ära ehmu! Sest vaata, ma päästan sind kaugelt ja sinu soo nende vangipõlvemaalt. Jaakob tuleb tagasi ning elab rahus ja muretult, ilma et keegi teda hirmutaks.

¹⁰¶ Na reira kaua e wehi, e taku pononga, e Hakopa, e ai ta Ihowa, kaua hoki e pawera, e Iharaira: nana, ka whakaora hoki ahau i a koe i tawhiti, i ou uri ano i te whenua i whakaraua atu ai ratou; a ka hoki mai a Hakopa, ka ata noho, ka whai tanga m anawa, te ai he kaiwhakawehi mona.

¹¹Sest mina olen sinuga, ütleb Issand, et sind päästa. Ma teen lõpu kõigile rahvaile, kelle sekka ma sind olen pillutanud. Aga sinule ma ei tee lõppu: ma karistan sind õiglaselt, aga hoopis karistamata ma sind küll ei jäta.

¹¹No te mea hei hoa ahau mou, e ai ta Ihowa, hei whakaora i a koe: ka poto rawa hoki i ahau nga iwi katoa kua whakamararatia atu na koe ki reira, otiia e kore koe e poto rawa i ahau; engari ka pakia koe e ahau, he mea whakarite marie atu, e kore a no hoki koe e tukua kia kahore rawa e whiua.

¹²Sest nõnda ütleb Issand: Su vigastus on ravimatu, su haav on valus.

¹²Ko te kupu hoki tenei a Ihowa, Ko tou pakaru e kore e mahu, he mamae rawa tou marutanga.

¹³Ei ole kedagi, kes kaitseks su õigust, mädapaisel ei ole paranemist, sulle ei kasva korpa.

¹³Kahore he tangata hei tohe i tau, kia takaia ai koe: kahore ou rongoa whakamahu.

¹⁴Kõik su armukesed on sind unustanud, nad ei küsi su järele. Sest ma olen sind löönud, nagu lüüakse vaenlast halastamatu karistusega, sellepärast et su süü on suur, et su patte on palju.

¹⁴Ko te hunga katoa i aroha ki a koe kua wareware ki a koe; kahore ratou e rapu i a koe; no te mea i patua koe e ahau ki te patu a te hoariri, ki te whiu hoki a te tangata nanakia; he nui hoki no tou kino, he maha no ou hara.

¹⁵Miks sa kisendad oma haava pärast, et su valu on vaigistamatu? Su suure süü, su paljude pattude pärast olen ma sulle seda teinud.

¹⁵He aha koe i tangi ai ki tou pakaru? e kore tou mamae e taea te rongoa: mo te nui hoki o tou kino, he maha no ou hara, i meinga ai e ahau enei mea ki a koe.

¹⁶Ometi õgitakse ära kõik, kes sind õgivad, ja kõik, kes sind rõhuvad - viimane kui üks läheb vangi; kes sind rüüstavad, saavad rüüstatavaiks, ja kõik, kes võtavad sind saagiks, annan ma saagiks.

¹⁶Na reira ko te hunga katoa e kai ana i a koe, ka kainga ratou; ko ou hoariri katoa, ko ratou katoa, ka riro ki te whakarau; ko te hunga e pahua ana i a koe ka pahuatia ratou, a ka tukua e ahau hei taonga parau te hunga katoa e muru ana i a koe.

¹⁷Sest ma tahan lasta kasvada sulle korba ja ravida sind sinu haavadest, ütleb Issand, sellepärast et sind on nimetatud hüljatuks: 'Siion, kellest ükski ei hooli!'

¹⁷Ka whakahokia atu hoki e ahau te ora ki a koe, ka rongoatia e ahau ou marutanga, e ai ta Ihowa; no te mea kua kiia koe e ratou, he peinga, kua mea, Ko Hiona tenei e kore nei e rapua e te tangata.

¹⁸Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma pööran Jaakobi telkide vangipõlve ja ma halastan tema eluasemete peale; linn ehitatakse üles oma rusuhunnikule ja palee asub seal, kus see peab asuma.

¹⁸¶ Ko te kupu tenei a Ihowa: Nana, ka whakahokia mai e ahau i te whakarau nga teneti o Hakopa, ka aroha ki ona nohoanga; a ka hanga te pa ki runga ki tona puranga ano, ka whakapumautia ano nga tikanga o te whare kingi.

¹⁹Sealt kostab tänulaul ja rõõmsate hääl. Ma teen nad paljuks ja nad ei vähene, ma teen nad auväärseiks ja neid ei halvustata.

¹⁹Ka puta mai ano i reira te whakamoemiti, me te reo o te hunga e kata ana: a ka whakanuia ratou e ahau, e kore ratou e torutoru: ka whakakororiatia hoki ratou e ahau, a e kore ratou e iti.

²⁰Siis on ta pojad nagu muistegi ja ta kogudus seisab kindlana mu ees. Ja ma karistan kõiki ta piinajaid.

²⁰A ka rite a ratou tamariki ki o mua; ka whakapumautia hoki to ratou whakaminenga ki toku aroaro, a ka whiua e ahau te hunga katoa e tukino ana i a ratou.

²¹Temast enesest tuleb ta aukandja ja tema keskelt ilmub ta valitseja; ma luban teda ligineda ja ta tuleb mu juurde, sest kes muidu annaks pandiks oma südame, et minule ligineda? ütleb Issand.

²¹A ko to ratou metararahi ko tetahi ano o ratou, ka puta ake hoki to ratou kawana i roto i a ratou; a ka meinga ia e ahau kia whakatata mai, a ka haere mai ia ki ahau: ko wai oti tenei kua toa nei ki te haere mai ki ahau? e ai ta Ihowa.

²²Siis te olete mu rahvas ja mina olen teie Jumal.

²²A hei iwi koutou maku, ko ahau hoki hei Atua mo koutou.

²³Vaata, Issanda torm, raev, puhkeb, ja keeristorm keerutab üle õelate pea.

²³Nana, ko te tukauati a Ihowa, ara ko tona riri mura tonu, te paoho atu na, he tukauati e tahi ana: tera e aki ki runga ki te mahunga o te hunga kino.

²⁴Issanda viha ei pöördu enne, kui ta on teoks teinud ja korda saatnud oma tahtmise. Viimseil päevil te mõistate seda.

²⁴E kore e tahuri atu te riri kino o Ihowa, kia oti ra ano i a ia, kia whakapumautia ra ano e ia nga whakaaro o tona ngakau: i nga ra whakamutunga ka matau koutou.