¹Aga Sefatja, Mattani poeg, ja Gedalja, Pashuri poeg, ja Juukal, Selemja poeg, ja Pashur, Malkija poeg, kuulsid neid sõnu, mis Jeremija rääkis kogu rahvale, öeldes:

¹¶ A i rongo a Hepatia tama a Matana, ratou ko Keraira tama a Pahuru, ko Iukara tama a Heremia, ko Pahuru tama a Marakia, i nga kupu i korerotia e Heremaia ki te iwi katoa, i a ia i ki ra,

²'Nõnda ütleb Issand: Kes jääb siia linna, see sureb mõõga läbi, nälja ja katku kätte; aga kes läheb välja kaldealaste juurde, see jääb elama, temale jääb alles ta hing ja ta võib elada.

²Ko te kupu tenei a Ihowa, Ko te tangata e noho ana i tenei pa ka mate i te hoari, i te hemokai, i te mate uruta: ko te tangata ia e haere atu ana ki nga Karari, ka ora; a ka waiho tona wairua hei taonga parau ki a ia, a ka ora ia.

³Nõnda ütleb Issand: See linn antakse kindlasti Paabeli kuninga sõjaväe kätte ja ta vallutab selle.'

³Ko te kupu tenei a Ihowa, Ka tino hoatu tenei pa ki te ringa o te ope a te kingi o Papurona, a ka horo i a ia.

⁴Siis ütlesid vürstid kuningale: 'Surmatagu ometi see mees, sest ta teeb lõdvaks nende sõjameeste käed, kes siia linna on alles jäänud, ja kogu rahva käed, rääkides neile seesuguseid sõnu; sest see mees ei otsi sellele rahvale rahu, küll aga õnnetust!'

⁴Na ka mea atu nga rangatira ki te kingi, Me whakamate tenei tangata; ma tana penei hoki ka ngoikore ai nga ringa o nga tangata whawhai e toe ana ki te pa nei, me nga ringa o te iwi katoa, ma tana korero i enei tu kupu ki a ratou: kahore hoki tene i tangata i te rapu i te pai mo tenei iwi, engari i te kino.

⁵Ja kuningas Sidkija vastas: 'Vaata, ta on teie käes, kuningas ei saa ju teha midagi teie vastu!'

⁵Na ka mea a Kingi Terekia, Nana, kei to koutou ringa ai: ehara hoki te kingi i te mea e ahei te whakahe ki ta koutou.

⁶Siis nad võtsid Jeremija ja viskasid ta kuningapoja Malkija kaevu, mis oli vahtkonnaõues; nad lasksid Jeremija köitega alla, aga kaevus ei olnud vett, vaid oli muda, ja Jeremija vajus mudasse.

⁶Katahi ratou ka mau ki a Heremaia, maka ana e ratou ki te poka a Marakia tama a te kingi, ki tera i te marae o te whare herehere; a tukua ana a Heremaia e ratou ki raro, ki te taura. Na kahore he wai i roto i te poka, engari he oru: a tapoko ana a Heremaia ki te oru.

⁷Kui etiooplane Ebed-Melek, hoovkondlane, kes viibis kuningakojas, kuulis, et nad olid Jeremija pannud kaevu - kuningas istus parajasti Benjamini väravas -,

⁷Na, i te rongonga o Eperemereke Etiopiana, he unaka no te whare o te kingi, kua tukua a Heremaia ki te poka; e noho ana hoki te kingi i te kuwaha o Pineamine i taua wa;

⁸siis Ebed-Melek läks kuningakojast ja rääkis kuningaga, öeldes:

⁸Katahi a Eperemereke ka haere atu i te whare o te kingi, ka korero ki te kingi, ka mea,

⁹'Mu isand kuningas! Need mehed on talitanud kurjasti kõiges, mis nad on teinud prohvet Jeremijale, et nad viskasid ta kaevu. Seal sureb ta nälga, sest linnas ei ole enam leiba.'

⁹E toku ariki, e te kingi, he kino nga mea kua mahia e enei tangata i a ratou katoa i mahi ai ki a Heremaia poropiti, kua maka nei e ratou ki te poka; a tera ia e mate ki te wahi kei reira nei ia i te hemokai: kahore atu hoki he taro i te pa.

¹⁰Siis kuningas andis etiooplasele Ebed-Melekile käsu, öeldes: 'Võta siit kolmkümmend meest enesele appi ja tõmba prohvet Jeremija kaevust üles, enne kui ta sureb!'

¹⁰Katahi te kingi ka whakahau ki a Eperemereke Etiopiana, ka mea, Mauria atu etahi tangata i konei, kia toru tekau, ka tango ake i a Heremaia poropiti i roto i te poka, keiwha mate ia.

¹¹Ja Ebed-Melek võttis mehed enesele appi ning läks kuningakotta, varakambri all olevasse ruumi, võttis sealt räbalaid ja kaltse ja laskis need köitega kaevu Jeremijale.

¹¹Heoi kua mau a Eperemereke ki nga tangata hei hoa mona, a haere ana ki te whare o te kingi ki raro i te whare taonga, tangohia ana mai e ia i reira etahi karukaru tawhito me etahi tawhetawhe pirau, tukua iho ana e ia ki nga taura ki a Heremaia k i roto ki te poka.

¹²Ja etiooplane Ebed-Melek ütles Jeremijale: 'Pane nüüd need räbalad ja kaltsud enesele kaenlaaluseisse köite alla!' Ja Jeremija tegi nõnda.

¹²Katahi a Eperemereke Etiopiana ka mea iho ki a Heremaia, Tena, kahua nga karukaru tawhito nei me nga tawhetawhe pirau nei ki raro i ou peke, ki raro atu i nga taura. Na peratia ana e Heremaia.

¹³Siis nad tõmbasid Jeremija köitega üles ja võtsid ta kaevust välja; ja Jeremija jäi vahtkonnaõue.

¹³Heoi ka hutia ake e ratou a Heremaia ki nga taura, whakaputaina ake ana ia i roto i te poka: a noho tonu iho a Heremaia ki te marae o te whare herehere.

¹⁴Ja kuningas Sidkija läkitas sõna ning laskis tuua prohvet Jeremija enese juurde, Issanda koja kolmanda sissekäigu juurde; ja kuningas ütles Jeremijale: 'Ma tahan sinult küsida ühte asja, ära salga mulle midagi!'

¹⁴¶ Katahi a Kingi Terekia ka unga tangata atu ki te tiki i a Heremaia poropiti ki a ia, ki te tuatoru o nga tomokanga, i te whare o Ihowa: a ka mea te kingi ki a Heremaia, Me ui e ahau tetahi mea i a koe; kaua e huna tetahi mea i ahau.

¹⁵Aga Jeremija vastas Sidkijale: 'Kui ma sulle midagi avaldan, kas sa siis tõesti mind ei tapa? Aga kuigi ma sulle nõu annaksin, sa ei kuulaks mind!'

¹⁵Ano ra ko Heremaia ki a Terekia, Ki te whakaaturia e ahau ki a koe, he teka ianei ko te whakamate kau tau moku? a ki te whakatakotoria e ahau he whakaaro ki a koe, e kore koe e whakarongo ki ahau.

¹⁶Siis kuningas Sidkija vandus Jeremijale salaja ja ütles: 'Nii tõesti kui elab Issand, kes meile hinge on loonud, mina ei tapa sind ega anna sind nende meeste kätte, kes püüavad su hinge.'

¹⁶Heoi ka oati puku a Kingi Terekia ki a Heremaia, ka mea, E ora ana a Ihowa, nana nei tenei wairua i hanga mo tatou, e kore ahau e whakamate i a koe, e kore ano koe e tukua e ahau ki te ringa o enei tangata e whai nei kia whakamatea koe.

¹⁷Siis Jeremija ütles Sidkijale: 'Nõnda ütleb Issand, vägede Jumal, Iisraeli Jumal: Kui sa lähed vabatahtlikult välja Paabeli kuninga vürstide juurde, siis su hing jääb elama ja seda linna ei põletata tulega ning sina ja su sugu jääte elama.

¹⁷Katahi a Heremaia ka mea atu ki a Terekia, Ko te kupu tenei a Ihowa, a te Atua o nga mano, a te Atua o Iharaira; Ki te haere atu koe ki nga rangatira o te kingi o Papurona, ka ora tou wairua, e kore hoki tenei pa e tahuna ki te ahi; engari ka or a koe me tou whare:

¹⁸Aga kui sa ei lähe välja Paabeli kuninga vürstide juurde, siis antakse see linn kaldealaste kätte ja nad põletavad selle tulega ja sina ei pääse nende käest.'

¹⁸Tena ki te kore koe e haere ki nga rangatira a te kingi o Papurona, katahi tenei pa ka hoatu ki te ringa o nga Karari, a ka tahuna e ratou ki te ahi, a e kore koe e mawhiti i o ratou ringa.

¹⁹Siis kuningas Sidkija ütles Jeremijale: 'Mina kardan neid juute, kes on põgenenud kaldealaste juurde; vahest antakse mind nende kätte ja nad teevad minuga halba nalja.'

¹⁹Na ka mea a Kingi Terekia ki a Heremaia, E wehi ana ahau i nga Hurai i papahoro atu nei ki nga Karari, kei tukua ahau ki o ratou ringa, ka tawaitia ahau e ratou.

²⁰Aga Jeremija ütles: 'Ei anta! Kuule ometi Issanda häält selles, mis mina sulle räägin, siis su käsi käib hästi ja su hing jääb elama!

²⁰Otiia ka mea a Heremaia, E kore koe e tukua e ratou. Whakarongo oti ki te reo o Ihowa e korerotia nei e ahau ki a koe: na ka whiwhi koe ki te pai, a ka ora tou wairua.

²¹Aga kui sa tõrgud välja minemast, siis see on sõna, mille Issand mulle ilmutas:

²¹Tena ki te kore koe e pai ki te haere atu, ko te kupu tenei i whakakitea e Ihowa ki ahau:

²²Vaata, kõik naised, kes on jäänud Juuda kuningakotta, viiakse välja Paabeli kuninga vürstide juurde ja nad ütlevad: 'Sinu ustavad sõbrad on sind ahvatlenud ja on sinust jagu saanud: su jalad vajusid mudasse, aga nemad tõmbusid tagasi.'

²²Inana, ko nga wahine katoa e mahue ana ki te whare o te kingi o Hura ka whakaputaina ki waho ki nga rangatira a te kingi o Papurona, a ka mea aua wahine, i tohea koe e ou hoa aroha, a riro ana koe i ta ratou: na, ka totohu nei ou waewae ki te pa ru, kua hoki ke atu ratou ki muri.

²³Kõik su naised ja lapsed viiakse kaldealaste juurde ja sa ei pääse nende käest, vaid Paabeli kuninga käsi tabab sind ja sinu pärast põletatakse see linn tulega.'

²³Na ka whakaputaina e ratou au wahine katoa, me au tamariki, ki waho ki nga Karari: a e kore e mawhiti i o ratou ringa, engari ka mau koe i te ringa o te kingi o Papurona: a mau e tahuna ai tenei pa ki te ahi.

²⁴Siis Sidkija ütles Jeremijale: 'Keegi ärgu saagu teada neid sõnu, muidu sa sured!

²⁴Katahi a Terekia ka mea ki a Heremaia, Kei mohiotia enei kupu e tetahi, a e kore koe e mate.

²⁵Ja kui vürstid kuulevad, et ma sinuga olen rääkinud, ja nad tulevad su juurde ning ütlevad sulle: Kõnele ometi meile, mida sa rääkisid kuningale, muidu me surmame sinu, ära meile salga, ja mida kuningas sulle rääkis,

²⁵Otiia, ki te rongo nga rangatira kua korero ahau ki a koe, a ka tae ratou ki a koe, ka mea ki a koe, Tena, whakaaturia mai ki a matou, he aha tau i korero ai ki te kingi: kaua e huna ki a matou, a e kore matou e whakamate i a koe: i pehea hoki t e korero a te kingi ki a koe?

²⁶siis ütle neile: Ma lasksin langeda kuninga ette oma alandliku palve, et ta ei saadaks mind tagasi Joonatani kotta surema.'

²⁶Katahi koe ka mea ki a ratou, I te kawe ahau i taku inoi ki te kingi, kia kaua ahau e whakahokia ki te whare o Honatana, ki reira mate ai.

²⁷Kõik vürstid tulidki Jeremija juurde ja küsisid temalt; aga ta vastas neile just nende sõnadega, nagu kuningas oli käskinud. Siis nad läksid vaikides ära ta juurest, ja asi jäi saladusse.

²⁷Ko te haerenga mai tera o nga rangatira katoa ki a Heremaia, ka ui ki a ia; a korerotia ana e ia i runga i nga kupu katoa i whakahaua ra e te kingi. Heoi mutu tonu ta ratou korero ki a ia; no te mea kahore taua mea i mohiotia.

²⁸Ja Jeremija jäi vahtkonnaõue kuni päevani, mil Jeruusalemm vallutati.

²⁸Heoi noho ana a Heremaia i te marae o te whare herehere, a taea noatia te ra i horo ai a Hiruharama. Na, i te horonga o Hiruharama,