¹Siis rääkis naamalane Soofar ja ütles:

¹¶ Ano ra ko Topara Naamati; i mea ia,

²'Kas peaks see sõnaküllus jääma vastuseta või lobisejal olema õigus?

²Kaua ranei hei whakautua te tini o nga kupu? A e whakatikaia ranei te tangata ngutu hohoro?

³Kas su vada peaks panema mehed vaikima või tohid sa mõnitada, ilma et ükski sind häbistaks?

³Ma au kupu whakapehapeha ranei e nohopuku ai nga tangata? A, ina tawai koe, kaua ranei he tangata e mea i a koe kia whakama?

⁴Sest sa ütled: 'Mu õpetus on selge ja ma olen tema silmis puhas.'

⁴E mea ana hoki koe, He tino tika taku whakaako, a he ma ahau ki ou kanohi.

⁵Kui ometi Jumal räägiks ja avaks oma huuled su vastu

⁵Aue, me i korero te Atua, me i puaki mai ona ngutu ki te whakahe i a koe!

⁶ning ilmutaks sulle tarkuse saladusi, mis on mõistusele otsekui imed. Siis sa mõistaksid, et Jumal su süüst mõndagi unustab.

⁶Me i whakaaturia mai e ia ki a koe nga mea ngaro o te matauranga, te huhua o nga ara o tana mahi! Na kia matau koe, he iti iho i ou he ta te Atua e tango nei i a koe.

⁷Kas sa suudad leida Jumala sügavuse? Või tahad sa jõuda Kõigevägevama täiuseni?

⁷¶ Ina whakatakina e koe, e kitea ranei e koe te Atua? E tino kitea rawatia ranei e koe te Kaha Rawa?

⁸Need on kõrgemad kui taevad - mida sina suudad teha? Sügavamad kui surmavald - mida sina sellest tead?

⁸Kei te rangi te tiketike; ka pehea koe? Hohonu iho i te reinga; ko te aha e mohiotia e koe?

⁹Nende mõõt on pikem kui maa ja laiem kui meri.

⁹Ko tona takoto, roa atu i te whenua, whanui atu i te moana.

¹⁰Kui tema mööda läheb ja vangistab ning kohtu kokku kutsub, kes teda siis võiks keelata?

¹⁰Ki te mea ka haukotia e ia, ka herehera ranei, ka whakawakia ranei, ma wai ia e arai?

¹¹Sest tema tunneb valelikke inimesi, näeb nurjatust ega pane mikski,

¹¹E mohio ana hoki ia ki nga tangata teka noa; a e kite ana ia i te he, ahakoa e kore e whakaaroa e ia.

¹²et ka tühipäine mees saab oidu, kui inimene sünnib nagu metseesli varss.

¹²Otiia ko te mea whakaarokore nei, ko te tangata kahore rawa ona hinengaro, ae ra, to te tangata rite i tona whanautanga kei te kuao kaihe mohoao.

¹³Kui sinagi oma südant valmistaksid ja sirutaksid oma käed tema poole -

¹³¶ Ki te whakatikaia e koe tou ngakau, a ka wherahia ou ringa ki a ia;

¹⁴kui su kätes on süütegu, siis saada see kaugele ja ära lase ülekohut jääda oma telkidesse -,

¹⁴Ki te mea he he kei tou ringa, whakamataratia atu, kaua hoki te kino e noho ki ou tapenakara;

¹⁵siis sa võiksid küll häbimärgita oma palge üles tõsta, võiksid olla kindel ega tarvitseks karta.

¹⁵He pono ko reira ara ai tou mata, te ai he ira; ae, ka u hoki koe, te ai he wehi:

¹⁶Siis sa võiksid unustada vaeva, mõelda sellele kui äravoolanud veele.

¹⁶Tera hoki koe e wareware ki tou mauiui; a e maharatia e koe ano ko nga wai kua rere atu.

¹⁷Su eluiga saaks kaunimaks kui keskpäev, pimedus oleks nagu hommik.

¹⁷A ko tou ora tera e marama ke atu i to te poutumarotanga o ate ra; a ahakoa e pouri ano, ka rite ki te ata.

¹⁸Siis sa võiksid olla kindel, et lootust on. Sa tunneksid ennast turvalisena, ja saaksid rahulikult magada.

¹⁸Ka tatu ou whakaaro, no te mea ka whai tumanakohanga atu; ae, ka rapu koe i tetahi taha ou, i tetahi taha, a ka takoto marire koe.

¹⁹Sa võiksid maha heita, ilma et keegi hirmutaks. Ja paljud tuleksid sind meelitama.

¹⁹E takoto iho ano koe, te ai he kaiwhakawehi; he tokomaha ano hoki e whai kia paingia e koe.

²⁰Aga õelate silmad kustuksid, neil kaoks pelgupaik ja nende lootuseks oleks hingeheitmine.'

²⁰Ka poko ia nga kanohi o te hunga kino, kore ake he rerenga mo ratou; ko ta ratou e tumanako atu ai ko te hemonga.