¹Kas sa tead kaljukitsede poegimisaega, kas valvad hirvede sünnitust?

¹¶ E mohiotia ana ranei e koe te wa e whanau ai nga koati mohoao o te kamaka? E kitea putia ana ranei e koe te wa e whakamamae ai nga hata?

²Kas sa loed nende tiinuskuid ja tead aega, millal nad poegivad,

²E taua ano ranei e koe nga marama e rite ana i a ratou? E mohio ana ranei koe ki te wa e whanau ai ratou?

³kui nad kõveraks tõmbudes vasikaid heites oma ihuviljast vabanevad?

³Tuohu ana ratou, kua puta mai a ratou kuao, akiritia mai ana e ratou o ratou mea whakapouri.

⁴Nende vasikad kosuvad, kasvavad avaral aasal, lähevad ära ega tule tagasi nende juurde.

⁴E pai ana te ahua o a ratou kuao, e tupu ana i te parae; ka haere atu ratou, a kahore e hoki mai ano.

⁵Kes on sebra lahti lasknud ja kes on valla päästnud metseesli köidikud,

⁵Na wai i tuku te kaihe mohoao kia haere noa atu; nga here o te kaihe mohoao, na wai i wewete?

⁶kellele ma olen seadnud koduks lagendiku ja elukohaks soolakõrbe?

⁶Ko te whare i whakaritea nei e ahau mona, ko te koraha: ko ona nohoanga ko te wahi titiohea.

⁷Ta naerab linna kära, sundija kisa ta ei kuule.

⁷Whakahaweatia iho e ia te ngangau o te pa; e kore ia e rongo ki te reo o te kaiakiaki.

⁸Ta uitab mägedel, oma karjamaal, ja otsib kõike, mis aga haljas on.

⁸Ko tona wahi kai kei te tuahiwi o nga maunga, e rapua ana e ia nga mea matomato katoa.

⁹Kas metshärg tahab sind teenida? Kas ta jääb ööseks su sõime juurde?

⁹E pai ranei te unikanga kia mahi ki a koe? Kei tau takotoranga kai ranei he moenga mona?

¹⁰Kas sa saad metshärja siduda köiega vaole? Kas ta äestab su järel orumaad?

¹⁰E herea ranei e koe te unikanga ki tona taura i te awa parautanga? E rakarakatia ranei e ia nga raorao me tana whai ano i a koe?

¹¹Kas sa võid loota tema peale, kuigi ta rammult on suur, ja jätta oma töö tema hooleks?

¹¹E whakawhirinaki atu ranei koe ki a ia, no te mea e nui ana tona kaha? E whakarerea atu ranei e koe tau mahi mana?

¹²Kas sa usud, et ta toob tagasi ja kogub su seemne rehealusesse?

¹²E whakapono atu ranei koe mana au hua e whakahoki mai; mana e kohikohi mai ki tau patunga witi?

¹³Jaanalinnu tiivad lehvivad rõõmsasti, aga ons need tiivad ja suled tegusad?

¹³¶ E whakamanamana ana te parirau o te otereti; otira he atawhai ano ranei ta ona hou, ta ona raukura?

¹⁴Sest ta jätab ju oma munad maa peale ja laseb neid liivas soojeneda,

¹⁴E whakarerea ana e ia ona hua ki te whenua, whakamahanatia iho e ia ki te puehu,

¹⁵unustades, et jalg võib need purustada ja metsloom tallata.

¹⁵Wareware ake ia tera pea e pepe i te waewae, e takahia ranei e te kirehe o te parae.

¹⁶Ta on oma poegade vastu vali, nagu ei olekski need ta omad; see pole tema mure, et ta vaev võiks olla asjatu.

¹⁶He mea pakeke ia ki ana pi me te mea ehara i a ia: ahakoa ka maumauria tana mahi, kahore ona manawapa;

¹⁷Sest Jumal on teda lasknud unustada tarkuse ega ole jaganud temale mõistust.

¹⁷No te mea i whakakahoretia e te Atua he ngakau mahara mona, kihai hoki i homai he whakaaro ki a ia.

¹⁸Aga kui ta siis üles kargab, ta naerab hobust ja ratsanikku.

¹⁸I te wa e maranga ai ia ki runga, whakahaweatia iho e ia te hoiho raua ko tona kaieke.

¹⁹Kas sina annad hobusele jõu, ehid ta kaela lakaga?

¹⁹¶ Nau ranei i hoatu tona kaha ki tae hoiho? Nau ranei tona kaki i whakakakahu ki te huruhuru?

²⁰Kas sina paned ta hüppama nagu rohutirtsu? Tema võimas nooskamine on kohutav.

²⁰Nau ranei ia i mea kia pekepeke, kia pera me te mawhitiwhiti? He hanga whakawehi te kororia o tona whewhengu.

²¹Ta kaabib orus ja tunneb rõõmu, ta läheb jõuliselt relvadele vastu.

²¹E hukari ana ia ia te raorao, me te koa ano ki tona kaha: tika tonu ia ki te hunga mau patu.

²²Ta naerab hirmu, ta ei kohku ega tagane mõõga eest.

²²Whakahawea ana ia ki te wehi, kahore ona mataku; e kore ano ia e nunumi mai i te hoari.

²³Ta kohal kõliseb nooletupp, piigitera ja viskoda.

²³Papa ana te papa pere ki tona taha, te tao e rarapa ana, me te timata.

²⁴Ta kihutab tuhinal ja hoogsasti ega püsi paigal, kui sarv hüüab.

²⁴E horomia ana e ia te whenua, me te ngangau me te riri; kahore ia i te whakapono ko te reo tera o te tetere.

²⁵Siis kui puhutakse sarve, hirnub tema: iihahaa! Juba kaugelt haistab ta võitlust, pealikute kisa ja hõikeid.

²⁵Ka tangi ana te tetere ka mea ia, Ha, ha! I tawhiti ano ka hongia e ia te pakanga, te whatitiri o nga rangatira, me te hamama.

²⁶Kas sinu mõistuse abil lendab kull kõrgele, laotab oma tiibu lõuna poole?

²⁶¶ He mohio nou i rere ai te kahu, i roha ai i ona parirau, i anga ai whaka te tonga?

²⁷Kas sinu käsul kerkib kotkas kõrgustesse ja teeb oma pesa kõrgele?

²⁷Nau te kupu i kake ai te ekara? i hanga ai e ia tana ohanga ki te wahi tiketike?

²⁸Ta elab ja ööbib kalju peal, kaljuserval ja ligipääsmatus paigas.

²⁸Noho ana ia i runga i te kamaka, kei reira tona kainga, kei te kamaka keokeo, kei te pa kaha.

²⁹Sealt ta luurab saaki ja ta silmad näevad kaugele.

²⁹A rapua ana e ia he kai i reira; e kite atu ana ona kanohi i tawhiti.

³⁰Ta pojad rüübivad verd, ja kus on mahalööduid, seal on temagi.'

³⁰Horomititia ake ana hoki nga toto e ana pi; a ko te wahi i nga tupapaku,, kei reira ano ia.