¹Efraimi mäestikust oli mees, Miika nimi.

¹¶ Na i te whenua pukepuke o Eparaima tetahi tangata, ko Mika tona ingoa.

²Tema ütles oma emale: 'Need tuhat ükssada hõbeseeklit, mis sinult olid ära võetud ja mille pärast sa oled sajatanud ning minugi kuuldes lausunud, vaata, see hõbe on minu juures, mina võtsin selle.' Siis ütles ta ema: 'Issand õnnistagu sind, mu poeg!'

²Na ka mea ia ki tona whaea, Ko nga hiriwa kotahi tekau ma tahi rau i tangohia ra i a koe, te mea i kanga ra koe, i korero ai hoki koe ki oku taringa, nana, kei ahau aua hiriwa; naku i tango. Na ka mea tona whaea, Ma Ihowa koe e manaaki, e taku ta ma.

³Ja ta andis need tuhat ükssada hõbeseeklit oma emale tagasi. Aga ta ema ütles: 'Mina pühitsen selle hõbeda Issandale; see olgu minu poolt mu pojale nikerdatud ja valatud kuju valmistamiseks. Ja ma annan selle nüüd sulle tagasi.'

³Na ka whakahokia e ia nga hiriwa kotahi tekau ma tahi rau ki tona whaea, a ka mea tona whaea; Ka whakatapua rawatia e ahau te hiriwa ma Ihowa, he mea na toku ringa ma taku tama, hei hanga whakapakoko, he mea whaowhao, he mea whakarewa. Na, me wha kahoki atu e ahau ki a koe inaianei.

⁴Tema andis aga hõbeda oma emale tagasi; siis ta ema võttis kakssada hõbeseeklit ja andis need kullassepale ning see valmistas neist nikerdatud ja valatud kuju; ja see oli Miika kojas.

⁴Na, i tana whakahokinga i te moni ki tona whaea, ka tango tona whaea i nga pihi hiriwa e rua rau, a hoatu ana ki te kaiwhakarewa, a nana i hanga tetahi whakapakoko whaowhao me tetahi mea whakarewa; na ka takoto aua mea ki te whare o Mika.

⁵Sel mehel, Miikal, oli jumalakoda, ja ta oli valmistanud õlarüü ja teeravid, ka oli ta täitnud ühe oma poja käe, et see oleks temale preestriks.

⁵Na he whare atua to taua tangata, to Mika, i hanga ano he epora e ia, me etahi terapimi, a i whakatohungatia hoki e ia tetahi o ana tama, a meinga ana hei tohunga mana.

⁶Neil päevil ei olnud Iisraelis kuningat, igamees tegi, mis tema enese silmis õige oli.

⁶I aua ra kahore o Iharaira kingi; ko ta ratou i mea ai ko nga mea i tika ki te titiro a tenei, a tenei.

⁷Ja Juuda Petlemmast oli üks noor mees, Juuda suguvõsa keskel võõrana elav leviit.

⁷¶ Na tera tetahi taitama o Peterehema Hura, o te hapu o Hura, he Riwaiti, a i reira ano ia e noho ana.

⁸See mees läks linnast, Juuda Petlemmast, et võõrana elada, kus ta paiga leiab; ja oma teed käies jõudis ta Miika kojani Efraimi mäestikus.

⁸Na ka haere atu taua tangata i te pa, i Peterehema Hura, kia noho ki tana wahi e kite ai: a, i a ia e haere ana, ka tae ia ki te whenua pukepuke o Eparaima, ki te whare o Mika.

⁹Miika küsis temalt: 'Kust sa tuled?' Ja ta vastas temale: 'Mina olen leviit Juuda Petlemmast ja ma lähen, et võõrana elada, kus ma paiga leian.'

⁹Na ka mea a Mika ki a ia, I haere mai koe i hea? A ka mea ia ki a ia, He Riwaiti ahau no Peterehema Hura, a e haere ana ahau kia noho ki taku wahi e kite ai.

¹⁰Siis Miika ütles temale: 'Jää minu juurde ja ole mulle isaks ning preestriks, siis ma annan sulle kümme hõbeseeklit aastas ja tarvilikud riided ning toiduse!' Ja leviit tuli.

¹⁰Na ka mea a Mika ki a ia, E noho ki ahau, a hei matua koe moku, hei tohunga hoki, a kia tekau nga kiriwa e hoatu e ahau ki a koe i te tau, kia kotahi ano te whakaritenga kakahu, me te kai ano mau. Na ka tomo atu te Riwaiti.

¹¹Leviit nõustus jääma selle mehe juurde ja noor mees oli temale nagu üks ta poegadest.

¹¹A pai tonu te Riwaiti kia noho ki taua tangata; a ka meinga taua taitamariki e ia kia rite ki tetahi o ana tama.

¹²Miika täitis leviidi käe ja noor mees sai temale preestriks ning jäi Miika kotta.

¹²Na whakatohungatia ana e Mika taua Riwaiti, a ka waiho taua taitama hei tohunga mana, a noho ana i roto i te whare o Mika.

¹³Ja Miika ütles: 'Nüüd ma tean, et Issand teeb mulle head, sest mul on preestriks leviit.'

¹³Na ka mea a Mika, Katahi ahau ka mohio ka atawhaitia ahau e Ihowa, ina hoki ka riro mai nei te Riwaiti hei tohunga moku.