¹Tol ajal sai nelivürst Heroodes kuulda, mida Jeesusest räägiti.

¹¶ I taua wa ka rongo a Herora te tetaraki ki te rongo o Ihu,

²Ja ta ütles oma meestele: 'See on Ristija Johannes! Tema on üles äratatud surnuist ja seepärast toimivad imeväed tema kaudu.'

²A ka mea ki ana pononga, Ko Hoani Kaiiriiri tenei; kua ara mai ia i te hunga mate; a na reira i mahi ai nga merekara i roto i a ia.

³Heroodes oli ju Johannese kinni võtnud, aheldanud ja pannud vanglasse Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast,

³I hopukia hoki a Hoani e Herora, a hereherea ana e ia, a maka ana ki te whare herehere, he mea hoki na Heroriaha, na te wahine a tona tuakana, a Piripi.

⁴sest Johannes oli talle öelnud: 'Sa ei tohi teda pidada!'

⁴I mea hoki a Hoani ki a ia, E kore e tika kia riro ia i a koe.

⁵Ja Heroodes oleks tahtnud Johannese tappa, kuid kartis rahvast, sest Johannest peeti prohvetiks.

⁵A, i a ia e mea ana ki te whakamate i a ia, ka wehi i te mano; ki ta ratou hoki he poropiti ia.

⁶Aga kui tuli Heroodese sünnipäev, tantsis Heroodiase tütar nende keskel ja meeldis Heroodesele,

⁶Otira i te taenga ki te ra whanau o Herora, ka kanikani te tamahine a Heroriaha i waenganui i a ratou, a ka ahuareka a Herora.

⁷nõnda et ta vandega tõotas talle anda, mida ta iganes soovib.

⁷Katahi ia ka mea ki a ia, oati rawa, kia hoatu ki a ia tana mea e tono ai.

⁸Tema aga lausus oma ema õhutusel: 'Anna mulle vaagnal Ristija Johannese pea!'

⁸Na, he mea whakakiki ia na tona whaea, ka mea, Homai ki konei ki ahau i runga i te rihi te matenga o Hoani Kaiiriiri.

⁹Kuningas kurvastas, kuid vande ja piduliste pärast käskis talle selle anda.

⁹Heoi ka pouri te kingi: otiia i whakaaro ia ki te oati, ki te hunga hoki e noho tahi ana me ia, a ka mea kia hoatu.

¹⁰Ja ta saatis vanglasse mehed Johannesel pead otsast lööma.

¹⁰Na ka tono tangata ia, a poutoa ana te matenga o Hoani i roto i te whare herehere.

¹¹Ja Johannese pea toodi vaagnal ja anti tüdrukule ning too viis selle oma emale.

¹¹A i mauria tona matenga i runga i te rihi, i hoatu ki te kotiro: kawea atu ana e ia ki tona whaea.

¹²Ja Johannese jüngrid tulid, viisid ta surnukeha ära ja matsid maha ning tulid ja teatasid sellest Jeesusele.

¹²Na ka haere ana akonga, ka tango i te tinana, a tanumia ana e ratou, a haere ana, korero ana ki a Ihu.

¹³Kui Jeesus sai sellest kuulda, eemaldus ta sealt paadiga tühja paika, et olla omaette. Ja kui rahvahulgad sellest kuulsid, järgnesid nad talle jalgsi linnadest.

¹³¶ Na, i te rongonga o Ihu, ka haere atu ia i reira ra te kaipuke ki te koraha, ki te wahi motu ke: a, no ka rongo te mano, ka aru i a ia ra uta i roto i nga pa.

¹⁴Ja kui Jeesus astus paadist välja ja nägi suurt rahvahulka, läks ta meel haledaks ning ta tervendas nende haiged.

¹⁴A ka puta atu a Ihu, ka kite i te huihuinga nui, ka aroha ia ki a ratou, a whakaorangia ana e ia o ratou turoro.

¹⁵Õhtu jõudes aga astusid Jeesuse jüngrid ta juurde ja ütlesid: 'Paik on üksildane ja aeg juba hiline, lase nüüd rahvahulgad ära minna, et nad läheksid küladesse endale süüa otsima!'

¹⁵A, no ka ahiahi, ka haere atu ana akonga ki a ia, ka mea, He wahi koraha tenei, kua heke noa atu te ra; tonoa atu te mano, kia haere ai ratou ki nga kainga ki te hoko kai ma ratou.

¹⁶Aga Jeesus ütles neile: 'Neil ei ole tarvis ära minna. Andke teie neile süüa!'

¹⁶Ano ra ko Ihu ki a ratou, Kahore he mea e haere ai ratou; ma koutou e hoatu he kai ma ratou.

¹⁷Nemad aga ütlesid talle: 'Meil ei ole siin rohkem kui vaid viis leiba ja kaks kala.'

¹⁷Ka mea ratou ki a ia, Heoi ano a matou i konei, e rima nga taro, e rua hoki nga ika.

¹⁸Aga tema ütles: 'Tooge need mulle siia!'

¹⁸Na ka mea ia, Mauria mai ki konei ki ahau.

¹⁹Ja Jeesus käskis rahvahulkadel istuda rohule, võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taevasse, õnnistas ja murdis ning andis leivad jüngrite kätte, jüngrid aga andsid need rahvale.

¹⁹Na ka mea ia ki te mano kia noho ki runga i te tarutaru, ka mau i nga taro e rima, i nga ika hoki e rua, ka titiro ki runga ki te rangi, ka whakapai, ka whawhati, a hoatu ana e ia nga taro ki nga akonga, a na nga akonga ki te mano.

²⁰Ja kõik sõid ja said kõhud täis. Ja ülejäänud palakesi korjati kaksteist korvitäit.

²⁰A kai katoa ana ratou, a ka makona: a kotahi tekau ma rua nga kete i kohia ake e ratou, ki tonu i nga whatiwhatinga i toe.

²¹Aga sööjaid oli ligi viis tuhat meest, peale selle veel naised ja lapsed.

²¹Ko te hunga i kai ra me te mea e rima mano nga tane, haunga nga wahine me nga tamariki.

²²Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda ja sõita vastaskaldale tema eele, sellal kui ta laseb rahvahulkadel minna.

²²¶ Na akiaki tonu a Ihu i ana akonga kia eke ki te kaipuke, kia whakawhiti i mua i a ia ki tawahi, i a ia e tuku ana i nga mano kia haere.

²³Kui ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda.

²³A, ka oti te mano te tuku, ka kake ia ki runga ki te maunga ki te wahi motu ke ki te inoi: na kua ahiahi, a ko ia anake i reira.

²⁴Aga paat oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas lainetega, sest tuul oli vastu.

²⁴Na, tera te kaipuke te akina ra e te ngaru i waenga moana: i he hoki te hau.

²⁵Ent neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides.

²⁵A i te wha o nga mataaratanga o te po ka haere a Ihu ki a ratou, i haere maori i runga i te moana.

²⁶Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: 'See on tont!' ja hakkasid hirmu pärast kisendama.

²⁶A, i te kitenga o nga akonga i a ia e haere ana i runga i te moana, ka ihiihi, ka mea, He wairua; ka aue i te wehi.

²⁷Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: 'Olge julged, see olen mina, ärge kartke!'

²⁷Na kua hohoro te korero a Ihu ki a ratou, te mea, Kia manawanui, ko ahau tenei; aua e wehi.

²⁸Peetrus vastas: 'Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!'

²⁸Na ka whakahoki a Pita ki a ia, ka mea, E te Ariki, ki te mea ko koe tena, kiia mai ahau kia haere atu ki a koe i runga i te wai.

²⁹Tema ütles: 'Tule!' Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde.

²⁹Na ka mea ia, Haere mai. A ka marere atu a Pita i te kaipuke, ka haere i runga i te wai, kia tae ai ki a Ihu.

³⁰Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates: 'Issand, päästa mind!'

³⁰Otira ka kite ia i te hau e kaha ana, ka wehi; a ka timata te totohu, ka karanga ake, ka mea, Ahau, e te Ariki, whakaorangia.

³¹Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: 'Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?'

³¹Hohoro tonu te totoro o te ringa o Ihu, ka hopu i a ia, ka mea ki a ia, E te tangata whakapono iti, he aha koe i ngakau rua ai?

³²Ja kui nad astusid paati, rauges tuul.

³²Ano ka eke raua ki te kaipuke, mutu pu te hau.

³³Paadisolijad aga kummardasid teda ja ütlesid: 'Tõesti, sina oled Jumala Poeg!'

³³Na ka haere mai te hunga i runga i te kaipuke, ka koropiko ki a ia, ka mea, He pono ko te Tama koe a te Atua.

³⁴Ja kui nad olid sõitnud üle järve, siis nad tulid maale Genneesaretis.

³⁴¶ A, i to ratou whitinga atu, ka tae ki te whenua o Kenehareta.

³⁵Ja kui selle koha mehed Jeesuse ära tundsid, läkitasid nad sõna kogu ümbruskonda ja tema juurde toodi kõik haiged

³⁵A, ka mohio nga tangata o taua wahi ki a ia, ka tono tangata puta noa i nga wahi tutata katoa o reira, hei kawe mai i nga turoro katoa ki a ia;

³⁶ja need palusid teda, et nad saaksid üksnes puudutada tema kuue palistust, ja kes iganes teda puudutas, sai terveks.

³⁶Ka inoi ki a ia kia pa kau ratou ki te taniko o tona kakahu; a ora ake nga tangata katoa i pa.