¹Kui siis Jeesus tuli mäelt alla, järgnesid talle suured rahvahulgad.

¹¶ A, no ka heke iho ia i te maunga, he rahi te hui i aru i a ia.

²Ja vaata, tema juurde astus pidalitõbine, kummardas teda ja ütles: 'Issand, kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!'

²Na ka haere tetahi repera, ka koropiko ki a ia, ka mea, E te Ariki, ki te pai koe, e taea ahau e koe te mea kia ma.

³Ja Jeesus sirutas käe välja, puudutas teda ja ütles: 'Ma tahan, saa puhtaks!' Ja ta sai otsekohe oma pidalitõvest puhtaks.

³A ka totoro te ringa o Ihu, ka pa ki a ia, ka mea, E pai ana ahau; kia ma koe. A ma tonu iho tona repera.

⁴Ja Jeesus ütles talle: 'Vaata, et sa sellest kellelegi ei räägi, vaid mine näita ennast preestrile ja ohverda and, mis Mooses on käskinud, neile tunnistuseks!'

⁴Katahi ka mea a Ihu ki a ia, Kia mahara, kei korerotia ki te tangata; erangi haere, kia kite te tohunga i a koe, mauria atu hoki te whakahere i whakaritea e Mohi, hei mea whakaatu ki a ratou.

⁵Aga kui Jeesus tuli Kapernauma, astus tema juurde väeülem ja palus teda:

⁵¶ A, no ka tae a Ihu ki Kaperenauma, ka haere ki a ia tetahi keneturio, ka inoi ki a ia,

⁶'Issand, minu teener lamab kodus halvatuna maas hirmsas piinas!'

⁶Ka mea, E te Ariki, ko taku pononga kei te whare e takoto ana, he pararutiki, e ngaua kinotia ana.

⁷Jeesus ütles talle: 'Kas ma tulen ja teen ta terveks?'

⁷A ka mea a Ihu ki a ia, Ka haere ahau ki te whakaora i a ia.

⁸Ent väeülem vastas: 'Ei, Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb!

⁸Na ko te whakahokinga a te keneturio, ko te meatanga, E te Ariki, ehara ahau i te tikanga tangata e haere ake ai koe ki raro i toku tuanui; engari kia puaki kau tau kupu, a ka ora taku pononga.

⁹Minagi olen ju inimene meelevalla all, aga minu käsu all on sõdureid ja kui ma ütlen ühele: 'Mine ära!', siis ta läheb, ja teisele: 'Tule siia!', siis ta tuleb, ja oma teenijale: 'Tee seda!', siis ta teeb.'

⁹He tangata hoki ahau e whakahaua ana, he hoia ano aku hei whakahaunga maku: ka mea ahau ki tenei, Haere, na ka haere ia; ki tetahi, Haere mai, a ka haere mai; ki taku pononga hoki, Meatia tenei, a ka meatia e ia.

¹⁰Aga seda kuuldes Jeesus imestas ja ütles neile, kes temaga kaasas käisid: 'Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi!

¹⁰A, no te rongonga o Ihu, ka miharo, ka mea ki te hunga e aru ana, He pono taku e mea nei ki a koutou, Kahore ahau i kite noa i te whakapono hei rite mo tenei te nui i roto i a Iharaira.

¹¹Ma ütlen aga teile, et paljud tulevad idast ja läänest ning istuvad lauda Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobiga taevariigis,

¹¹Ko taku kupu ano tenei ki a koutou, He tokomaha e haere mai i te rawhiti, i te hauauru, a e noho tahi i a Aperahama, i a Ihaka, i a Hakopa, ki te rangatiratanga o te rangi:

¹²Kuningriigi lapsed aga tõugatakse välja kaugele pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.'

¹²Ko nga tamariki ia o te rangatiratanga ka maka ki te pouri i waho: ko te wahi tera o te tangi, o te tetea o nga niho.

¹³Ja Jeesus ütles väeülemale: 'Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!' Ja tema teener paranes selsamal tunnil.

¹³Na ka mea a Ihu ki te keneturio, Haere, kia rite ki tou whakapono te meatanga ki a koe. A ora ake ana taua pononga i taua wa pu ano.

¹⁴Ja Jeesus, tulnud Peetruse majja, nägi tema ämma lamavat palavikus.

¹⁴¶ A, no ka tae a Ihu ki te whare o Pita, ka kite ia i tona hungawai wahine e takoto mate ana, he kirika.

¹⁵Ja Jeesus puudutas ta kätt, ning palavik lahkus temast. Ja ämm tõusis üles ning teenis teda.

¹⁵Na ka pa ia ki tona ringaringa, a mutu ake tona kirika: a ara ake ana ia ki te taka mea ma ratou.

¹⁶Aga õhtu jõudes toodi Jeesuse juurde palju kurjadest vaimudest vaevatuid, ja ta ajas neist vaimud välja sõnaga ning tervendas kõik haiged,

¹⁶Na i te ahiahi he tokomaha te hunga e nohoia ana e nga rewera i mauria mai ki a ia: na ka peia e tana kupu nga wairua ki waho, a whakaorangia ake e ia te hunga mate katoa:

¹⁷et läheks täide, mida on räägitud prohvet Jesaja kaudu: 'Ta on võtnud ära meie haigused ja kandnud meie tõved.'

¹⁷I rite ai ta Ihaia poropiti i korero ai, i mea ai, nana i tango o tatou ngoikore, i waha o tatou mate.

¹⁸Aga kui Jeesus nägi rahvahulka enese ümber, käskis ta minna vastaskaldale.

¹⁸¶ Na, i te kitenga o Ihu he rahi te hui e mui ana ki a ia, ka whakahau ia kia whakawhiti ki tawahi.

¹⁹Ja üks kirjatundja ütles tema juurde astudes: 'Õpetaja, ma tahan sulle järgneda, kuhu sa ka iganes läheksid!'

¹⁹A ka haere tetahi karaipi, ka mea ki a ia, E te Kaiwhakaako, ka aru ahau i a koe ki nga wahi katoa e haere ai koe.

²⁰Ja Jeesus vastas talle: 'Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.'

²⁰A ka mea a Ihu ki a ia, He rua o nga pokiha, he kowhanga o nga manu o te rangi; tena ko te Tama a te tangata, kahore ona wahi e takoto ai tona matenga.

²¹Üks teine tema jüngritest ütles talle: 'Issand, luba mul enne minna matma oma isa!'

²¹A i mea tetahi atu o ana akonga ki a ia, E te Ariki tukua ahau kia matua haere ki te tanu i toku papa.

²²Aga Jeesus vastas talle: 'Järgne mulle ja lase surnuil oma surnud matta!'

²²Na ka mea a Ihu ki a ia, Arumia ahau: a waiho ma nga tupapaku e tanu o ratou tupapaku.

²³Jeesus astus nüüd paati ja ta jüngrid läksid temaga kaasa.

²³¶ A, no ka eke ia ki te kaipuke, ka aru ana akonga i a ia.

²⁴Ja vaata, järvel tõusis suur torm, nii et lained katsid paadi. Aga Jeesus magas.

²⁴Na ka tutu te puehu o te moana, a ngaro iho te kaipuke i te ngaru; i te moe hoki ia.

²⁵Ja jüngrid tulid ta juurde ja äratasid ta üles, öeldes: 'Issand, aita! Me hukkume!'

²⁵A ka haere ana akonga, ka whakaara i a ia, ka mea, E te Ariki, whakaorangia tatou, ka ngaro tatou.

²⁶Tema ütles neile: 'Miks te olete nõnda arad, te nõdrausulised?' Siis ta tõusis püsti, sõitles tuuli ja järve ning järv jäi täiesti vaikseks.

²⁶A ka mea ia ki a ratou, He aha ta koutou e wehi, e te hunga whakapono iti? Me i reira ka ara ia, a riria iho te hau me te moana; a takoto ana he marino nui.

²⁷Inimesed aga imestasid, öeldes: 'Kes ta siis selline on, et isegi tuuled ja järv kuulavad tema sõna?'

²⁷A miharo noa nga tangata, ka mea, He tangata aha tenei, ina, rongo rawa te hau me te moana ki a ia!

²⁸Ja kui Jeesus jõudis vastaskaldale gadaralaste maale, juhtus talle vastu kaks hauakambreist tulnud kurjast vaimust vaevatut, kes olid hirmsad ja väga ohtlikud, nii et keegi ei saanud käia seda teed.

²⁸¶ A, no ka whiti ia ki tarawahi, ki te whenua o nga Kerekehini, ka tutaki ki a ia etahi tangata tokorua e nohoia ana e te rewera, e puta ana mai i roto i nga urupa, he hunga tutu rawa, te taea taua ara te haere e te tangata.

²⁹Ja vaata, need karjusid: 'Mis on meil sinuga asja, sa Jumala Poeg? Kas sa oled tulnud meid enneaegu piinama?'

²⁹Na ka karanga ake raua, ka mea, He aha maua nau, e Ihu, e te Tama a te Atua? kua tae mai oti koe ki te whakamamae i a maua i te mea kahore ano i rite te taima?

³⁰Aga tükk maad neist eemal oli suur seakari söömas.

³⁰Na tera tetahi kahui poaka i tawhiti atu i a ratou e kai ana, he tini.

³¹Kurjad vaimud palusid siis teda: 'Kui sa meid välja ajad, siis läkita meid seakarja sisse!'

³¹A ka inoi nga rewera ki a ia, ka mea, Ki te pei koe i a matou, tukua matou kia haere ki roto ki te kahui poaka.

³²Ja ta ütles neile: 'Minge!' Siis need tulid välja ja läksid sigade sisse. Ja vaata, kogu kari sööstis järsakult järve ja uppus.

³²Na ka mea ia ki a ratou, Haere. Na, ko to ratou putanga ki waho, haere ana ki roto ki te kahui poaka; na ko te tino rerenga o te kahui poaka katoa ra te pari ki te moana, a mate iho ki roto ki te wai.

³³Karjased aga põgenesid ja läksid linna ja kuulutasid kõike ning kurjast vaimust vaevatute lugu.

³³Na ka whati nga kaiwhangai, a haere ana ki te pa, korero ana i nga mea katoa, me te meatanga ki te hunga i nohoia e nga rewera.

³⁴Ja vaata, kogu linn tuli välja Jeesusele vastu. Ja teda nähes nad palusid, et ta lahkuks nende paikkonnast.

³⁴Na puta katoa ana te pa ki waho, ki te whakatau i a Ihu; a ka kite i a ia, ka tohe kia haere atu ia i o ratou wahi.