¹Ja mina ütlesin: Kuulge ometi, Jaakobi peamehed ja Iisraeli soo juhid! Kas teil ei olegi tarvis teada, mis on õige,

¹¶ A i mea ahau, Whakarongo mai, e nga upoko o Hakopa, e nga ariki o te whare o Iharaira: He teka ianei mo koutou te matauranga ki te whakawa?

²teil, kes te vihkate head ja armastate kurja, kes te rebite neil naha pealt ja liha kontidelt,

²E kino na ki te pai, e aroha na ki te kino; e tihore na i to ratou kiri i o ratou tinana, i to ratou kikokiko i o ratou wheua;

³kes te sööte mu rahva liha ja nülite neilt naha, murrate nende luud ja tükeldate neid nagu liha keedupotti või katlasse panekuks?

³E kai na hoki i nga kikokiko o taku iwi; e tihore na i to ratou kiri i o ratou tinana, e wawahi na i o ratou wheua: ae ra, e tapatapahia rawatia ana e ratou, ano he mea mo te kohua, ano he kikokiko i roto i te kohua nui.

⁴Küllap nad kord kisendavad Issanda poole, kuid tema ei vasta neile, vaid peidab sel ajal oma palge nende eest, sellepärast, et nad on teinud kurje tegusid.

⁴Ko reira ratou karanga ai ki a Ihowa, heoi e kore ia e whakahoki kupu ki a ratou: ae ra, ka huna e ia tona mata ki a ratou i taua wa, ka rite ki to ratou kino i mahia e ratou.

⁵Nõnda ütleb Issand nende prohvetite kohta, kes eksitavad mu rahvast, kes hüüavad: 'Rahu!', kui neil on hammaste vahel midagi närida, aga kuulutavad sõja sellele, kes ei pane neile midagi suhu.

⁵Ko te kupu tenei a Ihowa mo nga poropiti e whakapohehe nei i taku iwi, e ngau nei o ratou niho, me te karanga, He rongo mau! a ki te kahore e komotia e tetahi he mea ki o ratou mangai, ka tino anga ratou ki te whakataka whawhai ki a ia.

⁶Sellepärast tuleb teile nägemusteta öö ja ennustusteta pimedus. Päike loojub nende prohvetite kohal ja päev muutub neile pimedaks.

⁶Mo reira ko te po mo koutou, e kore ai he kite ki a koutou; a ka pouri ki a koutou, e kore ai koutou e kite tikanga; a ka to te ra ki nga poropiti, a ka mangu te awatea ki runga ki a ratou.

⁷Siis jäävad nägijad häbisse ja ennustajad tunnevad piinlikkust; nad kõik katavad kinni oma habeme, sest Jumala vastust ei ole.

⁷A tera e whakama nga matakite, e numinumi hoki nga tohunga tuaahu; ae ra, tera ratou katoa e arai i o ratou ngutu; no te mea kahore he kupu whakahoki a te Atua.

⁸Aga mina olen täis jõudu, Issanda Vaimu, täis õigust ja vägevust, et kuulutada Jaakobile ta üleastumist ja Iisraelile ta pattu.

⁸¶ Otiia he pono, kua ki ahau i te kaha, he mea na te wairua o Ihowa, i te whakawa hoki, i te mana, kia whakaaturia ai e ahau ki a Hakopa tona poka ke, ki a Iharaira tona hara.

⁹Kuulge ometi seda, Jaakobi soo peamehed ja Iisraeli soo juhid, kes te põlgate õigust ja väänate kõveraks kõik, mis on sirge,

⁹Tena ra, whakarongo ki tenei, e nga upoko o te whare o Hakopa, e nga ariki hoki o te whare o Iharaira, e whakarihariha na ki te whakawa, e whakapeau ke na i te tika katoa.

¹⁰kes te ehitate Siionit verega ja Jeruusalemma ülekohtuga!

¹⁰E hanga ana ratou i Hiona ki te toto, i Hiruharama ki te he.

¹¹Tema peamehed mõistavad kohut meelehea eest, tema preestrid õpetavad tasu eest ja tema prohvetid ennustavad raha eest. Ometi toetuvad nad Issandale, öeldes: 'Eks ole Issand meie keskel? Ei meile tule õnnetust!'

¹¹E whakawa ana ona upoko, he mea na te patipati, e whakaako ana ona tohunga, he mea na te utu; ko ona poropiti na te hiriwa i kite tikanga ai; otiia kei te whakawhirinaki ratou ki a Ihowa, kei te mea, He teka ianei kei roto a Ihowa i a tatou? e k ore tetahi he e pa ki a tatou.

¹²Teie pärast küntakse siis Siion põlluks, Jeruusalemm saab kivivaremeks ja templimägi võsastunud künkaks.

¹²Mo reira ka parautia a Hiona, ano he mara, he mea mo koutou, a ka waiho a Hiruharama hei puranga, ka rite hoki te maunga o te whare ki nga wahi tiketike o te ngahere.