¹Siis terve kogudus tõstis valjusti häält ja rahvas nuttis sel ööl.

¹¶ Na ka hamama te reo o te whakaminenga katoa; a ka tangi te iwi i taua po.

²Kõik Iisraeli lapsed nurisesid Moosese ja Aaroni vastu ja terve kogudus ütles neile: 'Oleksime ometi surnud Egiptusemaal või siin kõrbes! Oleksime ometi surnud!

²A amuamu ana nga tama katoa a Iharaira ki a Mohi raua ko Arona: a ka mea te whakaminenga katoa ki a raua, Aue, me i mate tatou ki te whenua o Ihipa! aue, me i mate ranei tatou ki tenei koraha!

³Miks Issand viib meid sellele maale, kus me langeme mõõga läbi ja meie naised ja lapsed jäävad saagiks? Kas meil ei oleks parem minna tagasi Egiptusesse?'

³He aha tatou i kawea mai ai e Ihowa ki tenei whenua, kia hinga i te hoari: ka waiho a tatou wahine, a tatou tamariki hei taonga parau: ehara ianei te hoki ki Ihipa i te mea pai mo tatou?

⁴Ja nad ütlesid üksteisele: 'Valigem pealik ja mingem tagasi Egiptusesse!'

⁴A ka mea ratou tetahi ki tetahi, Me whakatu he upoko mo tatou, ka hoki ki Ihipa.

⁵Siis Mooses ja Aaron heitsid silmili maha kogu Iisraeli laste kokkutulnud koguduse ees,

⁵¶ Na ka tapapa a Mohi raua ko Arona ki te aroaro o te huihui katoa o te whakaminenga o nga tama a Iharaira.

⁶Joosua, Nuuni poeg, ja Kaaleb, Jefunne poeg, maakuulajate hulgast aga käristasid oma riided lõhki

⁶A ka haehae a Hohua, tama a Nunu, raua ko Karepe, tama a Iepune, i o raua kakahu; ko raua hoki etahi o nga kaitutei o te whenua:

⁷ja rääkisid kogu Iisraeli laste kogudusele, öeldes: 'Maa, mille me läbi käisime, et seda uurida, on väga hea maa.

⁷A ka korero raua ki te whakaminenga katoa o nga tama a Iharaira, ka mea, He whenua pai rawa te whenua i haerea nei, i tuteia nei e matou.

⁸Kui Issandal on meist hea meel, siis ta viib meid sellele maale ja annab selle meile, maa, mis piima ja mett voolab.

⁸Ki te aro mai a Ihowa ki a tatou, ka kawea tatou e ia ki taua whenua, ka homai ano e ia ki a tatou; he whenua e rerengia ana e te waiu, e te honi.

⁹Ärge ainult pange vastu Issandale ja ärge kartke maa rahvast, sest nad on meile parajaks palaks: nende kaitsja on nad maha jätnud, aga Issand on meiega! Ärge kartke neid!'

⁹Kaua raia koutou e tutu ki a Ihowa, kaua hoki e wehi i nga tangata o taua whenua, he taro hoki ratou ma tatou: kua mahue ratou i to ratou whakamarumaru, a kei a tatou a Ihowa: kaua e wehi i a ratou.

¹⁰Siis ütles terve kogudus, et nad tuleks kividega surnuks visata! Aga Issanda auhiilgus ilmutas ennast kogudusetelgis kõigile Iisraeli lastele.

¹⁰Heoi ko ta te whakaminenga katoa ki, me aki raua ki te kohatu. Na ko te putanga mai o te kororia o Ihowa i runga i te tapenakara o te whakaminenga ki te aroaro o nga tama katoa a Iharaira.

¹¹Ja Issand ütles Moosesele: 'Kui kaua see rahvas põlgab mind ja kui kaua nad ei usu mind hoolimata kõigist tunnustähtedest, mis ma nende keskel olen teinud?

¹¹¶ Na ka mea a Ihowa ki a Mohi, Kia pehea ake te roa o te whakahawea a tenei iwi ki ahau? ahea ranei ratou whakapono ai ki ahau, he maha nei hoki aku tohu i whakakitea i roto i a ratou?

¹²Ma löön teda katkuga ja hävitan tema, aga sinust ma teen suurema ja vägevama rahva kui tema!'

¹²Ka patua ratou e ahau ki te mate uruta, ka peia atu, a ka meinga koe hei iwi nui atu, kaha atu, i a ratou.

¹³Siis Mooses ütles Issandale: 'Egiptlased on muidugi kuulnud, et sa oma rammuga oled selle rahva ära toonud nende keskelt,

¹³Ano ra ko Mohi ki a Ihowa, Akuanei ka rongo nga Ihipiana; nau hoki tenei iwi i whakaputa mai i runga i tou kaha i roto i a ratou;

¹⁴ja nad on seda rääkinud selle maa elanikele. Nemadki on siis kuulnud, et sina, Issand, oled selle rahva keskel, sina, Issand, kes ennast ilmutad silmast silma, ja et sinu pilv seisab nende kohal ning et sa käid nende ees päeval pilvesambas ja öösel tulesambas.

¹⁴Na ka korero ratou ki nga tangata o tenei whenua: kua rongo hoki ratou kei roto koe, e Ihowa, i tenei iwi: e kitea ana ano koe e Ihowa, titiro atu, titiro mai, e tu ana hoki tou kapua i runga i a ratou, e haere ana hoki koe i mua i a ratou i rot o i te pou kapua i te awatea, i roto hoki i te pou ahi i te po.

¹⁵Aga kui sa nüüd surmad selle rahva nagu üheainsa mehe, siis räägivad rahvad, kes sinu kuulsusest on kuulnud, ja ütlevad:

¹⁵Na ki te whakamatea e koe tenei iwi, ano he tangata kotahi, katahi nga iwi i rongo nei ki tou rongo ka whai kupu, ka mea,

¹⁶Sellepärast et Issand ei suutnud viia seda rahvast maale, mille ta neile oli vandega tõotanud, tappis ta nad kõrbes.

¹⁶No te mea kihai i kaha a Ihowa ki te kawe i tenei iwi ki te whenua i oati ai ia ki a ratou, koia i whakamatea ai ratou e ia ki te koraha.

¹⁷Nüüd aga saagu Issanda ramm suureks, nagu sa oled tõotanud, öeldes:

¹⁷Na kia nui ra te kaha o toku Ariki, kia rite ki tau i korero ai, i mea ai,

¹⁸Issand on pika meelega ja rikas heldusest, ta annab andeks patu ja üleastumise, aga kes ei jäta süüdlast karistamata, vaid nuhtleb vanemate patu laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni.

¹⁸He puhoi a Ihowa ki te riri, he nui tona atawhai, e muru ana i te kino, i te tutu, e kore rawa ano e tuku noa i te hunga he; e mea ana i te kino o nga matua kia tau ki nga tamariki, a te toru, te wha ra ano, o nga whakatupuranga.

¹⁹Anna siis andeks selle rahva patt oma suure helduse pärast ja nagu sa sellele rahvale oled andeks andnud Egiptusemaalt kuni siiani!'

¹⁹Tena, murua te kino o tenei iwi, kia rite ki te nui o tou atawhai, ki tau muru hoki i nga hara o tenei iwi, o Ihipa mai ano, a taea noatia a konei.

²⁰Ja Issand vastas: 'Ma annan andeks, nagu oled palunud!

²⁰¶ Na ka mea a Ihowa, Kua murua e ahau, kua peratia me tau i ki mai na:

²¹Aga nii tõesti kui ma elan ja kogu maailm on täis Issanda auhiilgust:

²¹Otiia, e ora nei ahau, a ka kapi te whenua katoa i te kororia o Ihowa;

²²ükski neist meestest, kes on näinud mu auhiilgust ja tunnustähti, mis ma tegin Egiptuses ja kõrbes, aga kes sellest hoolimata on mind kiusanud kümme korda ega ole võtnud kuulda mu häält,

²²Na, i te mea ko enei tangata katoa, i kite nei i toku kororia, i aku merekara hoki i meinga ki Ihipa, ki te koraha, a ka tekau nei a ratou whakamatautauranga i ahau, kahore ano i whakarongo ki toku reo;

²³ei saa näha maad, mille ma vandega olen tõotanud anda nende vanemaile; ükski, kes mind on põlanud, ei saa seda näha!

²³Ina, e kore rawa ratou e kite i te whenua i oati ai ahau ki o ratou matua, e kore ano tetahi o te hunga i whakahawea nei ki ahau e kite i reira:

²⁴Aga oma sulase Kaalebi viin ma sellele maale, kus ta on käinud, ja tema sugu pärib selle, sellepärast et temas on teistsugune vaim ja tema on kõiges mulle järgnenud!

²⁴Engari taku pononga a Karepe, he wairua ke hoki tona, a kua tino whai ia i ahau; e kawea ia e ahau ki te whenua i haere atu na ia; a ka riro a reira i ona uri.

²⁵Amalekid ja kaananlased elavad ju orus. Homme pöörduge ümber ja minge teele kõrbe poole mööda Kõrkjamere teed!'

²⁵Na kei te raorao nga Amareki me nga Kanaani e noho ana. Tahuri atu koutou apopo, haere atu ki te koraha, na te huarahi ki te Moana Whero.

²⁶Ja Issand rääkis Moosesega ja Aaroniga, öeldes:

²⁶I korero ano a Ihowa ki a Mohi raua ko Arona, i mea,

²⁷'Kui kaua peab mul olema kannatust selle halva kogudusega, kes nuriseb mu vastu? Iisraeli laste nurinaid, kuidas nad nurisevad mu vastu, ma olen kuulnud.

²⁷Kia pehea ake te roa o taku whakamanawanui ki tenei whakaminenga kino, e amuamu nei ki ahau? Kua rongona e ahau nga amuamu a nga tama a Iharaira, e amuamu nei ratou ki ahau.

²⁸Ütle neile: Nii tõesti kui ma elan, on Issanda sõna, et nõnda nagu te minu kuuldes olete rääkinud, nõnda ma teen teiega!

²⁸Mea atu ki a ratou, E ora ana ahau, e ai ta Ihowa, ko ta koutou i korero mai ai ki oku taringa, he pono, ko taku tena e mea ai ki a koutou,

²⁹Siia kõrbe langevad teie kehad, kõik teie äraloetud, nii palju kui teid on, kahekümneaastased ja üle selle, kes on nurisenud mu vastu.

²⁹Ka hinga o koutou tinana ki tenei koraha; a ko koutou katoa i taua, puta noa atu i to koutou tokomaha, nga mea e rua tekau, he maha ake hoki, o ratou tau, te hunga hoki i amuamu nei ki ahau,

³⁰Ükski teist ei pääse sellele maale, mille pärast ma oma käe olen vandudes üles tõstnud, et ma asustan teid sinna, peale Kaalebi, Jefunne poja, ja Joosua, Nuuni poja.

³⁰E kore koutou e tae ki te whenua i oati ai ahau ka whakanohoia koutou ki reira, heoi ano ko Karepe tama o Iepune, raua ko Hohua tama a Nunu.

³¹Aga teie lapsed, kelle kohta te ütlesite, et nad jäävad riisutavaiks, ma viin ja nad õpivad tundma maad, mida teie olete põlanud.

³¹Otiia ko a koutou potiki, i mea na koutou ka waiho hei taonga parau, ka kawea e ahau ki reira, a ka mohio ratou ki te whenua i whakahaweatia nei e koutou.

³²Kuid teie kehad langevad siia kõrbe

³²Ko koutou ia, ka hinga o koutou tinana ki tenei koraha.

³³ja teie lapsed peavad olema kõrbes karjased nelikümmend aastat ja kandma teie uskmatuse süüd, kuni teie kehad on kõrbes hävinud.

³³A ka kopikopiko noa a koutou tamariki i te koraha, e wha tekau nga tau, ma ratou hoki e waha a koutou puremutanga, kia poto ra ano o koutou tinana ki te koraha.

³⁴Vastavalt päevade arvule, mis te uurisite seda maad, nelikümmend päeva, iga päeva kohta aasta, peate te kandma oma pattu nelikümmend aastat ja tundma minu vastupanu.

³⁴Kia rite ra ano ki te maha o nga ra, ki nga ra e wha tekau, i tuteia ai e koutou te whenua, he tau he ra, he tau he ra; e wha tekau nga tau e waha ai e koutou o koutou kino, a ka mohio koutou ki te takanga o taku kupu.

³⁵Mina, Issand, olen rääkinud! Tõesti, seda ma teen kogu selle halva kogudusega, kes on kogunenud mu vastu: nad peavad hukkuma selles kõrbes ja surema seal!'

³⁵Naku, na Ihowa te kupu, ina, ka meatia tenei e ahau ki tenei whakaminenga kino katoa, kua huihui nei ki te whakahe ki ahau: ka poto ratou ki tenei koraha, ka mate ano hoki ki konei.

³⁶Ja need mehed, keda Mooses oli läkitanud maad kuulama ja kes olid tagasi tulles ässitanud terve koguduse nurisema tema vastu, levitades maa kohta laimu,

³⁶¶ Na, ko nga tangata i unga e Mohi hei tutei mo te whenua, i hoki mai nei, i mea nei kia amuamutia ia e te whakaminenga katoa, i ta ratou kawenga mai i te korero kino mo te whenua,

³⁷need mehed, kes olid levitanud maa kohta halba laimu, surid Issanda ees äkitselt.

³⁷Ko aua tangata, na ratou nei i kawe mai te korero kino mo te whenua, i mate ratou i te whiu ki te aroaro o Ihowa.

³⁸Aga Joosua, Nuuni poeg, ja Kaaleb, Jefunne poeg, jäid elama neist meestest, kes olid käinud maad kuulamas.

³⁸Ko Hohua ia, tama a Nunu, raua ko Karepe, tama a Iepune, ko raua i ora o nga tangata i haere ki te tutei i te whenua.

³⁹Kui Mooses rääkis needsamad sõnad kõigile Iisraeli lastele, siis rahvas kurvastas väga.

³⁹Na korerotia ana e Mohi enei kupu katoa ki nga tama katoa a Iharaira: a ka pouri rawa te iwi.

⁴⁰Aga järgmisel hommikul tõusid nad vara ja läksid üles mäestikku, öeldes: 'Vaata, siin me oleme ja me läheme paika, millest Issand on rääkinud, sest me oleme pattu teinud.'

⁴⁰Na ka maranga wawe ratou i te ata, a ka haere ki te tihi o te maunga, me te ki ano, Tenei matou, a ka haere matou ki runga, ki te wahi i korerotia mai e Ihowa: kua hara hoki matou.

⁴¹Aga Mooses ütles: 'Miks te siis astute üle Issanda käsust? See ei õnnestu!

⁴¹Na ka mea a Mohi, He aha koutou i takahi ai i te kupu a Ihowa, i te mea kahore e whai wahi?

⁴²Ärge minge sinna üles, sest Issand ei ole teie keskel, et te ei kannaks kaotust oma vaenlaste ees!

⁴²Kaua e haere, kahore na hoki a Ihowa i a koutou, kei patua koutou ki te aroaro o o koutou hoariri.

⁴³Sest amalekid ja kaananlased on seal teie ees ja te langete mõõga läbi; sellepärast et te olete taganenud Issanda järelt, ei ole ka Issand teiega.'

⁴³Kei reira hoki nga Amareki ratou ko nga Kanaani, kei mua i a koutou, a ka hinga koutou i te hoari: mo koutou kua tahuri atu i te whai i a Ihowa, koia a Ihowa te piri ai ki a koutou.

⁴⁴Aga nad olid ülemeelsed minema üles mäestikku, kuigi Issanda seaduselaegas ja Mooses ei läinud leerist välja.

⁴⁴Heoi ka pokanoa ratou ki te piki ki te tihi o te maunga: otiia kihai te aaka o te kawenata a Ihowa, me Mohi hoki, i hiki atu i te puni.

⁴⁵Amalekid ja kaananlased, kes elasid seal mäestikus, tulid siis alla ja lõid neid ning ajasid nad kuni Hormani.

⁴⁵Na ka heke iho nga Amareki ratou ko nga Kanaani e noho ana i taua maunga, a patua ana ratou, tukituki rawa, a taea noatia a Horema.