¹Hädalise palve, kui ta on minestamas ja valab oma kaebuse Issanda ette.

¹¶ He inoi na te ngakau mamae, i a ia e pehia ana, a maringi a wai ana tana tangi ki te aroaro o Ihowa. Whakarongo ki taku inoi, e Ihowa, kia puta atu taku tangi ki a koe.

²Issand, kuule mu palvet, ja mu appihüüd tulgu su ette!

²Kaua e huna tou mata ki ahau i te ra e pouri ai ahau; whakatitahatia mai tou taringa ki ahau: hohoro te whakahoki kupu mai ki ahau i te ra e karanga ai ahau.

³Ära pane oma palet varjule minu eest, kui mul on kitsas käes! Pööra oma kõrv mu poole! Päeval, mil ma hüüan, tõtta mulle vastama!

³Ka memeha hoki oku ra ano he paoa: ka kaia oku wheua ano he motumotu.

⁴Sest mu päevad on lõppenud suitsus ja mu kondid õhkuvad nagu lee.

⁴Kua pakia toku ngakau, kua memenge, ano he tarutaru; i wareware ai ahau ki te kai i taku taro.

⁵Mu süda on kõrbenud ja kuivanud nagu rohi, ma olen unustanud oma leivagi söömata.

⁵Piri tonu oku iwi ki toku kiri i toku reo aue.

⁶Mu valjust oigamisest on mu luud liha küljes kinni.

⁶He rite ahau ki te matuku i te koraha, ki te koukou i te wahi mokemoke.

⁷Ma olen nagu kaaren kõrbes, nagu öökull varemetes.

⁷Mataara tonu ahau; toku rite kei te pihoihoi mokemoke i runga i te tuanui.

⁸Ma olen uneta ja nagu üksik lind katusel.

⁸E tawai ana oku hoariri ki ahau i te ra roa; ko te hunga e porangirangi ana mai ki ahau, ko ahau ta ratou oati.

⁹Iga päev teotavad mind mu vaenlased, mu hooplejad vastased vannuvad mu nime juures.

⁹Kainga ana e ahau te pungarehu ano he taro: whakananua iho toku wai inu ki te roimata.

¹⁰Sest ma söön tuhka nagu leiba ja tembin oma jooki nutuga

¹⁰I tou riri hoki, i tou weriweri; nau hoki ahau i hapai ake, a taia atu ano ahau e koe.

¹¹sinu suure meelepaha ja su viha pärast; sest sina oled mind tõstnud üles ja visanud maha.

¹¹He rite oku ra ki te atarangi e whakawairua kau ana: a kua memenge ahau ano he tarutaru.

¹²Mu päevad on veninud pikaks nagu vari ja ma kuivan ära nagu rohi.

¹²¶ Ko koe ia, e Ihowa, ka mau tonu ake ake, ka maharatia ano koe e nga whakatupuranga katoa.

¹³Aga sina, Issand, istud aujärjel igavesti ja sinu mälestus kestab põlvest põlve.

¹³Tera koe e whakatika, e aroha ki a Hiona; kua taka mai hoki te wa, ae ra, te tino wa, hei atawhainga i a ia.

¹⁴Küll sa tõused ja halastad Siioni peale, sest aeg on käes temale armu anda, paras aeg on juba kätte jõudnud.

¹⁴E manakohia ana hoki e au pononga ona kohatu, e awangawanga ana ki tona puehu.

¹⁵Sest sinu sulastele meeldivad tema kivid ja nad haletsevad tema põrmu.

¹⁵Penei ka wehingia te ingoa o Ihowa e nga tauiwi, tou kororia hoki e nga kingi katoa o te whenua.

¹⁶Siis paganad hakkavad kartma Issanda nime ja kõik ilmamaa kuningad sinu au.

¹⁶Na Ihowa hoki i hanga a Hiona, kua kitea ia i tona kororia.

¹⁷Sest kui Issand on üles ehitanud Siioni, siis ilmub ta oma auhiilguses.

¹⁷Kua tahuri ia ki te inoi a te rawakore: kihai i whakahawea ki ta ratou inoi.

¹⁸Ta on kaldunud nende palve poole, kes on tehtud puupaljaks, ega ole põlanud nende palvet.

¹⁸Ka tuhituhia tenei mo to muri whakatupuranga: a ka whakamoemiti ki a Ihowa te iwi meake hanga.

¹⁹Pandagu see kirja tulevase põlve rahva jaoks; siis rahvas, kes luuakse, kiidab Issandat,

¹⁹Mona i titiro iho i te tiketike o tona wahi tapu: i titiro iho a Ihowa i te rangi ki te whenua;

²⁰et ta on vaadanud oma pühast kõrgusest, Issand on taevast vaadanud ilmamaad,

²⁰Ki te whakarongo ki te aue a te herehere, ki te wewete i te hunga kua motuhia mo te mate;

²¹et kuulda vangide ägamist ja vabastada surmalapsed,

²¹Kia whakapuakina ai te ingo o Ihowa i Hiona, me te whakamoemiti ki a ia i Hiruharama;

²²et Siionis kuulutataks Issanda nime ja Jeruusalemmas tema kiitust,

²²I te huihuinga o nga iwi, o nga kingitanga, ki te mahi ki a Ihowa.

²³kui kõik rahvad ja riigid kogutakse kokku teenima Issandat.

²³¶ Whakangoikoretia iho e ia toku kaha i te ara: kua torutoru i a ia oku ra.

²⁴Tema on teel nõrgestanud mu rammu, lühendanud mu päevi.

²⁴I mea ahau, E toku Atua, kaua ahau e tangohia i waenganui o oku ra: kei nga whakatupuranga katoa ou tau.

²⁵Ma ütlen: 'Mu Jumal, ära võta mind ära keset mu eluiga; sinu aastad kestavad põlvest põlve!

²⁵Nonamata te whenua i whakaturia ai e koe, a he mahi nga rangi na ou ringa.

²⁶Muiste sa panid maale aluse ja taevas on su kätetöö.

²⁶Ko era e hemo atu, ko koe ia e mau tonu: ae ra, ka tawhitotia katoatia me he weweru; ka whakaputaia ketia ratou e koe ano he kakahu, a ka whakaputaia ketia.

²⁷Need hävivad, aga sina püsid; nad kõik kuluvad nagu kuub; sa vahetad neid nagu riideid ja nad muutuvad.

²⁷Ko koe ia, ko koe tonu, kahore hoki he mutunga o ou tau.

²⁸Aga sina oled seesama ja sinu aastad ei lõpe.

²⁸Ka whai nohoanga nga tama a au pononga, ka pumau o ratou uri ki tou aroaro.

²⁹Su sulaste lapsed leiavad eluaseme ja nende sugu on kinnitatud sinu ees.'