¹Taaveti laul. Võitle, Issand, nende vastu, kes minu vastu võitlevad; sõdi nende vastu, kes minu vastu sõdivad!

¹¶ Na Rawiri. E ngana, e Ihowa, ki te hunga e tohe ana ki ahau: whawhaitia te hunga e whawhai nei ki ahau.

²Haara kätte kilp ja kaitsevari ning tõuse mulle abiks!

²Kia mau ki te whakangungu rakau, ki te puapua; whakatika hei awhina moku

³Paljasta piik ja tapper minu tagaajajate vastu; ütle mu hingele: 'Mina olen sinu pääste!'

³Unuhia te tao, araia te ara o te hunga e whai nei i ahau: ki mai ki toku wairua, Ko ahau tou whakaoranga.

⁴Häbenegu ja jäägu pilgata need, kes kipuvad mu hinge kallale; taganegu häbiga need, kes mõtlevad mulle kurja teha!

⁴Kia whakama, kia numinumi te hunga e whai ana kia whakamatea ahau: kia whakahokia ki muri, kia whakapoauautia te hunga e whakatakoto ana i te kino moku.

⁵Olgu nad kui aganad tuule käes ja Issanda ingel paisaku nad maha!

⁵Kia rite ratou ki te papapa e puhia ana e te hau; kia aia haeretia e te anahera a Ihowa.

⁶Nende tee olgu pime ja libe ja Issanda ingel jälitagu neid!

⁶Kia pouri to ratou ara, kia pahekeheke: kia whaia ratou e te anahera a Ihowa.

⁷Sest ilma põhjuseta on nad seadnud mulle oma varjatud võrgud, ilmaasjata on nad augu õõnestanud mu hingele.

⁷Kahore hoki he rawa i huna ai e ratou te poka o ta ratou kupenga moku; he mea keri takekore kia mate ai ahau.

⁸Hukatus tulgu talle kätte aimamata ja tema võrk, mille ta salajasse on pannud, püüdku kinni teda ennast; sattugu ta sellesse hukatuseks!

⁸Kia rokohanga poauautia ia e te ngaromanga; kia mau ano ko ia i tana kupenga i huna ai: kia taka ia ki taua tino ngaromanga.

⁹Aga minu hing ilutsegu Issandas, ta rõõmustugu tema päästest!

⁹A ka koa toku wairua ki a Ihowa, ka hari ki tana whakaoranga.

¹⁰Kõik mu luud-liikmed öelgu: 'Issand, kes on sinu sarnane, kes tõmbad välja hädalise selle käest, kes temast on tugevam, ja viletsa ja vaese tema riisuja käest?'

¹⁰Ka ki katoa oku wheua, E Ihowa, ko wai te rite mou, mo te kaiwhakaora o te iti i te tangata e kaha ake ana i a ia, ae o te iti, o te rawakore i tona kaipahua?

¹¹Ülekohtused tunnistajad astuvad ette. Mida ma ei tea, seda nad küsivad minult.

¹¹¶ Whakatika ana nga kaiwhakapae teka: whakawakia ana ahau mo nga mea kihai nei ahau i matau atu.

¹²Nad tasuvad head kurjaga; mu hing on maha jäetud.

¹²Utua ana e ratou taku pai ki te kino, a whakatupu pani ana toku wairua.

¹³Aga minul, kui nemad olid haiged, oli kotiriie kuueks; ma kurnasin oma hinge paastumisega; siis tulgu nüüd mu palve nende eest tagasi mu põue!

¹³Tena ko ahau, i a ratou e mate ana, he kahu taratara toku, waikauwere ana toku wairua, kihai i kai: a hoki mai ana taku inoi ki toku uma.

¹⁴Nagu sõbra, nagu venna pärast ma käisin kurvalt, ja nagu see, kes oma ema leinab, olin ma nukralt kummargil.

¹⁴Ko toku ahua me te mea he hoa ia, he teina noku: kupapa noa iho ahau, ano he tangata e tangi ana ki tona whaea.

¹⁵Aga kui mina vääratasin, rõõmutsesid nad ja tulid kokku; nad tulid kokku minu vastu, need lööjad, keda ma ei tundnud; nad laimasid ega lõpetanud;

¹⁵I toku paheketanga ia koa ana ratou, huihui ana; huihui ana nga tangata kino noa iho hei hoariri moku, kihai ano ahau i mohio; haehae ana ratou i ahau, kihai hoki i mutu.

¹⁶nad pilkasid mind ega jäänud vait, nad kiristasid hambaid mu peale.

¹⁶Rite tonu ki nga kaiwhakakata o nga hakari, tetea ana o ratou niho ki ahau.

¹⁷Issand, kui kaua sa vaatad seda? Too välja mu hing nende laastamisest, mu ainuke noorte lõvide käest!

¹⁷¶ E te Ariki, kia pehea te roa o tau titiro kau mai? Whakaorangia toku wairua i a ratou whakangaromanga, taku e aroha nei, i nga raiona.

¹⁸Siis ma tänan sind suures koguduses ja kiidan sind hulga rahva seas.

¹⁸Ka whakawhetai ahau ki a koe i roto i te whakaminenga nui, ka whakamoemiti ki a koe i roto i te iwi maha.

¹⁹Ärgu minust rõõmustugu need, kes põhjuseta on mu vaenlased; ja kes mind asjata vihkavad, ärgu pilgutagu silmi!

¹⁹Kei hari pokanoa ki ahau oku hoariri; kei whakakini te kanohi o te hunga e kino noa ana ki ahau.

²⁰Sest nemad ei räägi, mis rahu toob, vaid mõtlevad petlikke asju nende vastu, kes vaikselt elavad maa peal.

²⁰Ehara hoki ta ratou i te korero mo te rangimarie; heoi kei te whakatakoto kupu tinihanga ratou mo te hunga ata noho o te whenua.

²¹Nad ajasid suu ammuli mu vastu ja ütlesid: 'Paras, paras! Me näeme oma silmaga!'

²¹Ina, hamama ana o ratou mangai ki ahau, e ki ana, Ha, ha, kua kite to matou kanohi.

²²Sina, Issand, näed seda, ära ole vait! Issand, ära ole minust kaugel!

²²Kua kite koe, e Ihowa: kaua ra e wahangu; e te Ariki, kei matara i ahau.

²³Ärka ja virgu, mu Jumal ja mu Issand, mõistma minule õiglast kohut ja ajama mu riiuasja!

²³Oho ake, e ara ki te whakarite i toku whakawa, ki taku tautohe, e toku Atua, e toku Ariki.

²⁴Mõista mulle kohut oma õiglust mööda, Issand, mu Jumal! Ära lase neil rõõmutseda minust!

²⁴Kia rite ki tou tika te whakarite moku, e Ihowa, e toku Atua: kei koa ano ratou ki ahau.

²⁵Ärgu nad öelgu oma südames: 'Paras! Seda meie hing tahtis!' Ärgu nad öelgu: 'Me oleme ta ära neelanud!'

²⁵Kei mea ratou i roto i o ratou ngakau, Ha, ko ta matou tena i pai ai: kei mea ratou, Kua horomia ia e tatou.

²⁶Häbenegu ja kohmetugu ühtlasi need, kes rõõmustavad mu õnnetusest; saagu häbi ja teotus riietuseks neile, kes suurustavad mu vastu!

²⁶Kia whakama, kia numinumi ngatahi, te hunga e koa ana ina he ahau: kia whakakakahuria ki te whakama, ki te numinumi, te hunga e whakakake ana ki ahau.

²⁷Hõisaku ja rõõmutsegu need, kellel on hea meel minu õigusest, ning öelgu alati: 'Olgu kõrgesti ülistatud Issand, kellele meeldib oma sulase hea käekäik!'

²⁷Kia hamama i te hari, kia koa te hunga e pai ana ki taku mahi tika: ae, kia mea tonu, kia whakanuia a Ihowa e whakapai nei ki te ora o tana pononga.

²⁸Ja mu keel kõnelgu sinu õiglusest ja kiitku sind päevast päeva!

²⁸A ka korerotia e toku arero tau mahi tika, me te whakamoemiti ki a koe i te ra roa.