¹Häda mulle, sest mu käsi käib nagu pärast puuvilja korjamist, nagu pärast viinamarjalõikuse järelnoppimist: ühtegi kobarat ei ole süüa, ühtegi varajast viigimarja, mida mu hing ihaldab.

¹Ka tung gikna mai e: nipi thei a sek khawm hun laia om bang leh grep loh hun laia grep maiah loh ding bang lah ka hi ngala: gah bom nek nek ding a om kei; ka hinnain theipi min masa a lunggulh hi.

²Vaga on kadunud maalt ja õiget ei ole inimeste seas; kõik varitsevad verd, püüavad üksteist võrguga.

²Pathian limsakmi lei a kipan a mang ua, mihing lakah mi diktak mahmah a om kei uh: sisan suah dingin a tang vek ua; mi chihin amau unau lenin a gem uhi.

³Nende käed on valmis kurjaks: vürst nõuab, kohtumõistja mõistab kohut meelehea eest ja suurnik räägib oma hinge himustamise järgi; ja seda nad keerutavad.

³A khutte uh thil hoihlou tunga thanuam taka hih dingin a nga ua; kumpipan a ngena, vaihawmpan a phuta; mi lianin a lungsim thil hihkhelhna a gen khiaa: huchibang in a kithutuak uhi.

⁴Parim neist on nagu kibuvits, ausaim nagu okkaline aed. Sinu vahimeeste päev, su karistus tuleb. Nüüd satuvad nad segadusse.

⁴A lak ua mi hoihpen loulingnei bang ahi a; mi dik pen leng dai ling nei sangin a hoih kei jaw: nang vengmite ni, veha na om ni ngei a hongtung hi; huai bel a mangbat ni uh ahi ding.

⁵Ärge uskuge ligimest, ärge lootke sõbra peale! Hoia oma suu uksi selle eest, kes su kaisus magab!

⁵Lawm ah muang kei unla, makai mi ah leng ginna koih kei un: na angsunga omnu akipanin na kam kongkhakte hoih takin vengin.

⁶Sest poeg põlgab isa, tütar tõuseb ema vastu, minia ämma vastu: inimese vaenlasteks on ta oma kodakondsed.

⁶Tapain pa min a hihsiaa, tanuin a nu a dou a, mou-in a pi a dou ngal a; mihing melmate jaw amah inkote mah ahi uh.

⁷Aga mina vaatan Issanda poole, mina ootan oma pääste Jumalat: küll mu Jumal kuuleb mind.

⁷Ken jaw TOUPA lam ka en dinga; ka hotdamna Pathian ka ngak ding; ka Pathianin a honngaikhe sin ahi.

⁸Ära rõõmusta minu pärast, mu vaenlane! Kui ma langen, siis ma tõusen üles; kui ma istun pimeduses, siis on Issand mulle valguseks.

⁸Aw ka melma, honawi ken: ka puk hun chiangin ka thou nawn ding; miala ka tut in leng TOUPA kei din vak ahi ding.

⁹Ma tahan taluda Issanda viha, sest tema vastu olen ma pattu teinud, kuni ta seletab mu riiuasja ja teeb mulle õigust. Tema toob mind valgusesse, ma saan näha tema õiglust.

⁹TOUPA tunga thil ka hih khelh jiakin, a lunghihlouhna mahmah ka po ding, ka tung thu a hongen piha, kei dia vaihawmna a tangtun ma siah; vakah a honpi khe dinga, huan, diktatna ka mu ding.

¹⁰Siis mu vaenlane näeb ja häbi katab seda, kes mulle ütleb: 'Kus on Issand, su Jumal?' Mu silmad saavad kahjurõõmsalt näha, et nüüd tallatakse teda nagu tänavapori.

¹⁰Huchiin ka melma ka kianga, TOUPa na Pathian koiah, chipan huai a mu dinga, zahlaknam amah a tuam ding. Ka miten amah a en ding a: tun jaw kongzing buannawi banga sikden a hita ding.

¹¹Päev su müüride ülesehitamiseks. See päev on ammu määratud.

¹¹Na kulh bangte bawlna ni ding: huai ni chiangin thusehpen gamlapi phaa zatsak ahi ding.

¹²Sel päeval tullakse su juurde Assuri poolt ja Egiptuse linnadest ja Egiptuse poolt Frati jõeni, merest mereni ja mäest mäeni.

¹²Huai ni chiangin Assuria gam leh Aigupta khopi akipan te, Aigupta leh Lui pha hiala kipan te, tuipi leh tuipi kikal akipan te leh tang leh tang kikal akipan tein na kiangah a hongpai ding uh.

¹³Aga maa tehakse lagedaks ta elanike pärast, nende tegude vilja pärast.

¹³Huchi piin leng gam, a sunga tengte jiak leh a thilhih gah uh jiakin hihgam ahi ding.

¹⁴Karjata kepiga oma rahvast, oma pärisosa lambaid, kes elavad omapäi metsas keset viljakat maad! Käigu nad karjas Baasanis ja Gileadis nagu muistseil päevil!

¹⁴Karmel tang kala gamnuaia lungjuang taka om na gou tan belam hon, na mite na khetbuk zangin vak inla: nidang lai bangin Basan leh Gilead ah vakin om chiat uhen.

¹⁵Otsekui sinu Egiptusemaalt lahkumise päevil näitan ma neile imetegusid.

¹⁵Aigupta gam akipana na pai khiak lai bangin a kiang ah thillamdang mahmah te ka en sak ding.

¹⁶Paganad näevad ja häbenevad, hoolimata kogu oma vägevusest. Nad panevad käe suu peale, neil jäävad kõrvad kurdiks.

¹⁶Nam chihin huai a mu ding ua, a thilhihtheihna tengteng uh a zumpih ding uh: a muk uh a hum ding ua, a beng uh a ngong ding.

¹⁷Nad lakuvad põrmu nagu madu, maa roomajate sarnaselt. Nad tulevad värisedes välja oma linnustest, lähenevad vabisedes Issandale, meie Jumalale: nad kardavad sind.

¹⁷Gul bangin leivui a liak ding ua; khupboha paite bangin a omna kua ua kipanin ling kawmin a hongpai ding uh: TOUPA i Pathian kiangah laudansiam kawmin a hongpai ding ua, nang jiakin a lau ding uh.

¹⁸Kes on Jumal nagu sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid osutab armu,

¹⁸Nang banga thulimlouhna ngaidampa leh a goutan om sun tatlekna nelhsiahpa Pathian kua a oma? a hhna khantawnin a vom gige kei, hehpihna a a kipah mahmah sek jiakin.

¹⁹kes halastab jälle meie peale, tallab maha meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse.

¹⁹A kilehhei nawn dinga, i tungah hehpihna a nei ding; i thulimlouhnate a khe nuaiah a sikden ding; nang amau khelhna tengteng tuipi taw thukpi ahte na pai lut ding.Nidang laia ka pu te uh pute kianga na kichiamsa, Jakob kianga thutak leh Abraham kianga hehpihna na tangtun ding hi.

²⁰Sina osutad Jaakobile truudust, Aabrahamile armu, nõnda nagu sa meie vanemaile oled vandega tõotanud muistseil päevil.'

²⁰Nidang laia ka pu te uh pute kianga na kichiamsa, Jakob kianga thutak leh Abraham kianga hehpihna na tangtun ding hi.