¹Kui Aabraham oli vana ja elatanud ning Issand oli Aabrahami kõigiti õnnistanud,

¹Abraham pa je bil starček prileten, in GOSPOD je bil blagoslovil Abrahama v vsem.

²siis ütles Aabraham vanimale sulasele oma peres, kes valitses kõige üle, mis tal oli: 'Pane nüüd oma käsi mu puusa alla!

²In veli Abraham hlapcu svojemu, najstarejšemu hiše svoje, ki je bil nad vsem, kar je bilo njegovega: Položi, prosim, roko svojo pod ledje moje,

³Mina vannutan sind Issanda, taeva Jumala ja maa Jumala juures, et sa mu pojale ei võta naist kaananlaste tütreist, kelle keskel ma elan,

³da te zavežem s prisego pri GOSPODU, Bogu nebes in Bogu zemlje, da ne vzameš žene sinu mojemu izmed hčer Kanaancev, med katerimi bivam;

⁴vaid et sa lähed minu maale ja mu sugulaste juurde ning võtad sealt naise mu pojale Iisakile!'

⁴ampak da pojdeš v mojo deželo in k sorodovini moji in vzameš ženo sinu mojemu Izaku.

⁵Aga sulane ütles temale: 'Võib-olla naine ei taha mulle järgneda siia maale. Kas ma siis tõesti pean su poja viima tagasi maale, kust sa oled ära tulnud?'

⁵A hlapec mu reče: Morda ne bo hotela tista ženska iti z menoj v to deželo; ali naj popeljem sina tvojega nazaj v ono deželo, odkoder si prišel?

⁶Siis ütles Aabraham temale: 'Hoia, et sa ei vii mu poega sinna tagasi!

⁶Abraham pa mu reče: Varuj se, da ne popelješ nazaj tja sina mojega!

⁷Issand, taeva Jumal, kes minu võttis mu isakojast ja mu sünnimaalt ja kes mulle rääkis ning vandus, öeldes: Sinu soole ma annan selle maa! - tema ise läkitab oma ingli sinu ees, et saaksid sealt mu pojale naise võtta.

⁷GOSPOD, Bog nebes, ki me je vzel iz hiše očeta mojega in iz rojstne dežele moje in ki mi je govoril in ki mi je prisegel, govoreč: Semenu tvojemu dam to deželo, on pošlje angela svojega pred teboj, da vzameš odondod ženo mojemu sinu.

⁸Aga kui naine ei taha sulle järgneda, siis oled sa sellest mu vandest vaba. Ainult ära vii mu poega sinna tagasi!'

⁸Ako bi pa ženska ne hotela iti s teboj, bodeš prost te zarotitve moje; samo sina mojega ne vodi tja nazaj.

⁹Siis sulane pani käe oma isanda Aabrahami puusa alla ja vandus temale selle kõne kohaselt.

⁹Hlapec torej položi roko svojo pod ledje Abrahama, gospodarja svojega, in mu priseže za to reč.

¹⁰Ja sulane võttis oma isanda kaamelitest kümme kaamelit ning läks, ja tal oli oma isandalt kaasas kõiksugu kalleid asju; ta võttis kätte ja läks Mesopotaamiasse Naahori linna.

¹⁰Nato vzame hlapec deset izmed velblodov gospoda svojega, da odpotuje; in imel je vsakršno blago gospodarja svojega v roki svoji; in vstane in odpotuje v Mezopotamijo, v mesto Nahorjevo.

¹¹Seal laskis ta õhtul kaamelid põlvili heita väljaspool linna veekaevu juures sel ajal, kui veeviijad välja tulid,

¹¹In ustavil se je z velblodi zunaj mesta zraven vodnjaka ob večernem času, ko hodijo ženske vodo zajemat.

¹²ning ütles: 'Issand, minu isanda Aabrahami Jumal, lase ometi see mul täna korda minna ja tee head mu isandale Aabrahamile!

¹²In reče: O GOSPOD, Bog Abrahama, gospoda mojega, stóri, prosim, da se mi posreči danes, in izkaži milost gospodu mojemu Abrahamu.

¹³Vaata, ma seisan veeallika juures ja linnaelanike tütred tulevad vett viima.

¹³Glej, stojim pri studencu, in hčere prebivalcev tega mesta bodo hodile vodo zajemat.

¹⁴Sündigu siis, et tütarlaps, kellele ma ütlen: Kalluta oma kruusi, et ma saaksin juua! ja kes vastab: Joo, ja ma joodan ka su kaameleid! - on see, kelle sa oled määranud oma sulasele Iisakile. Sellest ma siis tean, et sa mu isandale oled head teinud.'

¹⁴Zgodi se naj, ko porečem kateri deklici: Nagni mi, prosim, vrč svoj, da pijem; in ona odgovori: Pij, pa še velblodom tvojim bom dala piti, da bode ta, ki si jo določil hlapcu svojemu Izaku, in po tem spoznam, da izkazuješ milost gospodu mojemu.

¹⁵Ja veel enne kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tuli välja Rebeka, kes oli sündinud Betuelile, Aabrahami venna Naahori naise Milka pojale; ja tal oli kruus õlal.

¹⁵Zgodi se pa, še preden je dogovoril, da pride, glej, Rebeka, ki se je bila rodila Betuelu, sinu Milke, žene Nahorja, brata Abrahamovega, z vrčem svojim na rami.

¹⁶Ja tütarlaps oli väga ilusa välimusega, alles neitsi ja mehe poolt puutumata. Ta läks alla allika juurde, täitis kruusi ja tuli üles.

¹⁶Deklica ta pa je bila silno lepe postave, devica, ki je mož ni bil spoznal. In ona gre doli k studencu, napolni vrč in stopa gori.

¹⁷Siis jooksis sulane temale vastu ning ütles: 'Anna mulle oma kruusist pisut vett rüübata!'

¹⁷Priteče ji torej hlapec naproti in reče: Daj mi, prosim, malo piti iz svojega vrča.

¹⁸Tema vastas: 'Joo, mu isand!' Ja ta tõstis kähku kruusi alla oma käele ning andis temale juua.

¹⁸In ona reče: Pij, gospod moj! In urno izpusti vrč čez roko svojo in mu da piti.

¹⁹Ja olles temale juua andnud, ütles ta: 'Ma ammutan ka su kaamelitele, kuni needki on joonud.'

¹⁹In ko mu je dala piti, reče: Tudi velblodom tvojim zajmem, dokler se ne napojé.

²⁰Ja ta tühjendas kähku oma kruusi künasse ning jooksis jälle kaevule vett ammutama ja ammutas kõigile ta kaamelitele.

²⁰In urno izprazni vrč v korito in zopet hiti k vodnjaku zajemat, in zajme vsem velblodom njegovim.

²¹Mees aga silmitses teda vaikides, et mõista, kas Issand oli ta teekonna lasknud korda minna või mitte.

²¹In mož jo strmé opazuje in molči, da bi spoznal, ali je srečno storil GOSPOD pot njegovo ali ne.

²²Ja kui kaamelid olid joonud, võttis mees kuldrõnga, pooleseeklilise, ja kaks käevõru ta käte jaoks, kümme kuldseeklit väärt,

²²Zgodi se pa, ko so se velblodi napili, da izloži mož zlat obodec, ki mu je bilo teže pol sekla, in za roke njene dve zapestnici, katerih teža je bila deset seklov zlata,

²³ning küsis: 'Kelle tütar sa oled? Ütle ometi mulle! On su isa kojas meile ööbimispaika?'

²³in veli: Čigava hči si? povej mi, prosim. Je li v hiši očeta tvojega nam za prenočišče prostora?

²⁴Ja ta vastas temale: 'Mina olen Betueli, Naahori ja Milka poja tütar.'

²⁴In ona mu reče: Hči sem Betuela, sina Milkinega, ki ga je porodila Nahorju.

²⁵Ta ütles temale veel: 'Niihästi õlgi kui muud loomasööta on meil küllalt, ööbimispaikki on olemas.'

²⁵Reče mu še: Tudi slame in krme je dosti pri nas, pa tudi za prenočišče prostora.

²⁶Siis mees kummardas ja heitis Issanda ette

²⁶Tedaj se mož prikloni in moli GOSPODA

²⁷ning ütles: 'Kiidetud olgu Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, kes mu isandale ei ole keelanud oma heldust ja tõde! Issand on mind teekonnal juhtinud mu isanda vendade kotta!'

²⁷ter reče: Hvaljen bodi GOSPOD, Bog gospoda mojega Abrahama, ki ni opustil milosti in zvestobe svoje do gospodarja mojega; mene je spremil GOSPOD na potu v hišo sorodnikov gospodarja mojega.

²⁸Aga tütarlaps jooksis ning teatas oma ema perele, mis oli sündinud.

²⁸Poteče torej deklica in sporoči vse to v hiši matere svoje.

²⁹Ja Rebekal oli vend, Laaban nimi; ja Laaban jooksis välja, mehe juurde allikale.

²⁹Rebeka pa je imela brata, ki mu je bilo ime Laban; in Laban poteče k tistemu možu ven k studencu.

³⁰Sest kui ta nägi rõngast ja käevõrusid oma õe kätel, ja kui ta oli kuulnud oma õe Rebeka sõnu, kes ütles: 'Nõnda rääkis mulle see mees,' - siis ta läks selle mehe juurde, ja ennäe, see seisis kaamelite juures allikal.

³⁰To pa se je zgodilo, ko je videl obodec in zapestnici okoli rok sestre svoje in ko je slišal besede Rebeke, sestre svoje, govoreče: Tako mi je govoril tisti mož. Pride torej k možu, ki je, glej, stal pri velblodih poleg studenca.

³¹Ja ta ütles: 'Tule sisse, Issanda õnnistatu! Miks sa väljas seisad? Ma olen korda seadnud koja ja kaamelite paiga.'

³¹In reče: Pridi noter, blagoslovljenec GOSPODOV, kaj bi stal zunaj? saj sem pripravil hišo, in prostora je velblodom.

³²Mees tuli siis kotta ja Laaban päästis kaamelid lahti, andis õlgi ja toitu kaamelitele ning tõi vett tema ja temaga kaasas olevate meeste jalgade pesemiseks.

³²In mož pride v hišo. In Laban razpravi velblode ter jim da slame in krme, in vode, da se umijejo noge njegove in noge mož, ki so bili ž njim.

³³Siis pandi temale rooga ette. Aga ta ütles: 'Ma ei söö enne, kui ma oma asja olen rääkinud.' Ja talle vastati: 'Räägi!'

³³Ali ko so mu postavili, da bi jedel, reče: Jedel ne bom nikakor, dokler ne povem svojih reči. In reče Laban: Govóri!

³⁴Siis ta ütles: 'Mina olen Aabrahami sulane.

³⁴Tedaj reče: Hlapec sem Abrahamov.

³⁵Issand on mu isandat väga õnnistanud, nõnda et ta on jõukaks saanud: ta on temale andnud lambaid, kitsi ja veiseid, hõbedat ja kulda, sulaseid ja teenijaid, kaameleid ja eesleid.

³⁵GOSPOD pa je blagoslovil gospodarja mojega silno, da je postal velik; dal mu je namreč čred in goved, srebra in zlata, hlapcev in dekel, velblodov in oslov.

³⁶Ja Saara, mu isanda naine, on vanas eas mu isandale poja ilmale toonud, ja sellele on ta andnud kõik, mis tal on.

³⁶Vrhutega je rodila Sara, žena gospoda mojega, sina mojemu gospodu, ko se je bila postarala, in gospod mu je dal vse, kar ima.

³⁷Ja mu isand vannutas mind, öeldes: Sa ei tohi võtta mu pojale naist kaananlaste tütarde seast, kelle maal ma elan,

³⁷S prisego pa me je zavezal gospod moj, govoreč: Ne vzemi sinu mojemu žene izmed hčer Kanaancev, v katerih deželi jaz bivam.

³⁸vaid sa pead minema mu isakotta ja mu suguvõsa juurde ning sealt võtma naise mu pojale!

³⁸Ampak na dom očeta mojega potuj in k rodovini moji, da vzameš ženo mojemu sinu.

³⁹Aga mina ütlesin oma isandale: Võib-olla naine ei tule minuga?

³⁹Ko sem pa rekel gospodu svojemu: Morda ona ženska ne bo hotela iti z menoj,

⁴⁰Siis ta vastas mulle: Issand, kelle palge ees ma olen käinud, läkitab oma ingli sinuga ja laseb su teekonna korda minna, et saad mu pojale naise võtta minu suguvõsast ja minu isakojast.

⁴⁰mi reče: GOSPOD, pred čigar obličjem sem vedno hodil, pošlje angela svojega s teboj, in srečno stori tvojo pot, da vzameš ženo sinu mojemu iz rodovine moje in iz hiše očeta mojega.

⁴¹Mu vandest sa vabaned sel juhul, kui sa tuled mu suguvõsa juurde, aga nemad ei anna sulle, siis oled mu vandest vaba.

⁴¹Tedaj bodeš prost zarotitve moje, ko prideš k rodovini moji; in če ti je ne dado, bodeš oproščen zarotitve moje.

⁴²Ma jõudsin täna allika juurde ja ütlesin: Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, kui sa nüüd tahad korda saata mu teekonna, mida ma käin,

⁴²Prišel sem torej danes k studencu in rekel: GOSPOD, Bog gospoda mojega Abrahama, o, da bi res srečno storil pot mojo, po kateri hodim!

⁴³siis vaata, ma seisan veeallika juures. Kui üks neitsi tuleb vett viima ja ma temale ütlen: Anna mulle oma kruusist pisut vett juua!

⁴³Glej, pri studencu stojim; zgodi se naj, da devica, ki pride zajemat vodo in ji porečem: Daj mi, prosim, piti malo vode iz svojega vrča,

⁴⁴ja kui tema mulle vastab: Joo ise, ja ma ammutan ka su kaamelitele!, siis on tema see naine, kelle Issand on määranud mu isanda pojale.

⁴⁴in ona mi odgovori: Pij, in tudi velblodom tvojim zajmem, da ona bodi žena, ki jo je GOSPOD določil sinu gospodarja mojega.

⁴⁵Veel enne kui olin kõneluse iseenesega lõpetanud, vaata, siis tuli Rebeka, kruus õlal, ja läks alla allika juurde ning ammutas vett. Ja ma ütlesin temale: Anna mulle juua!

⁴⁵Še nisem končal govoriti v srcu svojem, ko, glej, izide Rebeka z vrčem svojim na rami in gre doli k studencu in zajme. Rekel pa sem ji: Daj mi piti, prosim.

⁴⁶Siis ta tõstis kähku kruusi õlalt alla ning ütles: Joo, ja ma joodan ka su kaameleid! Ja mina jõin ning tema jootis mu kaameleid.

⁴⁶Ona urno spusti vrč svoj z rame in reče: Pij, pa še velblodom tvojim bom dala piti. In ko sem se napil, dala je piti tudi velblodom mojim.

⁴⁷Ja ma küsisin temalt ning ütlesin: Kelle tütar sa oled? Ja tema vastas: Betueli, Naahori ja Milka poja tütar. Siis ma panin temale rõnga ninasse ja käevõrud kätele,

⁴⁷Zato sem jo vprašal, govoreč: Čigava hči si? In reče: Hči Betuela, sina Nahorjevega, katerega mu je rodila Milka. In del sem ji tisti obodec za lišp njenega obraza in zapestnice na roke njene.

⁴⁸kummardasin ning heitsin Issanda ette ja kiitsin Issandat, oma isanda Aabrahami Jumalat, kes mind oli juhatanud õigele teele, et saaksin võtta oma isanda vennatütre ta pojale.

⁴⁸In priklonil sem se in molil GOSPODA in hvalil sem GOSPODA, Boga gospodarja mojega Abrahama, ker me je vodil po pravem potu, da dobim hčer brata gospoda svojega za njegovega sina.

⁴⁹Ja kui te nüüd tahate osutada heldust ja truudust mu isandale, siis öelge mulle. Aga kui mitte, öelge sedagi mulle, ja ma pöördun siis kas paremat või vasakut kätt!'

⁴⁹Sedaj torej, če vas je volja, milost in zvestobo izkazati gospodu mojemu, mi povejte; če pa ne, mi povejte, da krenem na desno ali na levo.

⁵⁰Seepeale vastasid Laaban ja Betuel ning ütlesid: 'Issandalt on see asi alguse saanud. Me ei või sulle sõnagi lausuda, ei halba ega head.

⁵⁰In odgovorita Laban in Betuel ter rečeta: Od GOSPODA je izšla ta reč, ne moreva ti reči slabega ali dobrega.

⁵¹Vaata, Rebeka on su ees, võta tema ja mine! Saagu ta naiseks su isanda pojale, nõnda nagu Issand on öelnud!'

⁵¹Glej, Rebeka ti je na voljo, vzemi jo in odidi, in žena bodi sinu gospodarja tvojega, kakor je govoril GOSPOD.

⁵²Kui Aabrahami sulane kuulis nende sõnu, siis ta kummardas maani Issanda ees.

⁵²In ko je slišal hlapec Abrahamov njune besede, se prikloni pred GOSPODOM do tal.

⁵³Ja sulane võttis välja hõbe- ja kuldriistad ja riided ning andis Rebekale; ka tema vennale ja emale andis ta kalleid asju.

⁵³In hlapec seže po dragotine srebrne in dragotine zlate ter oblačila in jih izroči Rebeki; enako dá dragocenosti bratu njenemu in materi njeni.

⁵⁴Siis nad sõid ja jõid, tema ja mehed, kes koos temaga olid, ja nad ööbisid seal. Aga hommikul, kui nad olid tõusnud, ütles ta: 'Saatke mind nüüd mu isanda juurde!'

⁵⁴Nato so jedli in pili on in možje, ki so bili ž njim, in so prenočili. Zjutraj pa, ko vstanejo, reče: Pustite me k mojemu gospodu.

⁵⁵Aga tütarlapse vend ja ema vastasid: 'Jäägu tütarlaps veel mõneks ajaks, kas või kümneks päevakski meie juurde. Siis sa võid minna.'

⁵⁵Reče pa brat njen in mati njena: Naj ostane deklica še pri nas nekaj dni, vsaj deset; potem odpotuje.

⁵⁶Kuid tema ütles neile: 'Ärge mind viivitage, sest Issand on lasknud mu teekonna korda minna. Saatke mind teele, et saaksin minna oma isanda juurde!'

⁵⁶Reče jima on: Ne mudite me, ker je GOSPOD srečno storil pot mojo; pustite me, da grem k svojemu gospodu.

⁵⁷Siis nad ütlesid: 'Me kutsume tütarlapse ja küsime tema suust.'

⁵⁷Tedaj reko: Pokličimo deklico in poprašajmo, kaj ona poreče.

⁵⁸Ja nad kutsusid Rebeka ning küsisid temalt: 'Kas tahad minna koos selle mehega?' Ja ta vastas: 'Ma lähen!'

⁵⁸In pokličejo Rebeko in ji reko: Hočeš li iti s tem možem? Ona pa reče: Pojdem.

⁵⁹Siis nad saatsid ära oma õe Rebeka ja tema imetaja, ja Aabrahami sulase ja tema mehed.

⁵⁹In pustili so z doma Rebeko, sestro svojo, in dojnico njeno s hlapcem Abrahamovim in z možmi njegovimi.

⁶⁰Ja nad õnnistasid Rebekat ning ütlesid temale: 'Õeke, sinust tulgu tuhat korda kümme tuhat, ja sinu sugu vallutagu oma vihameeste väravad!'

⁶⁰In blagoslove Rebeko, govoreč ji: Ti sestra naša, bodi mati tisočkrat desettisočem, in v last naj bodo semenu tvojemu vrata sovražnikov njegovih.

⁶¹Siis Rebeka ja tema tüdrukud tõusid, istusid kaamelite selga ning järgnesid mehele. Nõnda võttis sulane Rebeka ja läks.

⁶¹Rebeka pa vstane in dekle njene ter sedejo na velblode, da bi šle z možem. In hlapec vzame Rebeko in odpotuje.

⁶²Iisak aga oli tulemas Lahhai-Roi kaevu poolt, sest ta elas Lõunamaal.

⁶²Izak pa je ravno prišel s pota k vodnjaku Lahajroju; bival je namreč v južni strani.

⁶³Ja Iisak oli vastu õhtut läinud väljale mõtisklema; ja kui ta oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tulid kaamelid.

⁶³In Izak je šel premišljat po polju, ko se je večerilo; in ko povzdigne oči in pogleda, glej velblode, ki so se bližali.

⁶⁴Kui Rebeka oma silmad üles tõstis ja nägi Iisakit, siis ta laskus kaameli seljast

⁶⁴In Rebeka povzdigne oči in zagleda Izaka, in spusti se doli z velbloda.

⁶⁵ning küsis sulaselt: 'Kes on see mees, kes meile väljal vastu tuleb?' Ja sulane vastas: 'See on mu isand!' Siis Rebeka võttis loori ja kattis ennast.

⁶⁵In reče hlapcu: Kdo je oni mož, ki prihaja po polju nam naproti? In hlapec reče: Ta je gospod moj. Ona pa vzame zagrinjalo svoje ter se pokrije.

⁶⁶Ja sulane jutustas Iisakile kõigest, mis ta oli teinud.

⁶⁶Tedaj pove hlapec Izaku vse, kar je bil opravil.In Izak jo pelje v šator Sare, matere svoje, in vzame Rebeko, da mu bode žena, in ljubil jo je. Tako se je Izak potolažil po materi svoji.

⁶⁷Ja Iisak viis Rebeka oma ema Saara telki; ja ta võttis Rebeka, see sai tema naiseks ja ta armastas teda. Nõnda leidis Iisak troosti pärast oma ema surma.

⁶⁷In Izak jo pelje v šator Sare, matere svoje, in vzame Rebeko, da mu bode žena, in ljubil jo je. Tako se je Izak potolažil po materi svoji.